Mustrid ja jäljed Viljandi folgil
Femme viimasest Viljandi Pärimusmuusika festivali külastusest sai selle suvega mööda 10 aastat. Seega oli tagumine aeg taas seda mõnusat melu kogeda 2024. aasta suvel.
Kes eelmist nädalavahetust mäletab, see teab, et ilm oli väga palav. Festivalikülastajad otsisid abi lehvikutest, puuvarjus olemisest, paljajalu muusika nautimisest ning tarbisid ohtrasti vett. Seda, kui vapralt esinejad seda kuumust talusid, tunnistasid tuhanded silmapaarid iga päev alates neljapäevast kuni pühapäevani, mil festival aset leidis. Parim kiitus, mida muusikanautlejaid artistide poolt said oli: “Te olete maailma parim publik. Fantastilised olete!” Sellele vastas publik tihti: “Viis lugu veel!” mis on nendepoolne kiitus ennastsalgavalt esinevatele muusikutele.
Muusikaline kava, nagu folgile kohaselt, pakkus kodumaist paremikku koos suurepäraste välisesinejatega. Curly Stringsist Zetodeni. Kui kümme aastat külastusi vahele on jäänud, siis kõlasid vana tuttavad ja uued põnevad esinejad suurepäraselt. Kõige kirkamaid muljeid jätsid Florence Adooni ja tema suurepärane saateansambel Ghaanast. Muusikarütmid ja tundmatud meloodilised sõnad leidsid tee eestlaste südametesse ja inimesed tantsisid ennassalgavalt kuuma päikese ja vihmasahmaka kiuste.
Kuigi kohalike staaride Justament, Puuluup, Singer Vinger, Svjata Vjatra, Untsakad ja Zetod etteasted olid nauditavad, siis seekord andis kõige nauditavama metsiku šou trad.attack! Sandra Sillamaa, Jalmar Vabarna ja Tõnu Tubli andsid endast maksimumi ja inimesed vastasid samaga. Nad hüppasid, vilistasid, tantsisid ja soovisid lisalugusid. Kauni žestina sai trad.attack! loa anda lausa kolm lisalugu. Bändi esinemine oli super, ning Sillamaa värvikas karakter ning silmapüüdev kostüüm tegi kogu esinemise vapustavaks etteasteks.
Mõnusad üllatajad olid Bani Hill Band Gruusiast, Canzionere Grecanico Salentino Lõuna-Itaaliast, kelle sensuaalne tanstija pakkus muusikale kaunist silmailu, elektroonilist muusikat pärimusmuusikaga Rootsist, Kumbia Boruka Mehhikost kelle cumbia helid kütsid külastajad väga kuumaks. Kodumaised põnevad avastused olid Duo Ruut, Rüüt ja toredad noored Triukast, kes esitasid omapoolselt põnevat tõlgendust pärimusmuusikast.
Külastaja jaoks oli kindlasti kõige mõnusam fakt see, et festivali sai nautida väga tervislikult, kuna piletiala oli suitsuvaba. Suitsetamine oli lubatud vaid ettenähtud kohtades. Inimesed olid meeldivad ja sõbralikud, purjus inimesi ei kohanud, palju oli kohata välismaalt pärit külalisi. Ka toiduvalik tundus olevat väga rikkalik. Tore, et ka täistaimsete toitujate peale oli mõeldud, kuigi mitte iga toidukoht ei suutnud pakkuda mõnusat veganampsu. Kahjuks ühtegi vaid taimset toitu pakkunud toitlustajat sel festivalil kohal ei olnud. See on midagi, mida järgmisel aastal saab paremaks teha.
Ka piletit mitteostnud inimestele oli palju meelelahutust linnaruumis, mis folgirütmis hingas. Festivali peasissepääsu juures oli suur ala erinevat toitlustust ja käsitööd pakkuv laager. Tavapäraselt sai Rohelise Lava juures nautida muusikat, tantsida ja keha kinnitada.
Kokkuvõttes on folgi mustrid ja jäljed sama head ka peale 10 aastast pausi. Festival pakub mõnusat avastamist igas vanuses külastajatele ning jäljed, mis sellest südamesse jäävad, elavad seal palavalt edasi ka aastaid peale viimast Viljandi Pärimusmuusika Festivali külastamist.
