Maarjamäe lossis on kuni 24. jaanuarini avatud näitus “Anne Veski. Tähelend”, mis on pühendatud armastatud estraadilauljannale, aga ka 1980ndate aastate popmuusikale.
Eesti muusika- ja teatriakadeemia muusikateadlane Brigitta Davidjants pidas 21. jaanuaril ajaloomuuseumi Facbooki lehel loengu “Eesti naine popmuusikas – suurejoonelisest estraadist mässava postsovetini”, mis on järelvaadatav Eesti Ajaloomuuseumi Facebooki lehel ja Youtube’i kanalil.
Nõukogude Eesti popmuusika oli pigem meestekeskne, kuigi mõnes žanris, esmajoones estraadis leidsid väljundi ka naismuusikud. Kui kaheksakümnendatel jõudis Eestissegi teatav vabanemine, väljendusid uued tuuled ka mitmete naistebändide, eeskätt punkbändide tekkes. Taasiseseisvumise järel muutus pilt sootuks ning peavoolu lavadele jõudsid tugevalt seksualiseeritud lapsnaised. Kuidas resoneerus see kõik Lääne meinstriimiga, kui palju määrasid naismuusikud ise enda kuvandit ning milline oli peavoolu suhe underground’iga?
“Ajaloomuuseum võttis ühendust ja küsis, kas ma räägiks, kuna ma viimasel ajal olen võtnud fookusesse popmuusika ja no naised popmuusikas on ju tohutult intrigeeriv, siis nii see koostöö sündis,” selgitas Davidjants “Ringvaates”.
Ta tõi välja, et üks meeldejäävamaid naisansambleid Eesti popmuusikas on Laine, mille liikmeks soovis saada väga palju tüdrukuid.
“Ühelt küljest ta oli vokaalselt keeruline ja nõudlik, aga teisest küljest need Laine tüdrukud olid ka tohutult moodsad. Laine oli ka kultuurieksport piiri taha ja seda peeti nõukogude popkultuuri parimaks näiteks. Kui me neid vaatame, siis see on ikkagi väga moodne naiselikkus 60ndatest,” rääkis Davidjants.
Ta lisas, et popmuusika naisartistidest rääkides ei saa üle ega ümber ka Anne Veskist, kes oli Davidjantsi sõnul põhjamaise ilu kehastus.
“Ma arvan, et tema suur võlu oli see, et ta oli küll täiesti vaieldamatult diiva, aga kui me vaatame siin näiteks Alla Pugatšovat, kes kandis voogavaid kauneid kleite, siis Anne Veski oli ikkagi moodne,” rääkis Davidjants.
Meeldejäävana tõi Davidjants välja ka Kare Kauksi, kes tema sõnul laval liialt diivalik ei olnud.
“Kare Kauks esindab minu meelest moodsat ilu ja pigem tütarlapselikkust, mis on hästi kihvt,” ütles Davidjants.
Näiteks Push Upi ja Nancyt tuleks Davidjantsi sõnul vaadata nende tegutsemisaja kontekstis, mil piirid igas mõttes avanesid ja tantsumuusika väga popularseks sai.
Nullindatest tõi Davidjants meeldejääva artistina välja aga Hannaliisa Uusma.
“Kui me lähme uude sajandisse, siis on väga raske vaadata mööda sellest, milline oli Hannaliisa kuvand sellel uuel sajandil. Uuel sajandil küll naiste kuvandid läksid sündsamaks, aga need olid ikkagi väga stereotüüpsed ja seksikad. Aga Hannaliisa lavakuvand oli Eesti mõistes soorollidega manööverdav ja ka ta tekstid olid sotsiaalkriitilised,” ütles Davidjants.