A-galeriis (Hobusepea 2) on avatud kolm aknanäitust, mis peegeldavad ehtekunstnike maailma sisutihedust ja autoriehte mängulisust kui ka töömahukust. Need on märgilised sümbolid, mis ühendavad. See on lugupidamine, kus originaalsus ja meisterlikkus on võtmesõnadeks. Esimeseks esinduslikuks väljanäituseks ja aknanäitustega võõrustajateks on valitud kolm erinevat Eesti Kunstiakadeemia põlvkonda, 3 erinevat maailmakäsitlust. Neid kõiki ühendavad mineraalid, kivimid, vääriskivid ja värvide tundlikkus.
Ive-Maria Köögard “UITMÕTTED”
“Need ehted on läbilõige minu viimase paarikümne aasta jooksul tehtud töödest. Ma vaatan kivile otsa ja siis mõtlen, mis temaga peale hakata. Hingestan töid tunnetuslikult. Meid ei õpetatud omal ajal kontseptsioone kirjutama, me isegi ei tohtinud teha endale väärismetallist ehteid. Väärismetall oli riigiomand ja Sina ei tohtinud seda omandada. Alles hiljem hakkasime salamisi näituse ehteid tegema. Kuigi esialgu oli nii Soros ja KGB selle vastu, siis tuli hiljem ikkagi välja, et oli olemas määrus, et näituse ehteid me ikkagi võisime teha.
Tuleb meelde veel 1 naljakas lugu. Töötasin alates 68ndas aastast ARSI Kunstitoodete Kombinaadis Metall Ehistööde Ateljees. Ja tol ajal olid kõik bussi- ja rongipiletid ka nimelised. Ükskord näitasin oma töötõendit siis piletikassas olevale provvale ja tema siis kirjutas mulle pileti. Ma küll ei saanud aru, miks ta mind ometi nii pikalt vaatab ja veel kõõlus piletiluugist pead pidi välja järgi vaatama. Alles rongi istudes ja pileti pealt juureldes märkasin, et ta oli kirjutanud mu nime Ive-Meraia Mekalšishe tütrekeseks! Tegelikkuses ta ei osanud välja lugeda ja aru saada, et seal oli kirjas Köögard Ive-Maria Metallehistöö, ” kommenteerib kunstnik.
Ive-Maria Köögard õppis ERKI´s metalli erialal ja töötas aastatel 1968-1996 Ars-Juveelis kunstnik teostajana. 1996-2013 töötas OÜ Kuldkraalis kunstnik-juveliirina. Hetkel tegutseb vabakunstnikuna Hobusepea 2 stuudios.
Ivar Kaasik “TUHK, TOLM JA TEEMANT”
Unikaalsed vaskehted aastatest 2018-19. Sinna hulka üksikud kullast teemantehted. Materjaliks on tolm, tuhk, teemant, safiir, rubiin, akvamariin, smaragd, topaas, turmaliin, spinell, fluoriit, kvarts, tsitriin, ametüst, mäekristall, krüsopraas, kaltsedoon ja granaat. Tööd on skulpturaalsed ülepaisutatud ehted – tolmu, tuha ja vääriskividega kaetud.
Näitusele ülespandud teosed on kuidagi arusaamatud, tema tööd on kantud kui otsesest mittemõtlemistungist ja pealesunnitud anonüümsest monoloogist, kaudsetest vihjetest ja ühestest tõlgendusvõimalustest. Kunstniku apropriatsioonne iroonia ühes käsitööstusliku fenomeniga ja arusaamatu tehnikaga on kujundanud tema töödes ajaliku atmosfääri, erilisusesse sumbunud kunstliku maailma. Väljapandud ehted on kui lugu ilma õnneliku lõputa.
Ivar Kaasik on sündinud 12. aprillil 1965 Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, aastatel 1989-90 Burg Giebichenstein Kunsthochschule Halles, seejärel töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1992–99 kullassepana Saksamaal. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal, ta on ka metallikunstnike liidu ja maalikunstnike liidu liige.
Kunstniku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa ehte-Oskariga Diamond International Award (1996). Kirjutajana on Kaasik väljendanud enda paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).
Jaanika Pajuste “SEDA MA TAHAN, SEDA MA SAAN”
Ehete retsept
50 dl vaiku
10 sl värvi
20 dl mängulisust
50 tl leitud esemeid
10 tl Barbie’sid ja Ken’e
5 tl kitši
100 sl kulda ja teemante
(dessertlusikas (dl), teelusikas (tl), supilusikas (sl)
Heleroosa Barbie nägu koogipaberist lõigatud pärlitega kaunistusel, mis on hõbealusel – see pross on kandmiseks kaubanduskeskuses allahinnatud Gucci koti järjekorras seistes.
Teemaks on ostlemis- ja tarbimissõltuvus, asjade väärtus ning materjalide petlik välimus. Sa ei vaja seda, kuid ei suuda vastu panna, sellegipoolest pead sa selle ostma. See on sundus. Sa ei suuda näha asja väärtust, tõeline väärtus on omamisiha. Suur punane silt, mis ripub Selfridges’I kaubamaja laes ütleb sulle:
Sa tahad seda
Sa ostad selle
Sa unustad selle
Ostuvõime näitab samal ajal ka seda, mida me ei saa endale lubada.
Teosed räägivad vastuoludest – ilus ja inetu, odav ja kallis – kust läheb piir ehtsa kulla ja imitatsiooni vahel. Kasutan kujundite, värvide leitud motiivide ning igapäevaste esemete kummalisi kombinatsioone.
Inspiratsiooniks on “Pound Land” poed. Erinevad asjad on kuhjatud kokku ainsa ühise omaduse tõttu: nad kõik maksavad 1 nael. Materjalid ja värvid on mind enim inspireerinud. Kas ma mängin tarbija meeltega?
Plastikust Barbie’de näod muutuvad madonnadeks – tarbimisest on saanud meie religioon. Praktilised küpsetusvormid muutuvad väärisasjadeks.
Kasutan enamasti roosat ja helesinist. Need värvid on meeldivad ja kergesti loetavad, neil on vaataja jaoks stereotüüpsed tähendused. Need püüavad pilku ja tõmbavad tähelepanu.
Minu teoste eesmärk on panna vaataja mõtlema ja kahtlema. Tahan, et inimesed peatuks ja mõtleks, miks nad midagi ostavad ja mida nad ostavad. Et inimene peatuks silmapilguks ning mõtleks, miks ta tahab seda asja omada.
Jaanika Pajuste(1977) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia Ehtekunsti bakalaureuse 2006. aastal, omandanud 2008. aastal magistriõppe Londoni Kuninglikus Kunsti Kolledžis, resideerunud Idar-Obersteinis Saksamaal. Osalenud paljudel näitustel üle maailma. Võitnud maineka Marzee galerii grand prix 2006, 2006 Midora messi publiku lemmiku esimese auhinna. Hetkel töötab Pajuste vabakutselisena.