Oksana Tandit sööstis komeedina Eesti moetaevasse 2004. aastal, võites Supernoova konkursi oma kollektsiooniga “Saturni rõngad”. Sellest ajast peale on ta kindlalt tiirelnud orbiidil särava tähena, üllatades nii mõnegi ootamatu kollektsiooniga ja selle efektse esitlusega riietest enesekindlale “iseloomuga” naisele.
Sain sel kiirel ja tegusal naisel vaevu nööbist kinni, et inspiratsiooni, moe ja tuleviku teemadel juttu ajada.
Kust tulevad sinu ideed kollektsioonide loomiseks?
Viimane kollektsioon on inspireeritud nukuteatrist. Ma elan vanalinnas ja tänaval kõndides, vaadates nukuteatri aknaid ja vitriine, hakkasin mõtlema, kes on minu lemmiknukud ning sealt hakkaski kõik arenema. Kollektsiooni pealkiri “Pierrot” või “Marionettide teater” tuligi sealt. Must ja valge on minu lemmik värvikombinatsioon. Mulle on alati meeldinud kontrastid. Punane on samuti tihti mu kollektsioonides aktsendina olemas olnud. Sellised väga kontrastsed, selged ja puhtad värvid. Mõtlesin Pierrot’ peale, kui kift kostüüm tal on. Vaatamata sellele, et ta on kurb nukk, tundub mulle, et ta on hästi intelligentne nukk. Hästi tark nukk, mitte nagu Barbie, pigem selle vastand.
Aga iga kord on iga kollektsiooni loomisel erinevad ideed. Peale Supernoovat olen teinud kaheksa kollektsiooni ja iga kord on mul olnud erinevad inspiratsiooniallikad. Näiteks avangardist Kazimir Malevichi tööd, “Merevaigutuba”, hobustest inspireeritud “La force de la femme”. Minu eelmine kollektsioon “Butterflies” põhines Ruth Tulvingi maalidel. Vaatamata sellele, et omast arust olen ma oma loomingus väga klassikaline tüüp, inspireerib mind abstraktne kunst ja ma naudin võimalust interpreteerida seda oma klassikalise mudeli loomiseks. Kui lõpptulemus võib olla väga lihtne ja selge, kliendile kantav ja arusaadav, siis vähemalt inspiratsiooniks peab olema midagi erilist – kas väga võimsat, kui me räägime hobustest, või kreisit, nagu Ruth Tulvingi liblikad. Muidu pole mul soovigi looma hakata.
Mind inspireerib elu: kunst, ooper, tants, teater.
Alustasin oma “Pierrot” kollektsiooni juba viis kuud tagasi, kui tulid esimesed mõtted ja visandid. Kollektsiooni loomise protsess võtab kaua aega, eriti väikese lapse kõrvalt. (Oksana tütar Frida on hetkel kaheksakuune – toim).
Aga just septembri lõpus olid kuulsa moeajaloolase Aleksandr Vassiljevi loengud Tallinnas. Ma ise seal ei käinud, kuid mulle räägiti, et ta olevat öelnud, et Pierrot on moes. See on mees, kes analüüsib moemaailma ning vaatleb praeguse aja tendentse. See paneb mõtlema, äkki need ideed ongi õhus. Ehkki mind inspireeris üks konkreetne nukuteatri vitriin. Juhuslik kokkusattumus… või mitte. Vassiljev ütles, et Pierrot on moes pessimistlike tendentside tõttu moemaailmas. Kuna mina olen optimist, ei tahaks ma seda ikka nii näha. Vaatamata sellele, et Pierrot on kurb nukk, võiks sealt ikka midagi positiivset leida. Pealegi oli see ainult inspiratsiooniallikaks, edasi algas töö: mis materjale kasutada, milliseid siluette, mitu mudelit, kas pluusid, seelikud, kokteilikleidid, õhtukleidid, päevakleidid jne. Sügavat muljet avaldas mulle Pierrot suur krae, žaboo. Ma võtsin põhidetailiks selle krae, kasutades seda nii mantlites, kleitides, pluusides, kus ta eksisteeris vaat et omaette tegelasena. Püüdsin selle kraega erinevates riideesemetes mängida. Sealt edasi minnes tuli sisse asümmeetria, plisseering, drapeering. Kokku 33 mudelit, peab ikka mingi areng olema.
Kas viimasele kollektsioonile on mõju avaldanud ka tütre sünd?
Kindlasti, kas või see, et ma vaatan nukuteatri vitriine.
Vaadates seda, mida ma varem teinud olen, oli meestekostüümide mõju päris tugev. Maskuliinsus naisekostüümi lahenduses, hästi palju laene meeste garderoobist. Kollektsioonid olid tugevad, rangete joontega, kolmnurkse siluetiga ja konkreetsemad. Praegu on joon palju pehmem, vorm on muutunud naiselikumaks, siluetid A-lõikelisteks. Isegi nimed on armsad: Malviina kokteilikleit, pintsak Printsess, päevakleit Colombina… Puhvvarrukad, pehmed materjalid nagu samet jne.
Oksana on oma jutulaadis väga energiline ning loob ühest teemast sujuvalt teise rännates kuulaja silme ette elava pildi. Jutt jookseb nii sundimatult ja vabalt, et vaevu jõuan oma küsimusi esitada.
Kuidas kirjeldaksid oma loomingu kandjat? Missugune naine see on sinu ettekujutuses ja praktikas?
Ettekujutus ja praktika langevad suhteliselt kokku. Iga disainer loob oma kollektsiooni oma esteetilise ideaali jaoks. Minu klient on eriline naine, kes on enesekindel, väga tark, intelligentne, kõrgharidusega, kosmopoliitne, stiilne. Ta teab, mida ta tahab, ja soovib olla erinev. Ta ei karda olla erinev ja julgeb investeerida eesti kunsti, mitte ei osta ainult Armanit ja Versace’it. Ma ei taha nende brändide kohta midagi halba öelda, aga ma promon eesti disaini. Tahan öelda: tarbige eesti moodi ja olge uhked, et siin on nii palju andekaid ja tublisid inimesi! Naised, kes kannavad minu loomingut, on firmaomanikud, pangaesindajad, poliitikud ja paljude teiste ametite esindajad. Kõik väga erinevad, aga samas väga sarmikad ja stiilsed. Nad julgevad olla nemad ise. Mul on kliente Ameerikas, Venemaal, Kanadas.
Kuidas sa üldse moeloomiseni jõudsid?
Alustasin oma moekarjääri lavakostüümide tegijana. Ma ei tahtnud kunagi moedisaineriks saada, see polnud minu unistus. Õppisin pedagoogikaülikoolis koreograafiat, pidin saama tantsuõpetajaks. Kui Mait Agu suri, polnud mul ka enam mõtet seal edasi õppida. Ta oli kooli tugevaim figuur ja väga huvitav õppejõud. Ma õpin nii kaua koolis, kui seal on keegi, kes mind inspireerib. Kui õppisin Tartu Ülikoolis (filosoofiat, võõrkeeli ja kirjandust – toim), oli seal Juri Lotman ja nii kaua, kui käisin tema loengutes, oli mul huvitav. Püüan alati leida koolis kedagi, kes on Persoon suure algustähega. Kuulates nende loenguid, on tõesti midagi õppida.
Kuna õppisin koreograafiat, tegin oma kostüüme tantsuetendustele. Otsisin kangaid ja tegin jooniseid. Hiljuti tegin väikese uuringu ja avastasin, et paljud eesti moekunstnikud on alustanud koreograafiast, tantsust või teatrist ja kostüümidest. Lavakogemus on mulle abiks moeetenduse lavastamisel. Idee hakata moodi õppima tekkis siis, kui keegi palus, et ma talle kleidi disainiksin.
Ehkki oled ukraina juurtega, identifitseerid end eestlasena.
Elan Eestis, mul on Eesti kodakondsus, ma tunnen end siin kui kala vees. Olen nii palju reisinud, aga Tallinn on minu linn ja ma ei taha kusagil mujal elada. Siin on möödunud minu lapsepõlv, koolid, kõrgkoolid, siin on mu sõbrad ja perekond.
Ehkki mõnikord tunduvad Eesti ja Tallinn nii väikesed. Kui sul on suuremad ambitsioonid, on see väga väike turg.
Kas su ukraina juured on sind ka loominguliselt mõjutanud ja inspiratsiooni pakkunud?
Jah, kooliajal oli mul üks kollektsioon, mis oli inspireeritud rahvakunstist. Ühest tikitud ukraina pluusist tegin kümme paari kingi, neli korsetti, viis kleiti jne. See on nii rikas, et ühest pluusist sain piisavalt materjali kogu kollektsiooni jaoks.
Mu lapsepõlv on mind kindlasti palju mõjutanud. Väga lühidalt kokku võttes oli see justkui tohutu suur kirsi- ja õunapuuaed, piiritu vabaduse ja avaruse tunne; heina lõhn; pulmapeod temperamentse hutsuuli muusika, käsitsitikitud kostüümide ning kolm ööpäeva kestvate jalutuskäikudega; Karpaatide mäekünkad ja mägijõgi, mis küla kaheks jagas; jahiretked, kuhu isa mind kaasa võttis (pere esiklapseks ootas ta poega, kuid sündisin mina) – ühesõnaga koloriitne kokteil värve, päikest ja õnne.
Need mälestused inspireerivad ja annavad kogu eluks tuge ja julgust midagi edasi teha.
Mida püüad oma moega saavutada?
Tahaks küll, et mu looming jõuaks veidi laiema publikuni. Üks asi on oma ateljee ja eraklientuur, aga samas on iga disaineri unistuseks, et tema toode jõuaks suurema auditooriumini, et rohkem inimesi saaks endale seda luksust lubada. Kõikidel pole aega ateljeesse tulla ja prooviaegu broneerida. Ma olen väsinud küsimusest, mida paljud turistid vanalinnas küsivad: kust saab eesti kunstnike rõivaid osta? Tegelikult meil ongi praktiliselt ainult NuNordik ja Iida galerii ja see on peaaegu kõik. Kunstnike ateljeed pole publikule nii kättesaadavad. Oleks hea, kui looming jõuaks poodi, olgu ta siis limiteeritud tiraažis. See pole isegi mitte moe eesmärk, vaid selle loomulik areng: jõuda väikese tootmiseni.
Ma olen mitmeid kordi öelnud, et Eesti on liiga väike nii paljude andekate inimeste jaoks. Tuleks mõelda ekspordi peale, aga selleks tuleb väga tõsiselt alustada tootearenguga. See nõuab väga palju tööd. Siin on rohkem tööd ja vähem kunsti, ehkki eks see ole ka omaette kunst. Aga keda see huvitab, keda mitte. 2010. aasta – see on eelkõige tootemargi Oksana Tandit registreerimine, uue visuaalse identiteedi, prêt-à-porter de luxe klassi valmisrõivaste liini väljatöötamine (visuaalgraafika, logo, hinnasildid toodetele, tiražeerimine, lausa riidepuude disainini välja). Nii palju erinevaid küsimusi, millele pidi vastuseid otsima. Huvitav ja töökas aasta, aga ees on veel palju rohkem tööd.
Lõpetuseks üllata, palun, lugejaid millegagi.
Minu loodud kleitide müügiga alustamine Tallinna vanalinna südames Mulberry aksessuaaridega ühe katuse all! Mulberryga koos müümine on minu jaoks suur üllatus ja ma arvan, et paljudele teistelegi. Selle koostöö saavutamine ei olnud nii lihtne. Butiigi omanikud käisid minu portfoolio-presentatsiooniga Londonis ja seal oli kuusteist inimest peakontoris, kes pidid otsustama, kas nad lubavad Mulberry tooteid müüki kõrvuti minu asjadega. Ja mul on hea meel, et tagasiside oli väga positiivne!
Mulle meeldib selle koostöö juures, et mina jätkan disainiga ja on olemas inimesed, kes tegelevad müügi ja turundusega – mina ei pea kõike enda peale võtma. Aga võib-olla selgub, et disainer müüb ikka ise kõige paremini oma kollektsiooni…
Ma loodan, et kõige huvitavamad väljakutsed on veel ees.