OKAPI galeriis on avatud mässajahingega ja sooülese ilumeelega Alan Proosa isikunäitus „Ootus”.

Tartu ülikoolis semiootikat ja Tartu kõrgemas kunstikoolis fotograafiat õppinud Alan Proosa Okapi galeriis toimuva näituse fotode teemad on androgüünsus, inimlik igatsus, maskuliinne vs. feminiinne, positsioonid sel skaalal, transsoolisuse aspektid, aja kriteerium ja ilu.

“Ootus”on kaua aega autoportree žanrist huvitunud Alani senistest näitustest esimene enese portreid esitlev ekspositsioon. Näituse  pildid on osalt autoportreed, mis on nn fine-art fotograafilises keelesüsteemis. On ka fotosid taimedest, õitsemisest, küpsusest, mis on jäädvustatud peamiselt Aasias. Fotode atmosfäär on veidi erootiline ja ehk osalt ka dekadentlik ning fetišistlik.

„Olen aastaid fotografeerinud autoportreid, kuid seni neid vähe avaldanud. Nii mitmedki kontseptsioonid on ajapikku hääbunud, sahtlisse kirjutatud või ootama jäänud. Näituse „Ootus” fotod lähtuvad osaliselt sakraalsetest motiividest, visuaalist.

Ma ei pea end religioosseks inimeseks, kuid olen lummatud ja tundnud tõmmet sakraalse kunsti suhtes pikalt. Võin tundide kaupa jälgida ja uurida ja nautida vastavaid skulptuure, altareid, visuaale, olgu nad siis katoliiklikud, budistlikud, hinduistlikud, satanistlikud. Väga paeluv on minu jaoks ka ilmaliku ja sakraalse suhte ning nüansside avaldumine nii kunstis kui argielus, inimsuhetes. Olen kuulnud väidetavat, et sugu ja religioon ei ole tänapäeva kunstis enam eriti mingid teemad, kuid olen isiklikult jätkuvalt neist aspektidest huvitunud ja tegelen teataval määral nendega ka ise.

Tahtsin teha siirad pildid. Olulisel kohal on siin ka ilu ihalus, ilu kriteeriumid, ühtlasi ka soolised aspektid, dünaamika skaalal maskuliinne – feminiinne. Naine minus, mees minus. Avaldumine. Eraldatus. Eraldumine. Melanhoolia, igavene kaaslane,“ kommenteerib Alan oma näitust.

Transsoolisust käsitlevat fotonäitust saab Okapi galeriis vaadata kuni 4. juunini.