Mõnele inimesele on loomingulisus otsa ette kirjutatud ja Katarina Kotselainen on üks neist. Laia silmaringi ning sama suure südamega Katarina on noor ehtekunstnik, kes leiab inspiratsiooni ja innustust teistest omasugustest. Nagu ta ise ütleb: “Ma ei näe enda ümber konkurente, vaid inimesi, kes kõik pingutavad ühise eesmärgi nimel.” Tegime loojaga lähemalt tutvust.

Foto: Mika

Miks ehtekunst?
Käeline tegevus on mulle alati meeldinud. Nooremana tahtsin saada õmblejaks, kuid avastasin, et selleks peab oskama ka joonistada. Pärast keskkooli lõpetamist (elasin 11aastat Soomes) läksin aastaks rahvakõrgkooli (Västra Nylands Folkhögskola) kunsti õppima. Seal olid fantastilised kunstnikest õppejõud: Auni ja Bjarne, kes tutvustasid mulle kaunite kunstide maailma. Üks osa õppest oli ka ehete tegemine, seal hulgas sellised klassikalised tehnikad nagu kivilihvimine ja emailimine.

Selle ilusa aasta lõpu lähenedes jõudis minuni üks Eesti moeajakiri, kus oli fotoseeria toonase aasta ehtekunsti tudengite lõputöödest. Ma olin lihtsalt lummatud Tanel Veenre töödest ja mõtlesin, et kui Eesti Kunstiakadeemias tehakse SELLISEID asju, siis ma sooviksin ka väga sinna õppima minna. Ja ülejäänud osa kohta võiks öelda, et see on ajalugu.

Kas olen õigesti aru saanud, et Sinu lemmikmaterjal on hõbe?
Minu lemmikmaterjalide hulka kuuluvad hõbe, luu, erinevad kivid ja pärlid. Eks materjalid leiavad ise tee minuni või vastupidiselt märkan ma enda ümber just neid materjale, mis tunduvad õiged. Eelmisel aastal tekkis jälle huvi emaili vastu ja nagu vastusena minu soovile pakkus Ane Raunam mulle emailvärve. Võib-olla on minu järgmisel näitusel hoopis emailitud tööd. Kui majanduslikke piiranguid poleks, kasutaksin kindlasti ka kulda.

Mind on alati huvitanud inspiratsioon. Kust Sina seda ammutad?
Metallikate (ehte- ja sepakunsti osakonna tudengid – toim) naljana ütleks, et Püha Eligiuse (ehte- ja sepakunstnike pühak – toim) vaim tuleb peale.

Aga tegelikult on seda raske määratleda; seda sisemist vajadust, et pead seda tegema ja selle endast välja elama. Kindlasti innustavad mind teised kunstnikud, paljud neist on multitalendid nagu Kadri Mälk, Tanel Veenre, Grete “Stitch” Laus, Ott Evestus, Manuel Vilhena. Ma võiksin seda nimekirja jätkata, aga ehk on ühiseks nimetajaks pühendumus, millega nad oma tööd teevad/elu elavad, kuna nende puhul on neid kaht vahel raske eristada. Ma imetlen julgust võtta vastu otsus pühendada end sellele, mis teeb õnnelikuks.

Kindlasti ka kõik metallikad! Ma pean ennast väga õnnelikuks inimeseks, et saan õppida kunstiakadeemias koos sedavõrd andeka seltskonnaga. Me oleme seal kõik omamoodi erinevad ja sarnased. Mulle tohutult meeldib see mitmekülgsus, pingutamine ja usinus, mida näen enda ümber iga päev. See tekitab ka minus soovi veelgi enam pingutada.

Kas ehe peab olema kantav?
Ehe võib olla kõike.

 

Kuidas hindad Eesti konkurente? Kas meie ehtekunstil on muu maailmaga mingi ühine joon?
Ma ei näe enda ümber konkurente, vaid inimesi, kes pingutavad ühise eesmärgi nimel. Eesti tipptegijad kuuluvad ka maailma tippude hulka ja kindlasti eristuvad nad individuaalse käekirjaga. Meil on tugevuseks kontseptuaalne mõtlemine ja tehnilised oskused koos.

Euroopas on enamasti võimalus õppida kas kunstnikuks või kullassepaks, aga Eestis on ainus koht EKA ehte- ja sepakunsti osakond. Mulle väga meeldib, et on olemas Eesti Kunstiakadeemia ja seal on veel vana kooli meistreid, kelle käest on võimalik õppida tehnilisi oskusi, sest ma ei ole arvuti-inimene: mulle meeldib teha asju enda kätega. Kurb oleks, kui need teadmised ja oskused kaoksid.

Kui raske on Eestis ehtekunstnikuna läbi lüüa?
Oleneb, mida läbilöömine kellelegi tähendab. Minu jaoks on tähtis, et ma saan ajada oma asja. Olen nõus selle nimel vaeva nägema ja kompromisse tegema. Mul on väga vedanud, et mu pere on mu valikuid toetanud. Aga muidugi on tore, kui mu tööd veel kellelegi meeldivad. Elus on palju kergem, kui su ümber on inimesi, kes mõtlevad sinuga sarnaselt. Tuleviku-unistuseks on oma ateljee ja enda teadmiste edasi andmine, kuid iga asi omal ajal.

Mida saab näha Sinu näitusel “Vuntsid ja pärlikeed”?
Väljas on uuemaid ja vanemaid töid, kus olen kasutanud nostalgilisi fotosid. Kuid eks oma silm ole kuningas. Loodan siiski, et näitusekülastaja lahkub naeratusega.

Katarina Kotselaineni ehteid on võimalik osta Tartu Loomemajanduskeskuses (Kalevi 15).