Katariina kirikus saab näha ulmelist näitust, mida pole kunagi varem Eestis tehtud. Tegemist on Eesti Moekunstnike Ühenduse näitusega „Läbipaistev mood”, mis tutvustab uudseid võimalusi taaskasutuses.

Foto: Anu Hint

Näituse keskmes on 16 moe- ja tekstiilikunstniku tööd, mida iseloomustavad kombineeritud kangakooslused ja julge vormimäng. Vanast loodud uut moodi eksponeeritakse seest valgustatud torsodel, mis toovad esile mudelite konstruktsiooni ja pinnareljeefid.

Täieliku läbipaistvuse nimel on iga eksponaadi juures tutvustav joonis, millel kirjeldatakse materjalide ja mudeli saamislugu. Ka näituse valgustid osalevad taaskasutuse protsessis – nendest valmivad tulevikus lambid.

 

Näituse eesmärk on inspireerida ja harida vaatajaid osalema ressursse säästvas elustiilis.

Autorid: Anu Hint, Anne Metsis, Britt Marie Ekström (Soome), Diana Denissova, Ilona Tamm, Ingrid Pajo, Juta Piirlaid, Katre Arula, Külli Kerttu Siplane, Leena Sipilä (Soome), Liisi Riid, Liivika Põvat-Straus, Maire Valdma, Piret Valk, Sirje Laansoo, Yumiko Okazaki (Jaapan).

Valgustid: Viljo Naarits.

Näituse saatesõna Annika Koppelilt

Riided peaksid ju katma ja varjama, nende taha saab peita oma keha ja isiksust, kogunisti riiete abil olla keegi teine. Kuidas saab siis mood läbi paista? Kes vajab läbipaistvat moodi?

Kangas peab katma, aga riide taga on lugu. Vanasti kasvatati taludes villase riide saamiseks lambaid, linase riide tegemiseks lina. Kanga kudusid naised pikkadel talveõhtutel ja hiljem õmblesid sellest riided. Aastaid kestnud ja paiguti viledaks muutunud isa mantel või ema kleit pöörati teistpidi ja vähemkulunud osadest tehti lastele riided. Suuremate laste riided läksid edasi väiksematele. Nõnda oli riiete lugu täiesti läbipaistev ja teada, taaskasutus pole eesti rahvale mitte midagi uut.

1813. aastal leiutas Benjamin Law meetodi kaltsude kasutamiseks tekstiilitööstuse lähteainena. Hakkasid tegutsema kaltsukaupmehed, kes ostsid rahvalt kokku vanu riideid. Igal juhul oli vanadest riietest uue kanga tegemine säästlikum ja odavam kui päris otsast alata.

Teise maailmasõja järgne põlvkond võis ilusatest riietest vaid unistada, hea kui hädatarvilik kehakate leidus. Selles ajas kasvanud inimestele on säästlikkus omane, nad lapivad ja parandavad riideid, sest asju ei visatud ometi niisama minema.

Kui maailm sõjast toibus, tahtsid inimesed rohkem tarbida ja majandus hakkas hoogsalt arenema. Hakati tootma sünteetilisi kangaid. Sündis nn kiirmood, mis pakkus odavat ning kehva kvaliteediga riideid üheks hooajaks. Kuna riideid kanti vaid mõned korrad ja osteti kohe uued, siis polnud nende lugu ega läbipaistvus olulised.

Tohutu moe masinvärgi üksikasjad jäid aga kulisside taha, sest arengumaade odav tööjõud ja looduse saastamine polnud asi, mida eksponeerida. Majanduskasvu toitis arutu raiskamine ja nii see toimib paljuski ka täna. Kuid ressursid pole piiramatud.

Tasapisi hakkab laiemalt levima mõistmine, et kõik, mida ette võtame, mõjutab elukeskkonda. Jookseme tarbimisühiskonna oravarattas üha kiiremini, et nagu meile öeldakse, mitte rongist maha jääda. Pole isegi mahti mõelda ega küsida, kuhu see rong siis õieti läheb.

Aga kuhu rongid minna saavad? Lõppjaama muidugi, ent sinna pole ju kiiret. Nii et parem mõtleme ning küsime järjest sagedamini ja kõvema häälega, kuidas on toodetud meie toit, riided ja teised tarbeesemed. Räägime vastutustundlikust ettevõtlusest, nõuame, et kasutataks toorainet säästlikult ja saastet oleks võimalikult vähe. Et ettevõtted annaksid oma tegevusest teada ning meie saaksime sellest lähtuvalt valida.

Muidugi ei ole enam võimalik minna tagasi esiemade aega, aga õnneks leidub muutuvas maailmas muutumatuid väärtusi: ausus, läbipaistvus ja vastutustundlikkus. Me saame ja peame neid väärtusi hoidma.

Nii et mood las paistab läbi!

Näitust Katariina kirikus saab vaadata kuni 7. juulini kell 11-17.
Parooliga “Näitusele” saab tasuta sisse.