Kui siiani ei osanud keegi ette kujutadagi, kes või missugune võiks olla see inimene, kes kuulsatele moeloojatele kauneid pitse loob, siis palun saage tuttavaks meie oma pisikese ja vahva Tallinnast pärit Piretiga, kes kujundab Pariisis haute couture pitse nii Chanelile kui Diorile. Ja see pole veel kõik. Osavad näpud valmistavad ka fantaasiaehteid Tuneesia presidendi perekonnalegi.

Piret Kartus (27) on Prantsusmaal elanud kaks aastat. Varem elas ta aga viis aastat Belgias. Maarjamaa tolmu pühkis noor naine jalgelt 20aastasena. Juba nukkudega mängimise eas oli Piretil selge, mida ta oma elult tahab ja kuhu jõuda soovib. Umbes 11aastasena on ta ühel fotol jäädvustatud, kübar prantslaslikult peas, käes kohver, kuhu peale on kirjutatud Pariis.

Ehted vaid Euroopa materjalidest
Pärast keskkooli tutvus Piret ühe prouaga, kes soovitas tal konkureerida Belgias asuvasse La Cambre`i moeülikooli, mis on Euroopas üks tuntumaid. “Läbisin tohutu konkursi, sain sisse ja õppisin kaks aastat moedisaini ning kolm aastat tekstiili valdkonnas,” räägib Piret, kes on eestlastest ainus selles koolis eales õppinu. “Kõik teadsid seal, et mina olen see Eesti tüdruk,” naerab veidi lokkis heledate juustega Tallinnas sündinud Piret rõõmsalt.

Praegu elab Piret Pariisis ja teeb seal kahte asja: disainib ehteid ja mõtleb moemajale välja erinevaid pitse.

“Ehteid teen mõningatele eraklientidele, koostöös mõne disaineriga, kui neil on eratellimused. Näiteks Saudi-Araabiasse, Tuneesia presidendi perekonnale, kui neil on vaja fantaasiaehteid mõne Chaneli kostüümi juurde,” kirjeldab Piret oma üht leivaraha teenimise võimalust. “Neil on seal oma briljantidest kõrini, nii nad siis soovivad oma kostüümi juurde midagi muud ja ma teen neile midagi Swarovski kristallidest, pärlitest ja klaasist kubisevad suured kobarad,” muheleb kasvult pisike, aga tegude poolest suur Piret.

Miks erineb aga Piret teistest ehtekunstnikest?
“Ma ei kasuta ühtki masinat, ainult oma kahte kätt. Igal ehtel on oma stoori ja kõik materjalid on Euroopast pärit, välja arvatud magevee pärlid ja teatud kivid, mida Euroopas ei leidu – see on mu jaoks kõige tähtsam! Isegi paela ostes uurin ma, kust see pärit on ja kui nad ei tea, siis ma ei võta seda, kuigi see mulle väga meeldib,” seletab Piret lahti oma põhimõtted.

Materjalid, mida ta kasutab, pole küll vääriskivid, kuid enamjaolt väga haruldased: näiteks vintage-pärlid, mida on maailmas vaid loetud eksemplarid ning valmistatud käsitsi aastatel 1920–1970.

Piret keerutab sõrmes ka oma kihlasõrmust, mis on tõeline teemant. “Ma kannan seda, aga mu käed ei ole verised. Minu jaoks on see tähtis, et kannan teemanti, mis ei tule sõjapiirkonnast,” selgitab Piret, kelle jaoks on asjade päritolul ja saamislool suur tähtsus.

Näeb oma töö tulemust alles kahe aasta pärast
“Igapäevane leib on see, et ma kujundan haute couture pitsi. Ma ei võta pulkasid ja ei tee seal nagu seda. Eks ole?” (Piret püüab kätega heegeldamist jäljendada. toim.) “Töötan koostöös ühe Prantsuse pitsi väga vana firmaga, kellelt tuleb kogu pits, mida me vähegi igas ajakirjas näeme – isegi Eesti omades. Kui näitate pitskleite, ma tunnen ära, millised on selle firma omad,” seletab pitsimeister, kes loob seda Chanelile, Diorile, aga ka väiksematele klientidele. Nii et kui avada mõni moeajakiri, kus leidub ohtralt erinevaid moefotosid nimekatelt tegijatelt, võib vabalt olla kindel, et mõne kleidi pits on just meie oma Eesti armsa Pireti poolt loodud.

Ükskord tuli ta isegi väsinuna ühelt moeshowlt, kust talle anti kaasa moeajakiri ja kui ta seda metroos lappas, hakkas silma Chaneli kleit, kus oli tema pits, mille kallal ta just äsja oli töötanud lõpmatuid tunde. “Vaatasin ja mõtlesin isegi, et ohoo, okei,” oli Piret hämmingus.

Tegelikult näeb ta tavapäraselt oma loomingu tulemust alates töö tegemisest umbes kahe aasta pärast. Esmalt kujundab ta näidised, millest juhtkond valib mõned välja produktsiooni minekuks. Seejärel jõuavad need salongidesse, kust kliendid hakkavad tellima ning ehk alles aasta pärast jõuab tulem ka moelavadele. “Nii et mina näen oma tööd alles pärast showd kuskilt moeajakirjast,” lisab Piret. Ehkki naine töötab väga nimekate tegelaste heaks, eelistab ta oma sõnul hoida siiski madalat profiili. “See ei hakka nagu pähe sulle, Pariisis pole see midagi erilist,” arvab ta.

“Ma ei aja taga ägedate nimedega moemajasid,” ütleb Piret ja selgitab, et need, kes tegelikult kuskil Louis Vuittoni, Gucci või muu nimeka tegelase majas töötavad, ei saagi sealt normaalset palka. “Ka oma kõige tavalisema töökoha juures võid sa põhimõtteliselt pärast kohvitamist selles majas töötava inimesega talle öelda, et olgu, ma maksan kohvi eest ise, sest tal ei ole raha,” räägib Piret ja lisab, et temale isiklikult pole tähtis nimi, vaid oluline on kvaliteetne töö.

Pariis on džungel!
Piret elab Pariisi keskel. Louvre`i muuseumini on tal vaid 20 minuti jalutuskäigu teekond. Üleüldse armastab ta pigem jalgsi liikuda ja metrood vältida. Milline on aga elu üldse Pariisis? “Pariisis toimub vist kogu aeg midagi, välja arvatud augustis, kui seal kedagi pole ja kõik oma ülitähtsal suvepuhkusel on. Prantslaste puhul on naljakas see, kuidas neil väidetavalt pole sel aastal üldse raha ja asi on hädine, sest mida siis selle suvepuhkusega peale hakata? Uurides, et mis te siis teete, ütlevad nad, et ah, me siis lähme Marokosse või Tuneesiasse – see on nagu halb aasta nende jaoks,” naerab Piret. Prantslastele on tähtis, et nad saaks välismaale – suvemaju neil Pireti sõnul pole.

“Pariis on džungel! Seal sa õpid teistmoodi elama. Õpid selgeks tänavareeglid, kuidas sa olema pead – ennast kaitsev ja inimestega pead oskama suhelda. Sa pead olema pidevalt hästi viisakas: öeldakse, et prantslased ei ole viisakad, aga kui sa tahad seal hakkama saada, siis pead sa vabandama ja paluma kogu aeg, et ellu jääda ja et keegi ei vihastaks su peale,” kirjeldab Piret ja lisab, et Pariis on väga elav. “Seal on täielik sigri-migri. Mõned ütlevad, et see on stressav, aga kui sa lülitad ennast teiste inimeste stressist välja, siis on täiesti okei. See ei ole üldse nii ülerahvastatud, kui me kuuleme. Pariisi elu on selline, kus igaüks ajab oma asja ja sina oled lihtsalt üks nendest,” püüab Piret läänepoolset elu tutvustada.

Prantslaste jaoks on Pireti sõnul väga tähtis söömine ja vein, et see kõik oleks kvaliteetne. “Samas saavad seal kõik maailmaköögid kokku: kõige mõistlikum lõuna on Jaapani restoranis. See on siis, kui ei ole eriti raha – lähme sööme sushit! See on nagu söökla prantslaste jaoks!” imestab Piret isegi selle kultuuri üle.

Aga pühapäevaks rahuneb kogu Pariis maha. “Siis saad sa jalutada tänavatel, rahulikult üle tee minna ilma, ilma et sa auto alla jääks. Aafriklastel on kirikupäev: nad on lahedad oma turbanitega ja hästi riides. Pühapäev on lahe päev ja esmaspäeval tuleb see sigri-migri tagasi ning kõik jooksevad jälle,” pajatab Piret.

Prantslased elavad pitsimeistri sõnul kõik kuutides. “Kui sul on korter 40 ruutmeetrit, oled juba miljonär,” toob Piret näite. Eestiski tavapäraseks kujunevatest 200ruutmeetristest majadest võivad prantslased ainult und näha. “Sa mõtled Prantsusmaal teistmoodi: sa saad täiesti aru sellest, kui inimesed elavad tänaval, kui nad ei maksa metroodes, sest see on tõesti ellujäämine – sa pead ellu jääma,” selgitab ta elamiskunsti Pariisis.

Hoolimata Pariisis valitsevast džunglist ja igapäevaselt rakendatavast ellujäämiskunstist, planeerib Piret seal siiski oma elu jätkata, kuid ütleb salamisi, et aga eks te küsige aasta pärast uuesti, sest ei või iial teada. “Mulle meeldib Eestis olla ja meeldib see energia, mis siinsed inimesed annavad, aga ma ei tea, kas iga päev tahaksin seda – väsiksin ära. Minu jaoks on kodumaal käimine eksootiline,” väidab Piret.

Peagi naaseb Piret rahulikust Eestist oma prantslaslikult välismaiselt suvepuhkuselt tagasi Pariisi ning asub taas oma loovate kätega kujundama ehteid ja pitse. Soovime talle kõrget lendu ja palju loovust ning hoiame siin väikeses Eestis kõigi moeajakirjade fotodel vargsi silma peal.

Pireti ehetega saad tutvuda siit