Reedest, 16. oktoobrist on A-galeriis avatud Urmas Lüüsi näitus „Verest ja rauast”, mis mõtiskleb sepakunsti kui arhailise käsitöövormi elujõu ja funktsiooni üle.

Punavat rauamaaki on tõlgendatud mütoloogilistes kujutelmades emakese maa verena. Esimesed savist sulatusahjud vormiti nais-sümboolikaga, kelle kehasse tungis läbi fallosliku düüsi viljastavat õhku ning vulvast voolas hõõguva laava taolist šlakki. Ahjust sündinud toorraua känkraid vormiti tööriistadeks ning sepad paiskasid asjad südamena veenidesse, kus need said inimkonda siduvaks vereks. See veri kuulutas pronksiaja tehnoloogia lõppu ning kastis inimeste endi rohke verega sõjaväljadel tärkavaid lilli.

„Olles uurinud etnograafilisi materjale, aidanud sooritada eksperimentaal-arheoloogilisi rauasulatuskatseid ja vähernud metallikunstnikuna identiteedikriisides, tundsin üha süvenevat vajadust juurelda sepaoskuste olemuse üle. Vaatlesin sepakunsti kui elementaarset ellujäämise oskust. Otsustasin kaks kätt taskus siseneda posturbanistliku nomaadina tänapäevasest hooletusest laastatud metsa ja väljuda sealt rauast terariistaga, mis aitaks mul teed rajada, ehitada ning pakuks kaitset ohtude eest. Aktsioon oli orgaaniliseks jätkuks varasematele loomingulistele tegemistele katastroofijärgses fiktsioonmaailmas,” tutvustab Urmas Lüüs näituse tagamaid.

Näitus on avatud A-galeriis (Hobusepea 2) kuni 9. novembrini.

E‒R 10–18
L 11–16
P suletud