Mood-Performance-Tants (MPT) kavandikonkursilt pääsesid edasi ka õed Ansmannid. Anni on Tartu Kõrgema Kunstikooli tudeng, Jane aga vilistlane ‒ üks nahadisaini ja teine skulptuuri erialal. Nende kollektsiooni „DERMAtrophyˮ märksõnadeks on rihmastamine, rakendamine, manipulatsioon ja kehaline müüdavus. Nad nihutavad ilukaanoneid ja lükkavad ümber soorollidega seotud stilistika ja arhetüübid. Anni ja Jane näitavad moodi kui kantavat trofeed, tuues fookusesse sünergia ning kultuuride kokkusulamise ja -sulatamise!

Tutvusta end – kes oled, kust tuled?
Anni: Olen Võrust pärit neiu, kes mõned aastad tagasi asus õppima Tartu Kõrgemasse Kunstikooli nahadisaini erialale. Olles alles esimesel kursusel, sain üsna kähku aru, et leidsin lõpuks enda jaoks selle õige tee. Nahk kui materjal on väga kvaliteetne ning mitmekülgne tooraine. Seda on võimalik vormida ning töödelda vastavalt vajadusele. Enam paelub mind just see, et saan valmistada oma käe järgi ainulaadseid tooteid. Lisaks enda soovidele, saan kaasa aidata ka teiste inimeste unistuste täitumisele, seda juhul, kui unistuseks on mõne isikupärase aksessuaari omamine.

Jane: Kunstilises mõttes tulen TKK skulptuuriosakonnast. Enamasti töötan hoopis tahkemate materjalidega, olgu selleks siis savi või betoon. Viimasel ajal on minu huviorbiidis ka keraamika.

Kes on Su muusa?
Anni: Seda kindlat inimest ilmselt polegi. Vähemalt mitte teadlikult. Hakkajad ja positiivsed inimesed, kes viivad oma unistusi ellu – nemad inspireerivad mind alati!

Jane: Muusat mul samuti vist pole, kui, siis mina ise. Ehk siis mõtted riiete loomisest tulenevad enda vajadustest. Rõivad, mida rõõmuga kannaksin, oleksid laheda vormi ja disainiga, samal ajal aga ka funktsionaalsed. Need peaksid minu elustiiliga kohanduma ning neid peaks saama kanda edukalt ratta või rolluga sõites, sobiksid kohvikusse minnes ja/või isegi matkale.

Kolm omadussõna teie loomingu/kollektsiooni kohta.
Anni: Enamasti meeldib mulle mängida erinevate geomeetriliste vormidega, mida on väga hõlbus teha just nahka kasutades. Geomeetria väljendub ka meie esimeses ühiskollektsioonis. Samuti meeldib mulle luua väljakutsuvaid ja julgeid aksessuaare, millel oleks ka praktiline kasutusvõimalus.

Jane: Minu looming on üldiselt tasakaalukas, mängib geomeetria ja orgaanilise vormi piiril. Samas on see materjali väärtustav. Sama kehtib ka osaliselt meie ühiskollektsiooni kohta, kuna kantavat loomingut teen tervikliku kollektsioonina esimest korda.

Maailma parim värv, mida nähes inspiratsioon voolab Sinusse?
Anni: Eks need muutuvad ajapikku. Siiani on mind paelunud soojemad toonid. Pruuni või musta naha kooslus mõne mahedama värvitooniga. Viimasel ajal olen rohkem hakanud kasutusele võtma just heledaid, pastelseid ning isegi külmemaid toone. Valge on näiteks väga inspireeriv värv, mis on ka meie kollektsioonis läbiv toon. Sellega on võimalik mitmekülgselt mängida.

Jane: Mulle meeldivad peaaegu akromaatilised toonid. Sellised värvid, mille üle inimesed jäävad vaidlema, kas tegu on halli, sinise või rohelisega.

Esmane mälestus MPT moeürituselt.
Anni: Jäime jälle hiljaks (seda juhtub meie puhul väga tihti). Läksime küll koos, aga jäime isegi nii hiljaks, et jõudsime viimase kollektsiooni enam-vähem viimase modelli ära näha ja oligi kõik. Ühe pildi jõudsime ka teha. Kurb oli ka, aga see-eest varume nüüd alati enne aega! Loodame, et sellel aastal hilja peale ei jää.

Jane: Kooli ajal sai nii mõnelgi korral MPT-l anda oma panus modellina, esimesel korral näitasin Triinu Pungitsa kollektsioonist üht imelist, peaaegu skulpturaalset kleiti. Terve tema kollektsioon oli selline vormilt mullitav ja pulbitsev ning seesama ülepõlve kleit, millega oli väga raske laval liikuda, pidi oma 2‒3 kilo kaaluma. Igal juhul seostubki MPT mulle esmajoones Sadamateatriga. Hilisemaid etendusi olen sattunud pealtvaatajana külastama ka vanas vaksalihoones. Viimati võtsime käigu ette koos Anniga ja miskipärast jõudsime kohale alles viimaseks etteasteks. Ometi oli ruum täis sedasama maagiat, mida otsima läksin.

Kriitika või kiidusõnad – kumb on olulisem?
Anni: Kaldun pigem kriitika poole, kuna see paneb ennast eemalt vaatama ning parandama. Kiidusõnad on ka olulised, ilma nendeta ei tohiks läbi ajada – need annavad motivatsiooni juurde!

Jane: Kriitika on vajalik, sest kõrvaltvaataja viib edasi. Seepärast on hea kahekesi töötada, kuigi me Anniga mõnes mõttes töötame ikkagi eraldi. Siis kui kohtume, saame poolelt sõnalt aru, millega teine vahepeal kas jännis oli või mis asjus õige lahenduse leidis.

Kas on olemas kangas, mida iialgi ei kasutaks?
Anni: Jah, neoonroosa trikotaaž!

Jane: Ma kahtlustan, et selline kangas on olemas küll. Ilmselt midagi väga sünteetilist ja lendlevat ja mittekäideldavat.

Milline on Sinu lemmik tehnika kavandamiseks ja miks?
Anni: Kindlasti vaba käega. Segatehnikad on huvitavad, kuna tavaliselt ei suuda ma ära otsustada, millise tehnika juurde jääda. Natuke harilikku pliiatsit, õrnalt musta joont ning värvi peale. Kui liiga kirjuks just ei lähe, siis oleks ka põnev mõni kollaažitükk juurde panna.

Jane: Voltimine ja kollaaž. Voltides näeb asju 3Ds, mida lihtsalt skitseerides ei taju. Kollaaž on ka selline käepärane tehnika ja sellele olen kindlaks jäänud juba kooliajast.

Ansmannide moesoovitus.
Kandke ikka päris materjale. Kingad, kotid ja traksid võiksid olla naturaalnahast. Isegi suurte loomasõpradena oleme seda meelt, et kandes ajatut ja vastupidavat nahka (ja disaini!), olete sel hooajal (aga ka järgmisel ja ülejärgmisel jne) võidumehed.

Mood-Performance-Tants moeetendus toimub 9. mail Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis.