Moekunstnik Kristel Kuslapuu (19) on nagu päikeseline kevadilm, täis soojust ja sära. Lisaks mõnusalt avatud olekule on noorel moeloojal ka imeline anne valada mugavus ja soojus stiilselt isikupärasesse ja moekasse vormi. Selline kooslus on iga põhjamaise moeguru unistus, aga disainerile raske pähkel pureda.

Fotod: Erakogu

Kristeli disainitud villastel kampsunitel on nii karakterit kui värvi. Erinevad kudumistehnikad ja -mustrid loovad koostöös võimsate palmikute, narmaste ja huvitavate lõigetega ainulaadse ja meisterliku tulemuse. Jah, Kristel on Kampsunimeister. Suure algustähega.

Kristeli looming jõudis esimest korda suurema avalikkuse ette juba 2008. aastal, kui moelooja võitis SuperNoova moekonkursi noorema kategooria. Oma triumfi kordas ta juba aasta hiljem, noppides oma stiilsete kampsunitega taas kord konkursi noorema kategooria võidu. Muide, SuperNoovale saatsid Kristeli tööd tema sõbrad, kes uskusid oma sõbranna võitu, andesse ja isikupärasesse käekirja juba enne teda ennast: “Ma ise poleks julgenud seda teha. Kuni 9.-10. klassini ei teadnud vist keegi, et ma koon ja tegelen käsitööga. Enne SuperNoovat olin võtnud osa vaid ühest kooli moeshowst, aga see oli ka rohkem juhus – õnnelik juhus. Nimelt pidin aitama oma klassikaaslasel teha kollektsiooni, ent asi lõppes nii, et tegin ise kollektsiooni,” naerab Kristel.

Kui 2008. aastal toimus Kristeli suur lavadebüüt, siis kohtumine kudumisvarrastega leidis aset juba palju varem: “Oi, ma õppisin kuduma ammu enne, kui kirjutama. Esimene asi, mille ma kudusin, oli vist päkapikumüts,” ütleb Kristel. “Mu ema tegeleb samuti kudumisega ning nii kaua, kui ma mäletan, on meil kodus alati olnud väike lõngaladu.”

Olles nüüdseks juba staažikas kuduja, kulub noorel meistril ühe kifti kampsuni loomiseks keskeltläbi viis päeva. See pole muidugi mingi reegel ehk keerukamateks šedöövriteks võib minna ka terve kuu. Üldlevinud arvamus, et kui ühte asja liiga kaua teha, tuleb tüdimus peale ja süveneb igatsus vahelduse järele, Kristeli puhul ei kehti: “Tahaks rohkem kududa, aga kahjuks pean ennast piirama, sest valus on. Käed on haigeks jäänud.”

Inspiratsiooni ammutab moelooja eeskätt reisimisest: “Mulle meeldib väga Hispaania. Kui saaksin valida, kas minna Hispaaniasse või kuhugi, kus ma pole varem käinud, läheksin kindlasti Hispaaniasse! Seal on nii palju kirevust ja ärevust, värve! Aga ma arvan, et inspiratsiooni leiab kõikjalt: inimestest, paikadest, arhitektuurist, loodusest… Kindlasti inspireerib mind ka Eestimaa,” sõnab Kristel. Eesti moekunstnikest meeldivad disainerile enim ekstravagantne Liisi Eesmaa ning romantiline Hanna Korsar. Oma loomingu austajat peab Kristel aga kellekski, kes armastab värve ega karda olla silmapaistev: “Ma arvan, et mu looming meeldib inimestele nagu ma ise. Natuke imelikele,” naerab moelooja. “Minu meelest on mu kampsunid täiesti kantavad ja igapäevased, aga ikka leidub neid, kes vaatavad viltu.”

Oma käekirja kommenteerides arvab Kristel, et võrreldes SuperNoova aegadega on see palju edasi arenenud ja muutunud: “Ma olin siis 17. Olen praegu palju parem kuduja, kasutan teisi toone ja mulle meeldib ühevärvilisus. Lemmikuteks on sinine, roheline, punane, must ja valge. Puhtad toonid. Vanasti meeldisid mulle mustrid, aga praegu on fookuses mäng tekstuuriga.” Kuna noor disainer ei arva väga palju oma joonistamisoskusest, sünnivad kampsunite kavandid tal peas ega jõua reeglina paberile, vaid lähevad otse töösse. Aeg-ajalt küsib noor moelooja nõu ka emalt, kui ei suuda otsustada, milline lahendus või detail oleks parasjagu töös oleva kampsuni jaoks parim: “Mu ema ja sõbrad toetavad mu tegemisi väga.”

Hoolimata noorest east, on Kristelil juba seljataga praktikakogemus Milanos asuvast mainekast Gianfranco Ferré moemajast: “See oli super kogemus! Kahju, et ei saa nüüd minna – kui saaks, teeks palju asju teisiti. Olin siis 17aastane ja üksinda võõras linnas. Ma polnud kunagi varem täiesti omapead reisinud ja siis äkitselt pidin kõigega ise hakkama saama. See oli natuke hirmutav,” sõnab Kristel. “Aga aeg moemajas oli väga kift! Uskumatu kogemus!”

Ka SuperNoovade kohta ütleb disainer, et tol ajal puudus tal kogemus, kuidas õigupoolest üht kollektsiooni luua: “Ma olin segaduses ega saanud päris täpselt aru, kuidas asjad käivad. Nüüd oskan kindlasti paremini planeerida.” Seda väidet tõestavad mitmed rahvusvahelised moeshowd, kus Kristeli kollektsioonid on eredalt säranud. Viimasteks näideteks on aprillikuus toimunud Riia Moenädal ning vahetult enne seda aset leidnud prestiižne Vilniuse moefestival Mados Infekcija. Just viimasel osalemist peab Kristel ise oma seniseks suurimaks saavutuseks: “See oli väga lahe üritus! Sinna pääsemiseks toimus sügisel konkurss, kus 15 kollektsioonist valiti välja kolm. Minu oma oli nende kolme seas.” Nagu Vilniuses, nii oli Kristel Riiaski ainus eesti disainer, kelle looming uhkel catwalkil pealtvaatajate silmi paitas.

Miks kuuleme aga ilmselgelt andeka moelooja tegemistest nii vähe Maarjamaal? “Ma kardan natuke Eestit. Seda negatiivset suhtumist, mille osaliseks ma Lätis ega Leedus pole langenud. Tunnen, et Eestis on parem hoida madalat profiili.” Siinkohal on oma roll kindlasti alusetutel plagiaadisüüdistustel, mis SuperNoova võitjale kolme aasta eest osaks said. Kuigi Kristeli võidulooming oli originaal ning seda tõestas ka asja uurinud komisjon, on sellist ebaõiglust ja kadedust keeruline unustada.

Tulles tagasi positiivse juurde ja uurides Kristelilt, kuidas toimub ühe loomingulise inimese akude laadimine, ütleb disainer, et vabal ajal meeldib talle end moemõtetest välja lülitada ning tegeleda millegi lõõgastavaga: “Armastan kinos käia ja reisida. Samuti jalutada, külastada parke ning veeta aega oma sõprade ja poisiga.”

Tulevikuplaanide kohta ütleb Kristel, et hetkel on tal käsil uue kollektsiooni loomine ning loodetavasti saab teoks ka suvine moepraktika Stockholmis: “Olen mõelnud ka õppimisele mõnes Skandinaavia riigis, sest mulle väga meeldib põhjamaiselt minimalistlik stiil.” Unistused unistusteks – üks plaan on Kristelil aga täiesti kindel: “Ma tahan tegeleda kudumisega elu lõpuni ning jõuda sellega kaugele!” Vaadates moelooja senist käekäiku, tahet ja isikupärast käekirja, tundub see soov täiesti reaalne.