Rosinasilmade särades tutvustab tekstiilidisainer Karl-Artur Korsar (26) ateljees oma uut loomingut: õrnast kangast särke, millest aimub kunsti, lennukat käekirja ning omajagu elukogemustki. Moeperekonnast pärit noormees otsustas maailma püünedelt Eestisse naasta, et oma kaubamärki lansseerida.
Torkad praegu Eesti moemaastikul silma oma uuenduslike graafikatrükiliste unisex-särkidega. Mis neid iseloomustab ja mis Sinu tooteportfellis veel peidus on?
Tooteid iseloomustab eelkõige julge ja graafiline mustrilahendus, mida hoiavad koos kõrgekvaliteetsed naturaalsed kangad. Praegu on veel paljud asjad tootearenduse faasis, aga saladuskatte all võin öelda (ja loota), et sellest kasvab välja n-ö elustiili kaubamärk. Printe tuleb kõigele ja kõigile, nii sisustusse kui ka rõivastusse.
Kuidas kanda trükipildiga tooteid ja kellele need sobivad?
Mustrit võivad kanda kõik, olenemata soost või east. Viimasel pildistamisel kasutasime kirevatele mustritele tasakaaluks klassikalist viigipüksi ja valget triiksärki – sobis kui valatult. Kuidagi ei sooviks kellelegi mingeid ettekirjutusi teha, eelkõige kutsuks üles kandma rõivaid niimoodi nagu endal mugav on.
[femme_gallery id=”33033″]
Sinu kodulehel ripub lisaks moefotodele ka joonistusi. Mis lugu nendega on, kust kunstiks inspiratsiooni ammutad?
Olen alati alustanud illustratsioonidest ja need siis pärast ka rõivastele kandnud. Kõige rohkem saab ikka inspiratsiooni ammutada enda mugavustsoonist väljudes, niimoodi oled palju vastuvõtlikum. Maailm on suur ja lai ‒ inspiratsiooni kui palju.
Kelleks tahtsid saada? Kas arsti või tuletõrjuja amet käis ka elukutsevalikul mõttest läbi?
Mu ema pakkus mulle kõiki võimalusi, et ennast loominguliselt teostada. Tegelesin nooremana võistlustantsuga, mida kaalusin ka karjäärivõimalusena, aga jäin siiski kindlaks tekstiilidisainile. See on siiani olnud üks parimaid otsuseid, mida olen teinud.
Mis rolli on sinu disaineriks kujunemises mänginud ema ja õde Hanna?
Kindlasti on mõlemad mulle elus suureks eeskujuks olnud, nii loomingu poolest kui ka inimesena. Olen neilt õppinud värvitunnetust ja kompositsioonitaju. Ilma nende toeta ei oleks ma arvatavasti julgenud elus ühtegi riski võtta. Mind on perega väga õnnistatud.
Mis on need iseloomuomadused, mida nende juures eriti hindad?
Neid on palju, aga ema puhul hindan ma kindlasti tema optimismi ja oskust ammutada inspiratsiooni kõigest ümbritsevast. Samuti kannatlikkust, seda eriti minu suhtes. Hanna puhul kindlasti tema meeletut töökust ja abivalmidust. Iga tema disainitud toode on täiuslikkuseni töödeldud. Ta on minu elu üks suurimaid kangelasi ja parimaid sõpru.
Oled oma teed alustanud Kunstiinstituudist, siis jätkanud Londonis ja Sydeneys. Mida igast etapist õppisid?
Alustasin õpinguid Kunstiakadeemias, tekstiilidisaini erialal, peale mida kolisin Londonisse õnne, armastust ja seiklusi otsima. London on kindlasti mind inimesena väga palju muutnud, suurlinnas hakkama saamine nõuab suurt järjekindlust ja julget pealehakkamist. Sealt olen saanud endale ka vahetu ja voolava suhtlusstiili. Sydney on linn, kus valitseb täielik meelerahu ja mis asub kõikidest maailmaprobleemidest nii kaugel. Väga raske oli sealt lahkuda, sest jätsin endast maha palju endale väga südamelähedasi inimesi.
Millised on suurimad erinevused Eesti ja Londoni moeelu vahel?
Kuigi üldistusi teha on üsna raske ja ehk ka kohatu, leian, et Eestis peab kliima tõttu olema palju praktilisem kui Londonis. Eestis on käsitöö ja unikaalne disain suurema au sees ja ka kättesaadavam. Tempo Londonis on meeletu, sain sellest alles siis aru, kui Sydneyst tagasi tulin. Kuid selle sees olles tundub see täiesti tavaline, et iga argipäev on minuti pealt ära organiseeritud ja unetunde saab väga tihti ühekäe sõrmedel üles lugeda. 60-tunnised töönädalad olid vägagi tavalised.
Mis on need isikuomadused, mis on aidanud sinul moemaastikul teed sillutada?
Empaatiavõime, avatud meel, inspireerivad inimesed, suhtlusoskus ja endale truuks jäämine on kindlasti need, mida on igas eluvaldkonnas tarvis. Tegin mõned aastad tagasi Londonis toimunud olümpia avatseremoonia tarvis kangaid Akram Khan tantsutrupile. Selle tööotsa peale sattusin ma juhuslikult baaris õlut rüübates. Sain siis tuttavaks nüüdseks hea sõbra Richardiga, kes tutvustas mulle üht kostüümikunstnikku. Sellest sai alguse imeline koostöö.
Viimane photoshoot, mida siin Femme leheküljel praegu näha saame, kellega koos seda tegid?
Nagu öeldud on mul väga vedanud inimestega, kes mu ümber on kogunenud. Mu kallis sõbranna Arolin Raudva tutvustas mind fantastilisele fotograafile Jana Solomile, kes leidis ainulaadse fotolavastuse asukoha Kanuti Gildis. Kõik olid ülimalt professionaalsed ja leidlikud. Olen neile kõigile südamest tänulik.
Huvi korral saab printe osta veebipoest ja ka vaatama minna Adamsoni 18 ateljeesse, selleks on vaja eelnevalt ette helistada nr +37256869270 või kirjutada e-posti aadressile karl.korsar@gmail.com.