On aasta 2004 ning Priit Hõbemägi meenutab: „Ta tegi eksperimentaalseid plakateid ja kasutas tihtipeale mingeid kahvatuid, aneemilise välimuse ja pilkumatute silmadega läti modelle. Need modellid olid tardunud ebaloomulikesse poosidesse, ja nagu kange pissihäda käes kannatades, vaatasid hinge kinni pidades ainitise pilguga otse objektiivi.”

Nüüd, aastal 2017, vaatavad need modellid ikka samuti. Lätlannade asemel on küll meie omad tüdrukud, kuid modelli „mina omas maailmas” pilk on endiselt alles. Neid silmatorkavaid modelle võib kohata igal pool: kohvikutes, büroodes, näitustel, kodus – igal pool, kus hinnatakse Ruth Huimerindi loomingut.

Ruthist ja tema tegemistest võiks pajatada veel pikalt ja laialt, sest silmatorkava loomingu taga on peidus veelgi silmatorkavam inimloomus, kuid seekord ei hakka me teda kuidagi lahterdama, sest meedia on seda teinud juba aastaid ja teeb ka edaspidi. Meie soov on pakkuda neile, kes tema nime ei tea või on selle unustuste ukse taha jätnud, võimalust ta taas silme ette manada ning nautida seda ülinaiselikku värvilist detailset loomingut, mille käekiri on unustamatult ruthilik.

Need, kes kunstnikust midagi ei tea ning puutuvad tema töödega kokku esmakordselt, kujutavad autorina noort ja andekat fotograafi, kes on äsja lõpetanud Tartu Kunstikooli või Kunstiakadeemia. Tegelikkuses vastab kõik ettekujutusele, ainult selle vahega, et Ruth Huimerind on daamile omases eas ning lõpetas kooli juba siis, kui meie olime veel üksnes sära vanemate pilkudes. Ruth, muuseas, on sündinud maagilisel kuupäeval – 29. veebruaril – ja ehk ongi just see põhjuseks, miks ta endiselt nii vägevalt sädeleb. Vananeb ta ju neli korda aeglasemalt kui enamik meist.

Fotograafia on Ruthi üks hobisid ning eelmisel aastal lasi ta kaante vahele köita sahtlitäie vaimustust ja inspiratsiooni.

Värviline, veider, elegantne, mitmetasandiline, sugugi mitte üheselt mõistetav Ruthi visuaalmaailm on täis võbelevat, pulbitsevat, muutuvat, ahvatlevat ja varjundirikast elu. Näib, et need pildid on teinud tulnukas, kes näeb meie maailma esmakordselt ning, suutmata päriselt mõista selle sisemist loogikat, on nähtust lihtsalt lummatud.

Kes üldse teab, kui palju on ühe pildi taga püüdlusi, taju, ettevalmistusi, rõõmsaid askeldusi, asjaajamist, valikuid ja proovimist, üritades tabada visiooni, mis lõpuks kõnetab ja räägib oma lugu justkui mingis tundmatus keeles.

Valgust on heidetud ka lätetele – 50 aastat tagasi asutas maestro Bruno Tomberg disainikateedri, kus mõttele anti vabamat voli kui ükskõik kus mujal ENSV-s. Ja kas õppejõuks kasvatatud Villu Järmut ise üldse mõistis, millise Pandora laeka ta lahti kangutas, kui ärgitas disainitudengeid kaameraga elu veidrusi püüdma? Nii kogemuse kui ka eksimatu kaameraga aitas Ruthil täiuslikkust püüda Tiit Veermäe. Raamatus on palutud teemat valgustada mitmel kaasaegsel, kuid nähtus ise jääb püüdmatuks. Kirjutanud on Jüri Hain, Madis Jürgen, Silver Vahtre, Anneliis Aunapuu, Mudlum ja Serge Serov. Kujundasid raamatu Jüri Lõun ja Ruth.

Elegantne fotoraamat pakub uut ja värsket elamust, haarates kaasa ka eelnenuid, mis muidu jääks unustatult kerges elaanis igavikku hõljuma, tabamatult nagu suits.

Raamatute kujundamine on Ruthi südames kõrgel kohal. Seega pole imestada, et hingega tehtud kujundused jõuavad aastast aastasse kõige ilusamate raamatute esitabelisse. Ehk üllatute isegi, et olete mõne raamatu just tänu Ruthi kujundusele ostnud, ilma et oleks varem kujundajale tähelepanu pööranud…