Peagi läheneva valentinipäeva – mida kõnekeelsemalt ka sõbrapäevaks kutsutakse – traditsioonid ja sisu on aja jooksul muutunud. Algselt armastuse ja armastatute pühana tähistatud päev on üha enam saanud ka sõpruse ja sõprade päevaks. Olgu üht või teist, kombed päeva tähistamiseks on üle maailma suuremal või vähemal määral erinevad.

Foto: unsplash

Väidetavalt tuleneb 14. veebruari tähistamine tänapäeval tuntud valentinipäevana paganlikust viljakuspühast, mida peeti abielu ja naiste jumalanna Juno auks 14. veebruaril. Festivali ajal oli naistel tavaks kirjutada armastuskirju ja visata neid urni, kust võtsid loosi mehed, leides endale nõnda aastaks armsama. Ka on päeva algupära seostatud lindude ja mesilaste paaritumisaja algusega, mis keskaegse arusaama kohaselt leidis aset 14. veebruaril.

Katoliku kirik tunnustab vähemalt kolme erinevat Püha Valentini, kes kõik surid 14. veebruaril märtrisurma. Levinuim on aga valentinipäeva seostamine Rooma kristliku preestriga, kes laulatas salaja sõdureid, eirates keiser Claudius II käsku. Legendi järgi saatnud ta enne hukkamist 14. veebruaril 270. aastal armsamale kirja allkirjaga “Sinu Valentin”. Tänini kasutatakse seda väljendit valentinikaartidel. 496. aastal nimetas paavst Gelasius 14. veebruari valentinipäevaks ja Valentini armastajate patrooniks.

Püha Valentini päeva 14. veebruaril tähistatakse Euroopas alates XIII sajandist. Valentinipäeva juurde kuuluvad punased roosid, mis legendi järgi said alguse tänu Kreeka armastuse- ja ilujumalannale Aphroditele, kes, kiirustades oma armastatu Adonise juurde, astus valgete rooside põõsa oksale. Tema jumalik veri muutiski roosid veripunaseks.

Miljoneid valentinipäevakaarte üle maailma

Meie mõistes esimese valentinipäevakaardi saatis 1415. aastal noor Orleansi hertsog Charles, kes London Towerisse vahistatuna kirjutas seal oma naisele luuletusi. Neist 60 on tänaseni säilinud ning on vaatamiseks välja pandud Briti Muuseumis.

19. sajandi alguses hakkasid levima mustvalged trükikaardid, mis muutusid kiiresti väga populaarseks, sest sel ajal polnud tunnete otsesõnu väljendamine kombekas. Pikapeale kujunesid valentinikaartidest tõelised kunstiteosed, mida ilustati siidi, lillede, kullalehtede ja trükitud või joonistatud Cupidoga, kellest sai valentinipäeva maskott.

Valentinipäeval lillede kinkimise kommet ja lillesümboolikat seostatakse Rootsi kuninga Karl II, kelle huvi lillede keele vastu muutis selle Euroopas populaarseks. 18. sajandil avaldati arvukalt lilleleksikone, mille abil sai mõista lillede sümboolikat ja tõlgendada lillekimpu kätketud sõnumeid.

Eestisse jõudis valentinipäev Soome ja soomlaste kaudu alles 1980. aastate lõpul ning sai siin tuntuks eeskätt sõbrapäevana. Esmalt hakati valentinipäeva tähistama lasteaedades ja koolides, kus toimusid valentinilaadad, kleebiti südamekesi, avati valentinipäeva postkontor ning saadeti tervitusi-kaarte õpetajatele ja sõpradele. Tavaliselt korraldas kogu postkontori tööd kooli vanim klass – vastavalt siis 9. või 12. Meie koolis oli valentinipäev ka stiilipäev, mil tuli end punasesse riietada. Klass, kus oli kõige rohkem punasesse riietatud õpilasi, võitis auhinna.

Ent juba aastaid ei ole valentinipäev ainult lasteaia- ja koolilaste pidupäev. Punaselt ja südamekujuliselt lähenev valentinipäev tähistab lisaks algsele tähendusele – armunute päevale – üha enam ka sõbrapäeva.

Paljud seostavad valentinipäeva siiski eeskätt armastuse ja romantikaga. Kui küsisin hiljuti ühelt noorelt särtsakalt neiult, mis tunnetega tema valentinipäeva ootab, vastas ta veidi nukralt, et kuna tal ei ole oma noormeest, ei ole tal ka erilist põhjust sõbrapäeva oodata. Siis võikski valentinipäeva tähistada kui sõbrapäeva, mil oma sõpradega midagi vahvat ette võtta ja neid meeles pidada! Lahe ja südamlik kaart, sõnum, e-mail, telefonikõne. Ühine foto. Tass kuuma teed või kohvi. Üks või mitu lilleõit. Ja naeratused.

Seadusega keelatud püha

Rootsis tuntakse valentinipäeva kõikide südamete päeva (Alla hjärtans dag) nime all. Päeva hakati tähistama kuuekümnendatel lillemüüjate initsiatiivil ning Ameerika eeskujul. Valentinipäev on ammu jõudnud ka Jaapanisse, kus traditsioonid on meie arusaamadest veidi erinevad. Nimelt peavad seal hoopis naised oma meestuttavatele ja –kolleegidele šokolaadi ja komme kinkima. Jaapanis tuntaksegi tähtpäeva giri-choko nime all, mis tuleneb sõnadest “kohustus” ja “šokolaad”.

Sloveenias usutakse, et 14. veebruaril hakkavad taimed ja lilled kasvama, nii et see päev tähistab sealsete inimeste arvates kevade algust. Valentinipäeval alustatakse esimesi töid istandustes ning põldudel. Usutakse ka keskajast pärinevat legendi, et just sel päeval leiavad linnud oma armastatu ning abielluvad. Armastuse päevana tähistatakse 14. veebruari alles lühikest aega, kuna algselt on Sloveenias armastuse päev Saint Gregory päev 12. märtsil.

Britid näiteks ei saada valentinipäeval kaarte mitte ainult sõpradele, vaid ka oma koduloomadele. Kõige pöörasemalt tähistatakse valentinipäeva aga Jamaikal, kus on sel päeval väga populaarne alasti altari ette astumine ning sellele järgnevad meeleolukad rannapeod.

Valentinipäeva tähistamine on seadusega keelatud aga Saudi Araabias. Keelu ületajat ähvardab suur rahatrahv. Kõigil Saudi Araabia poodidel on keelatud valentinipäeval müüa südamekujulisi, punaseid ja muid esemeid, mis sümboliseerivad otseselt valentinipäeva. Lillepoed ei tohi valentinipäeval müüa punaseid roose.

Nagu jõulud ja muudki tähtpäevad, on valentinipäevgi muutunud kaubanduspühaks, mil on müügil kõiksugu ennenägematuid vidinaid. Kui kaks põhireeglit – punane värv ja südame kuju – täidetud, tundub, et kingiks sobib iga asi. Kaine mõistus ütleb aga, et tänases asises maailmas ostavad inimesed endale ise vajalikke asju ja kellegi salajasi südamesoove me nagunii ära arvata ei oska. Seepärast on ehk kõige parem kinkida sõbrapäeval positiivseid emotsioone. Midagi uut ja põnevat või siis midagi varemalt kogetut, ent sellist, mis alati suure naeratuse näole toob.

*Artiklis kasutatud allikad: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas, Miksike ning ISIDA.