Tundub, et tiitli „Aasta mees 2015ˮ saab (vähemalt Londonis) Alexander McQueen, meie seast juba viie aasta eest lahkunud moekunstnik. Sel aastal on London täis temale pühendatud näitusi ning üritusi. Näiteks olgu nimetatud tema loomingu suurnäitus V&A muuseumis tema stuudio telgitagustesse piiluv fotonäitus Tate Britainʼi galeriis. Nüüd on aga võimalik kohtuda McQueeniga „isiklikultˮ St.Jamesʼi teatri etenduses „McQueenˮ.

Näitekirjanik James Phillips võttis oma näidendi aluseks Alexander McQueeni 2008/09 aasta sügis- ja talverõivaste kollektsiooni nimega „Tüdruk, kes elas puu otsasˮ. Alexander McQueeni inspireeris seda kollektsiooni luues tema aias kasvanud 600aastane jalakas. Moekunstnik oli mõelnud välja väikese muinasloo, kuidas selle jalaka otsas elab haldjalik tüdruk, kes öösel puu otsast alla tuleb, printsiga kohtub ja kuningannaks saab.

„McQueenˮ viib vaatajad rännakule Alexander McQueeni tumedasse unenäomaailma, mida ääristavad grandioossed moesõud, kus õige kleit on võimeline muutma kandja isiksust ja isegi saatuse kulgu. Näidendi keskmes on üks tüdruk, noor ja meeleheitel fännitar Dahlia, kes on istunud Lee McQueeni stuudio vastas kasvava puu otsas juba üksteist järjestikust ööd. Ühel õhtul otsustab ta pealtnäha tühja stuudiosse sisse murda, et omale kleit näpata, kuid jääb vahele pimeduses muremõtteid mõlgutavale moekunstnikule. Imelikul kombel paar sõbruneb ning koos suundutakse muinasjutulisele retkele läbi Londoni, kohtadesse, mis on Lee elukäiku mõjutanud. See öö seob kahte peategelast emotsionaalselt, paisates neid nii mõnessegi ootamatusse olukorda. Külastatakse rätsepatöökoda kuulsas Savile Row piirkonnas, kus Lee oli kunagi õmblemist ja konstrueerimist õppinud. Seal loob disainer paari minutiga Dahliale kleidi, drapeerides kangast otse tema kehal. Edasisel rännakul annavad nad intervjuud tüütule ajakirjanikule, lähevad ööklubisse ning tuuritavad mööda linna. Lee kohtub lahkunud Isabella Blow vaimuga, kes oli tema ande avastanud stilist ning kes tegi temast Alexanderʼi. Lõpuks jõuavad öised seiklejad Lee lapsepõlvekoju, mis asub Ida-Londoni tööstuspiirkonnas Stratfordis. Seal magab tema haige ema. Dahlia ja Alexander lähevad katusele linde vaatlema (Alexander McQueen oli tuntud oma ornitoloogiahuvi poolest, mis kajastus tihti ka tema „sulelisesˮ loomingus) ning murravad sama ajal pead elutähtsa küsimuse üle ‒ olla või mitte olla? Tuleb välja, et Dahlia tahab oma eluküünla kustuda, ent Lee takistab tal seda saatuslikku viga teha. Viga, mille eest McQueen ennast ise päästa ei suutnud.

Ehkki tegu on biograafilise näidendiga, ei pööra see Alexander McQueeni elu pahupidi. Seega jäävad kõik võimalikud räpased saladused paljastamata. Suur osa sellest, mida Lee elu kohta etendusest õppida saab, on portreeritud teiste pilgu läbi. Tükk on täis tema loomingulist geniaalsust, nagu ka tumedates toonides võitlust vaimse tervise liinil, näidates kui üksik ja keeruline võib ühe kunstniku elu olla. Samas ei puudu etendusest ka paras annus kergelt varjatud huumorit ega moelooming. Kõrgmood ei ole etenduses liiga pealetükkivalt afišeeritud, pigem hiilib see sisse igapäevastes olukordades.

Lee McQueeni rollis astub üles auhinnatud näitleja Stephen Wight. Olgu öeldud, et sarnasused näitleja ja kadunud moekunstniku vahel on märkimisväärsed! Noort tüdrukut Dahliat kehastab ameerika näitlejanna Dianna Agron, kes on tuntust kogunud teleseriaalis „Gleeˮ ergutuskoori juhi Quinn Fabrayʼna. Tegemist on tema debüüdiga briti teatris.

Tüdruku tegelaskuju on lärmakas ja tüütu, kehastades tüüpilist teismelist. Keegi, kes on nii lummatud omaenda välimusest ja kes otsib valideerimist väljastpoolt ennast ning soovib end kasvuvalude tõttu lausa tappa. Tema roll on häirivalt pealiskaudne. Õnneks on selle kõrval Stephen Wightʼi sooritus Leeʼna kulda väärt, tuues välja tegelaskuju sügavamad küljed.

Andekate tantsijate trupp, väärilised kostüümid ja efektne valgustus muudavad etenduse nii ligitõmbavaks, et seda lihtsalt peab nägema. See on sobilik lavastus nendele Londoni külastajatele, kes on juba käinud V&A muuseumis moelooja näitusel ning sooviksid rohkem teada disaineri taustalugu.

Etendust saab vaadata iga päev (v.a pühapäeviti) Londonis St.Jamesʼi teatris kuni 27. juunini 2015.