Quentin Tarantino filmide naiskangelased on vägivallale kalduvad relvaga vehkivad ja mõõka viibutavad laitmatu stiiliga femme fataled. Maailmakuulsa filmilooja naistekäsitlus on olnud pikka aega aruteluks feministidele: kas tema tugevaid vapraid ja tülinorivaid naistegelasi peaks ülistama või on ta vastutav naistevastase, eriti seksuaalse vägivalla fetišeerimise eest?

Tarantino filmi “Vabastatud Django” (“Django Unchained”, 2012) linastumisega seoses heidame pilgu mõningatele tema kõige ikoonilisematele naiskarakteritele. Need glamuursed julged naised – mõned piiripealselt psühhootilised, teised tülgastava näljaga narkootikumide ja verevalamise järele – ei jäta kunagi lummamata.

Broomhilda
Sõjaeelses Lõuna-Ameerikas oma sadistliku käskija Stepheni kapriiside all kannatav Tarantino viimane naiskangelane Broomhilda von Shaft (Kerry Washington) kannatab “Vabastatud Djangos” rohkem kui enamus tegelased. Teda vägistatakse, piitsutatakse ja alandatakse samal ajal, kui naise abikaasa Django (Jamie Foxx) otsib pääsemist ja kättemaksu. “Ma polnud kindel, et olen selleks rolliks õige naine,” on Washington kommenteerinud. “Ma teadsin, et emotsionaalselt ja psühholoogiliselt läheks see mulle kalliks maksma. Ja tegelikkuses oli see veel 10 korda raskem, kui ma arvasin.”

Mia Wallace
Gangsteri naine Mia Wallace (Uma Thurman) muudab “Pulp Fictionis” (1994) – tõenäoliselt esmakordselt kinoajaloos – seksikaks paljajalu tantsimise. Salapärane ja vastupandamatult külgetõmbav, puruneb Mia stiliseeritud cool tema apluses kokaiini järele. Rolli kaaluti nii Meg Ryan’it, Daryl Hannah’t, Joan Cusack’it ja Michelle Pfeiffer’it, ent Tarantino tegelik nägemus oli just Thurman.

Honey Bunny
Honey Bunny (Amanda Plummer) aitas kindlustada “Pulp Fictionile” kultusfilmi staatuse oma briljantselt vastuolulise kohvikustseeniga filmi alguses. Iga vaataja, kelle petab ära naise imal jutt, muudab tema osas meelt, kui Honey Bunny tõmbab välja relva ja tuleb lagedale ühe parima repliigiga filmiajaloos.

Alabama
Filmis “Jääv armastus” (“True Romance”, 1993) figureeriv rumaluke Alabama Whitman (Patricia Arquette) on üks Tarantino kõige armastusväärsemaid tegelaskujusid. Sensuaalne eskorttüdruk, kes armub oma kohtingukaaslasesse (Christian Slater), jutustab oma lugu tõelise armastuseni – läbi veriste vastuseisude Mehhiko narkokartellidega – veetlevas ja kummaliselt poeetilises Lõuna rütmis. Ta on blond, itsitav ja plikalik, ent oleks rumalus alahinnata tema võimet silmitsi seista surmava palgamõrvariga: ta lõpetab verise ja võidukana, alati pühendunud oma mehele.

Jackie Brown
Jackie Brown (Pam Grier), madalapalgaline stjuardess, kes on tahtmatult sattunud politsei ja kurjategijate vahele, on ebatõenäoline ja alahinnatud kangelanna samanimelises filmis (“Jackie Brown”, 1997). Tema eesmärk on lihtsalt toime tulla ja tema metsik tahe ellu jääda üllatab vaatajat. Rahulik, tagasihoidlik, ent vaikselt kindlameelne Jackie kavaldab üle rea gangstereid ja saavutab täieliku võidu ning meie elame talle terve see aeg kaasa. “Pam on selleks rolliks ideaalne,” on Tarantino öelnud. “Ta näeb välja, nagu saaks kõigega hakkama.”

The Bride
Kättemaks on magus, nagu tõestab Tarantino kõige sadistlikum tegelane filmides “Kill Bill” (2003-2004). Quentini lemmikmuusa Uma Thurman võtab The Bride’i rolli, kes on Deadly Viper Assassination Squad’i jäärapäine endine liige ja otsib kättemaksu samuraimõõgaga (või mistahes muu käepärase vahendiga). Teekond kättemaksuni pole aga lihtne, nagu Uma on hiljem tunnistanud: “Mind tulistatakse pähe, vägistatakse, pekstakse ja lõigutakse mõõgaga. Filmi pealkiri oleks pidanud olema “Tapa Uma”.”

O-Ren Ishii
Tokyo allmaailma kuninganna O-Ren Ishii (Lucy Liu) kehastab filmis “Kill Bill: osa 1” (2003) vaenlast, keda ei maksa alahinnata. Crazy 88 ja Gogo Yubari klannide juhina on ta kiire kehtestama oma autoriteeti, vaigistades külmavereliselt kurjategijate liidri, kui viimane kahtleb naise pärandis. Üksnes The Bride (Uma Thurman) on võimeline O-Ren Ishii’le tõelise väljakutse esitama, tõestades – nagu Liu hiljem on öelnud -, et “kui naised teevad actionit, on selles midagi raevukat”.

Shosanna Dreyfus
Juuditarist isehakanud kättemaksja Shosanna Dreyfus (Mélanie Laurent) on õrn pisike blondiin, keda näeb esmakordselt “Vääritute tõbraste” (“Inglourious Basterds”, 2009) alguses stseenis, milles natsid mõrvavad tema perekonna. Kolm aastat hiljem otsib ta kättemaksu sobivalt õudsel viisil: tema plaan on täita oma kino natsidega ja see maha põletada. Shosanna on tark, kalkuleeriv ja eesmärgikindel – ühe naise kehastus raevu jõust.

Bridget von Hammersmark
Glamuurne natside filmistaar, kes töötab salaja vastase heaks – Bridget von Hammersmarki (Diane Kruger) osa filmis “Vääritud tõprad” on väike, aga võtab hästi kokku kõik, mis on võimsat Tarantino klassikalises tegelaskujus. Bridget on tark, võrgutav ja relvaga äärmiselt osav. Tema karakter on inspireeritud tolle ajastu näitlejatest, teiste hulgas Leni Refenshtal’ist ja Marlene Dietrich’ist.

 

Sally Menke
Naistest rääkides ei saa mööda ka Sally Menke’st, Tarantino nn paremast käest, kes on toimetanud kõik tema filmid kuni surmani 2010. aasta septembris. Quentini ja Sally intensiivne ja usaldav koostöö algas aastal 1992. filmiga “Marukoerad” (“Reservoir Dogs”). “Ma loon stsenaariumi ise, aga kui see jõuab toimetamiseni, loon ma koos Sallyga,” on Tarantino öelnud. “Ma arvan, et see on tõeline epitoom koostööst, sest ma ei mäleta, mis oli minu, mis tema mõte. Me oleme selles lihtsalt koos.”