Nutitekstiilide arengut on põnev jälgida. Nutitekstiili rakendused võimaldavad samal ajal nautida tekstiili nahasõbralikkust ja turvalist tunnet ja interaktsiooni, mida elektroonika võimaldab, seega on nende potentsiaalne kasutusvaldkond lai. Kõige paremini saab nende võimalustest ja kasuteguritest aru materjale ja nutirõivaid ise disainides ja valmistades. Enda Hollandis kaitstud doktoritöö raames ammutatud teadmisi ja kogemusi jagangi nüüd Eesti kunstiakadeemias tekstiilidisaini osakonnas.

Euroopa disainiülikoolides on nutitekstiilide õppimisel ja arendamisel erinevaid lähenemisi. Tihti alustatakse tehnilise poole pealt. Meie kunstiakadeemia tugevus on aga kindlasti materjali tundmine ja oskus seda ise kasvõi nullist valmistada. Sel sügisel juhendasin Eesti kunstiakadeemia tekstiilidisaini ja moedisaini magistrante, kuidas uute funktsionaalsete materjalide loomiseks võtta mõtteliselt lahti analoogseadmeid, et uurida nende olemust ja hingeelu. Pärast end inspireeriva funktsiooni või seadme leidmist katsetasid tudengid erinevate materjalide ning ideedega, kuni jõudsid igaüks omanäolise materjali või kantava prototüübini.

Mõtteid arendati kolmes põhilises nutitekstiili valdkonnas. Esimeses tulevad tekstiil ja elektroonika füüsiliselt kokku materjalis või rakenduses, teises on nad lahus, kuid annavad teineteisele lisandväärtusi, ning kolmandas saavad üheks läbi jagatud disainiprotsessi.

Esimesena tutvustan Kadi Kibbermanni tööd, kelle Dünamo Pontšo kuulub just esimesse valdkonda, kus nii tekstiil kui ka elektroonika saavad samas tootes kokku. Teise kahe valdkonna näited toon teieni järgmistes postitustes.

Kadi on EKA tekstiilidisaini magistrant, kellel on sügav huvi tikandite vastu, alustas analoogi projekti jalgratta dünamo (alalisvoolu generaatori) uurimisest. Disainiprotsess pani Kadit tegelema nii praktilise prototüübi valmistamise kui ka abstraktsemate teemadega.

„Dünamo oma liikumisega kannab edasi jõudu, mille abil süttib lamp, et teed valgustada… Ka inimene vajab igapäevast liikumist, et saada energiat ja jõudu, liikumaks elus edasi särades…, ” kirjeldab Kadi enda projekti.

Õppimist, katsetamist ja ümbertegemist jätkus projektis kaheks kuuks. Kadi uuris nii erinevaid elektrienergia tootmise viise, valgusetüüpe kui ka võimalikke tekstiilitoote lahendusi. Lõplik prototüüp on mitme katsetuse tulemus. Valgus, mis dünamo puhul tekib liikuva ratta mehaanilise liikumise tagajärjel, süttib ja kustub Kadi valmistatud pontšol vastavalt keha liikumisele. Energiat saavad tikandisse sobitatud LED-tuled küll patareilt, aga tulevikus võiks ka seda ammutada liikumisest endast. Töös on kombineeritud nii traditsioonilisi elektroonika komponente, masintikandit, elektrit juhtivat niiti kui ka kangatöötlemise tehnikaid.

Mis edasi? Selle prototüübi arendamise eesmärk oli eelkõige õppida tundma pehmet elektroonikat, leida inspiratsiooni analoogseadmest, mõelda laiemalt, mida tehnoloogia tekstiili kontekstis tähendab ja kuidas seda kasutada. Kadi rakendab saadud oskusi juba uues projektis, mis on seotud tekstiili ja valguse mängudega ning mida esitletakse veebruaris Rootsis messil Stockholm Furniture & Light Fair.

Kellele selline uute materjalide loomine ja katsetamine huvi pakub, siis tasub Eesti kunstiakadeemia tekstiilidisaini teaduskonnal silma peal hoida või kevadel õppima kandideerida.