Reedel, 28. septembril kell 18.00 avatakse HOP galeriis kahe noore ehtekunstniku Hanna-Maria Vanaküla ja Hansel Tai ühisnäitus.

Hanna-Maria (1987) on Eestist pärit ehtekunstnik ja optometrist. Hetkel on ta lõpetamas oma magistratuuriõpinguid Eesti Kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti erialal. Hansel (1994) on Eestis resideeruv Hiinast pärit kunstnik ja disainer. Ta on omandanud bakalaureusekraadi Beijing´is CAFA Ülikoolis (Central Academy of Fine Arts, 2016). 2017 pälvis Hanna-Maria Noor Ehe stipendiumi ja 2018 oli Hansel nomineeritud finalist konkursil Amberif Design Award.

Ehtekunstnik Tanel Veenre kirjutab näituse saateks

Kas Hanseli ja Hanna maakera on lapik või ümar?
Need maailmad on korraga nii lapikud kui ümarad. Kord tundub, et oled jõudnud äärele, kust pole muud kui – auuuuuuuuuuu – kukkumine galaktilisse sügavikku. Kuid siis näed tuuma tugevust ja tõmmet, naba on kenasti paigas, kõik tundub pöörlevat ümber telje. Hansa ja Hanna nabade ristumiskohas on POP – soov puistata oma südant puhastatud kujunditega.

Hanseli naba on äärmises kultiveerituses. Tema loomingus on loomulikkus varjutatud kehakultuse, deformatsiooni, subkultuuriliste märkide ja kõrgläikelise metalliga. Samas on pursete jäljed lihtsalt valtsitud, lastes kunstniku käe asemel rääkida füüsikaseadustel ja valtsmasinal. Kuid keerukad konstruktsioonid ja niburõngad on tirinud kujundi taas (sub)kultuursesse ruumi. Hansel on ratsionaalselt irratsionaalne – tema looduse toonid on krutitud kõige võõristavama futuristliku lõikava roheliseni. Kuid kui mõtlema hakata, siis pole see loodus nii maheroheline ühti – sarnast käredat übermetallikut võib näha ka mardikate kuubedel. Nii on Hanseli Prints Albert korraga nii muinasjutuprints kui genitaalne ekshibitsionist.

Hanna naba on fookuses. Olles liikunud lihtsusse ja täpsusse on ta jõudnud minimaalsete kompadeni prilliläätsedest. Kuigi akrüülklaasi graveerimine ning eriti selle poleerimine on äärmine kannatlikkuse proov – on tulemus digitaaselt kerge. Inimeseks olemise paineid asendab jahe kalkuleeritus. Terastross giljotiinina ühendamas ümarust. Napp ja lõikavalt täpne. Sõnad on üleliigsed.