Anna Piaggi on ekstsentriline itaallanna, keda saab vaid armastada või vihata. Suur osa moemaailmast ning kultuuriinimestest peab teda geeniuseks, enamus tavainimesi aga lihtsalt hulluks. Teda on halvustavalt kutsutud hernehirmutiseks ja moenarkomaaniks ning seda vaid riietumisstiili tõttu, mis ei vasta tavastandarditele. Anna Piaggi lihtsalt keeldub olemast comme il faut.
Itaalia Vogue´i moepatroon on oma stiilitaju tõttu nii hinnatud, et 2006. aastal korraldas Victoria & Alberti muuseum Anna isikunäituse, mis oli pühendatud tema rõivaile ning panusele moeilmas. Et Anna pole lihtsalt hull mutt, kes on pimestanud kogu boheemlasliku moemaa, annab tunnistust Topshopi sponsorlus näituse korraldamisel ning piletite 8-minutiline läbimüük ja rekordiline külastuste arv.
Anna ja riided
Anna Piaggi hakkas muunduma selliseks, nagu me teda täna teame, kuuekümnendate alguses, mil ta kohtas oma fotograafist abikaasat Alfa Castaldit, kes viis korraliku milanolanna Londonisse. Londoni kohta on Anna tabavalt lausunud: “Kui Itaalia sobitab kingi ja käekotti, siis Londonis on kõik lubatud!” Just sellest “kõik lubatust” on saanud Anna deviis. Ja kui kellelgi siin maailmas on, mida miksida, siis on see Anna Piaggi!
Oma esimesed (ja parimad) moeleiud – sajandi algusest pärinev Lanvin, Poiret, Sonia Delaunay, Chanel, Schiaparelli, Fortuny, Patou – tegi Anna koos boheemlasest moeajaloolase Vern Lambert´iga. Vern Lambert, kes omas ühtlasi kavintage-rõivaste poodi, tutvustas daamile art nouveau aegseid rõivaid ning lõi aluse tema stiilile. Armastus art nouveau teatraalsuse vastu pole lahkunud Anna kõrvalt tänaseni. Selle kinnituseks võiks pidada nii tema rõivaid, kuid ennekõike siniseks värvitud juukselokki otsaesisel. Juuste siniseks värvimist peab Anna Piaggi oma kõige suuremaks ekstravagantsuseks.
Ta armastab riideid ning ei kanna kunagi avalikkuse ees üht kostüümi kaks korda. Võiks arvata, et tegemist on nartsissistiga, kuid tegelikkuses peitub Anna rõivastumisfilosoofias nii altruismi, frivoolsust, aga ka tahtmist varjata oma tõelist mina. Kui viimased kaks on kergesti mõistetavad, siis altruism vajab pisut selgitamist.
Nimelt riietub Anna oma vestluskaaslase jaoks ning püüab seeläbi näidata, kuidas ta suudab inimeste ja olukordadega samastuda ning et ta lihtsalt hoolib. Kaks korda samade rõivaste mittekandmine on aga väljendus inimeste ja hetkede kordumatusest. Nii riietuski moeikoon The Observer´i intervjuu tarvis pildistamisel Galliano ajalehekleiti ning kandis peas The Observer´i esikaanest valmistatud kübarat. Briti moeauhinda vastu võttes esitles Piaggi oma arusaamu Pearl Queen´idest ning väljendas seeläbi austust Londoni ja kogu Suurbritannia vastu.
Et taolist rõivastumisfilosoofiat reaalselt praktiseerida, on vaja rohkelt materjali, millega mängida. Aegade jooksul on Anna garderoobi kogunenud 2865 kleiti, 265 paari jalanõusid, 29 lehvikut, 932 kübarat, 24 põlle, 31 sulgboad ning lugematul arvul ehteid, kotte ja vöösid. Arsenali kuuluvad ka Anna erilised lemmikud – Madeleine Gély jalutuskepid, mis ei ulatu maani, ja binoklid ning sõrmedeta kindad, mida kanda sama tooni küünelakiga.
Kuna Anna on oma isiksuselt nii inspireeriv ning karismaatiline, on ta muusaks mitmetele moekunstnikele. Karl Lagerfeld on teda skitseerinud juba alates 1974. aastast (raamat ilmunud 1986), Manolo Blahnik kutsub teda kunstiteoseks ning kübarakunstnik Stephen Jones valmistab talle peakatteid kahepäevase etteteatamisega. Anna võib oma ihurätsepateks kutsuda nii prestiižset seltskonda nagu Miuccia Prada, John Galliano, Vivienne Westwood, Domenico Dolce ning Stefano Gabbana. Ja loomulikult saab moeikoon kanda nende kõigi värskeimat loomingut juba enne selle lettidele jõudmist.
Kõigist eelpool nimetatuist on Annal kõige soojemad suhted Stephen Jones´iga. Viimane võtab Anna kire peakatete vastu kokku tõdemusega: “Kübarad raamivad ta näo. Need toovad kerguse tema olekusse. Minu kübarad teevad ta rõõmsaks.”
Anna Piaggi kehastab ühtlasi Jones´i ettekujutust ideaalsest kübarakandjast, kes peab tingimata olema petite, sest kübarad on mõeldud vaatlemiseks ühe, mitte kuue meetri kauguselt. Viimasest ning Anna armastusest peakatete vastu ongi sündinud sümbioos, kus üks vajab ekstravagantseid peakatteid ning teine saab luua, mida hing ihaldab. Seega, alates 1982. aastast, mil Anna peale Stephen Jones´iga kohtumist oma armastatud juuksed ära lõikas, valmistab Jones iga 6 nädala tagant Annale ühe kübara ning lisaks veel kübaraid, mida on vaja eriolukordadeks, nagu Uus-Meremaal jahi õnnistamine. Piaggi erilised lemmikud on väikesemõõdulised kübarad, kuna need on praktilised.
Anna ja mood
Kuigi Anna Piaggi on stiiliikoon, on ta eelkõige hinnatud tänu oma panusele moeajakirjanikuna. Annale iseloomulikult teeb ta kõike stiilselt – nii ka oma kirjatöid. Alates 1969. aastast on Anna Piaggi kirjutanud kõik oma artiklid punasel Olivetti kirjutusmasinal, mis on pea sama kuulus kui 78-aastane vanadaam ise.
Tema kirjutamisstiil on mahlakas, kalambuuriderohke ning alati soovitusliku iseloomuga. 30 aasta jooksul on Anna toimetanud pea 6500 (moe)lehekülge, suurema osa neist kaheksakümnendail avangardistliku ajakirja Vanity peatoimetajana ning Itaalia Vogue´i moetoimetajana.
Alates 1988. aastast on Anna Piaggi Itaalia Vogue´i nii-öelda auliige. Tema vastutusalaks on täita iga kuu 4 lehekülge, mida tuntakse Doppie Pagine ehk D.P. ehk topeltlehekülgede nime all, millega iganes ta soovib. Kuna Anna Piaggil on eriline võime tunda ära “õhus asju”, ei tsenseerita tema lehekülgi kunagi. Nii võibki ühel kuul ilmuda kollaaž Pariisi metroo grafititest ning teisel täiesti tõsiseltvõetav lugu aksessuaaridest. Doppie Pagine´i peetakse Vogue´ide pere kroonijuveeliks ning nende ilmumise 10. aastapäeval anti kirjastuse Thames&Hudson poolt välja raamat “D.P. Doppie Pagine di Anna Piaggi in Vogue / Fashion algebra”.
Anna Piaggi on kõigi Missoni moemaja pressiteadete autor alates 1980. aastast. Sama tööd tegi ta aastatel 1990-1999 ka Prada moemajale.