8. märtsil kell 17.00 kohtuvad Eesti Arhitektuurimuuseumi viie uksega toas, mis ootab oma üürnikke, kunstnik Flo Kasearu ja kunstikriitik Maarin Mürk. Lõputa linoleumi keskel vaadeldakse antud näituse kontekstis Kasearu loomingulist praktikat, mis läheb tihtipeale kunstiruumide turvalisest keskkonnast välja, linnatänavatele, varjupaikadesse, rändab ringi erinevatel festivalidel, ajaleheveergudel jne. Lisaks arutatakse laiemalt naiste võimaluste üle ruumi enda ümber määratleda ja kontrollida, feministi küsimusi mitte ainult arhitektuuri- vaid ka kunstivaldkonnale ning näituste mõju üle harjumuspäraste hoiakute kujundamisel. Ning – last, but not least – kas ja mida tähistab praegu 8. märts? Nelgid võib siiski vast esialgu koju jätta.

Flo Kasearu (1985) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maali eriala bakalaureuseõppes ja fotograafia osakonna magistrantuuri ning täiendanud end Berliini Kunstiülikoolis. Tema loomingus on tihti olnud tähelepanu keskmes sotsiaalsed situatsioonid, mille puhul ei pruugi esmapilgul aru saada, kust jookseb piir kunstniku poolt lavastatu ja juhuse sekkumise vahel. Selliste kummastavate olukordade kaudu avavad end tihti peidetud normid ja võimusuhted, läbi näilistelt lihtsate kujundite kaudu on võimalik esitada küsimusi nii ühiskonna kui üksikisiku tasandil. Aastast 2013 tegutseb ta ka Flo Kasearu Majamuuseumi juhina ning alates aastast 2017 on üks riikliku kunstnikupalga saajatest.

Maarin Mürk (1983) on kunstitöötaja, kes tegeleb kaasaegse kunsti, rohkem ja vähem eksperimentaalse hariduse, kunstikriitika jms teemade vahel kokkupuutepunktide loomisega. Tema viimane suurem projekt oli koos Mary-Ann Talvistuga EV100 raames korraldatud „Kunstnikud kogudes”. Igapäevaselt töötab ta Eesti Kunstiakadeemias üldteooriaainete keskuse juhataja ja lektorina.

Oma tuba ja oma raha – need on naise eneseteostuse kaks vältimatut eeldust, kirjutas Virginia Woolf juba ligi 90 aastat tagasi. Kuid sellegipoolest näib asjaolu, et ruum võib olla ka feministlik küsimus, Eesti arhitektuurikultuuris siiani täiesti teadvustamata. Näitus viskab õhku üheksa küsimust, mis puudutavad nii arhitektuurihariduse eripärasid kui Eesti arhitektuurikaanoni kujunemise mehhanisme, nii naisarhitektide loominguga seotud stereotüüpe ja klišeelikke eelarvamusi kui autorlust ja rollijaotust, nii avalikku linnaruumi ja elamutesse sissekirjutatud rolliootusi kui ruumilist võrdõiguslikkust ja marginaalsete kasutajate vajadusi.

Näitus on avatud muuseumi suures saalis19. maini.