Brüssel

Pireti esimene korter välismaal oli 8ruutmeetrine ning vannituba ja tualetti tuli tal jagada üheksa poisiga. “Ma ei tea, kas nad oleks mind soovitajata kooli vastu võtnud,” räägib Piret. “Ma tegin eksamid edukalt läbi, aga rääkisin ju ikkagi inglise keeles, kuigi tuli kõneleda prantsuse keelt.” Kooli esimesel päeval öeldi värsketele tudengitele, et järgmiseks viieks aastaks tuleb neil ära unustada eraelu, perekond ning võtta hästi palju vitamiine. Samas mõjus täieliku imeeliksiirina võimalus minna juba järgmisel õhtul Diori moesõu jaoks modelle riietama.

Brüsselis õppis Piret moekunsti, filosoofiat ja kunstiajalugu. “Mind ei koheldud teistmoodi kui kohalikke õpilasi. Ma pidin tegema kõike täpselt nii nagu nemad. Õpetaja rääkis ainult prantsuse keelt ja ma ei saanud algul mitte midagi aru. Kool oli väga raske. Vähemalt kaks-kolm ööd nädalas tuli veeta üleval. Nutsime väga palju – mitte seepärast, et olime nõrgad, vaid seetõttu, et see oli lihtsalt nii karm katsumus. Tööd oli meeletult! Kui ülejäänud tudengid käisid õlut ja veini joomas, tegime meie tööd. Kahekümne viiest tüdrukust, kes alustasid, oli aasta lõpuks järel vaid kolmteist,” meenutab Piret ränki kooliaastaid. Kaks aastat hiljem otsustas naine, et valitud eriala pole tema jaoks. “Mulle ei meeldinud lõigete konstrueerimine, tegelesin palju meelsamini materjali töötlemisega. Läksin üle tekstiiliosakonda, kus õppisin kolm aastat.”

Kuna Pireti vanematel polnud võimalik tema õpinguid täielikult toetada, tuli tal leida ka töökoht. “Asusin tööle Belgia tuntud aksessuaarikunstniku assistendina. Sellesama disaineri kaudu õnnestus mul saada tööd ka firmas nimega Natan. Natani klientideks on Belgia, Hollandi ja Põhjamaade kõrgklass, kaasa arvatud kuningannad ja printsessid. Ma olin sel hetkel 23aastane. Minu õnneks lasid nad mul koolis käia ja tööd ööseks koju kaasa võtta. Käisin kohal nii palju, kui sain,” meenutab kunstnik.

Natanis hakkas Piret tegema ka tikandeid ehk midagi, mida ta polnud varem õppinud. “Mul vedas tohutult, sain töötada maailma parimate materjalidega. Tegin tohutult palju tikandeid Belgia printsessile Mathildele. Ta on hästi pikk naine, tema kleit ulatus mulle lõuani. Mäletan ka olukorda, kui mulle toodi jakk ja öeldi, et mul on 45 minutit aega sellele tikandid teha. Jakk läks Hollandi kuningannale Beatrix’le,” mõtiskleb Piret.

Mis puudutab nädalavahetusi, siis see oli aeg, mil Piret käis vanakraamiturgudel araablastelt antiikesemeid kokku ostmas. Ta ütleb, et see oli väga oluline kogemus, sest antiigiga tegelemine võimaldas tal tundma õppida erinevaid materjale.

Pariis

2008. aastal võitis Piret Kartus Pitsi ja Broderii Föderatsiooni aastaauhinna, mille ta võttis vastu uhkel tseremoonial Prantsuse senatis Luxembourg’i aias. „Üks boonustest, mis auhinnaga kaasnes, oli võimalus minna Pariisi tööpraktikale. Võisin valida mis tahes pitsimaja Prantsusmaal. Mulle lubati maksta 750 eurot nädalas (tavastaaž on 400 eurot kuus), mis tundus võrreldes Belgias teenituga väga suur summa.“

Piret asus tööle pitsidisainer Sophie Hallette’i juurde. “Mäletan, et olin kunagi Eestis öelnud, et kui ma üldse kellegi juurde tööle lähen, siis ainult Chaneli. See oli loomulikult nali, aga mu esimene tööülesanne Pariisis oligi Chaneli jaoks – pidin nimelt Chaneli reisikollektsiooni reklaamlaused vene keelde tõlkima. Miks? Sest mu CVs oli kirjas, et räägin vene keelt. Tegelikult räägin praeguseks jaapani keeltki paremini. Helistasin ruttu vanematele, skännisin kõik laused sisse ja nemad läksid nendega ülakorruse vene naabrite juurde. See perekond ei tea vist senini, et nad tõlkisid lauseid Chanelile,” kihistab Piret naerda.

Ei läinud kaua, kui Piret otsustas Brüsselist Pariisi kolida. Naise tolleaegne kunstiline direktor soovitas talle tuttavat haute couture’i disainerit Christophe Josse’i. “Helistasin uksekella ja astusin sisse. Mul paluti oodata. Ja siis! Kujutage ette: uksed lähevad valla ning sisse astub 1,90 m pikk peenike pikkade juustega prantsuse mees, kandmas kõige kaunimaid rõivaid, ning ulatab käe. Ta oli 100% gei, aga keda see huvitab,” naerab Piret. “Ta ütles, et talle meeldib, kuidas ma riides olen, ja nii ma saingi tema juures tööd!”

Haute couture’i majad on väga pisikesed. Seal töötab võib-olla vaid kümme inimest ning koormus on väga suur. “Töötad ööd ja päevad. Magad ehk natukene põrandal. Olin sellega harjunud, kuna koolis magasime pidevalt laua all,” räägib Piret. Ehkki erinevalt paljudest teistest, kes kõrgmoetööstuses tasuta töötavad, sai Piret küll palka, aga see oli talle valus õppetund. “Selle summaga ei jääks ellu. Teed kaks nädalat ühe seeliku kallal tööd, aga sulle makstakse ainult seeliku, mitte töövaeva eest. Igal asjal on konkreetne hind ja see on kõik. Päeva lõpuks ei maksnud see töö arveid. Pariis on tohutult kallis linn. Elasin äärelinnas ja olin arvatavasti ainuke valge inimene bussis.”

Kuigi põhitöö kõrvalt valmistas Piret Sophia Hallette’i juures pitse, otsis ta ka kolmandat rakendust. “Sattusin ühe juudi proua keldrisse, kes tegi seal koos ühe Siberi ja ukraina naisega Araabia printsessidele kleite. Käisime Four Seasonsi luksushotellis printsessidega südaöösel kohtumas,” jutustab disainer. Piret hakkas valmistama ka ehteid. Juhtus nii, et ühe ööga oli vaja valmis saada kuus kaelakeed, sest varahommikul läks printsessi lennuk. Tol eluperioodil olid naise klientideks Tuneesia presidendi perekond ning Bahreini ja Saudi Araabia printsessid. “See oli väga ebastabiilne töö: ma ei olnud kunagi päris vaba; iial ei teadnud ette, millal peab jälle midagi tegema.”

Piret hakkas ka Sophie Hallette’i juures rohkem tööd saama: “Ta valis mind oma assistendiks ja me hakkasime tegema erakollektsioone Chanelile ja Diorile – töötasin Halette’i põhikollektsioonidega.” Kord pidi naine Chanelile lausa 1400meetrise kangariba viimistlema. Kanga äärte töötlemiseks leiutas ta spetsiaalse hambaharjatehnika. “Töötasin päevas keskmiselt 17 tundi. Mul oli assistent, kes tegi mulle võileibu, tiris mul suu lahti ja pistis neid mulle tükkhaaval suhu. Selline tamp võis kesta nädalaid järjest, kuna kõike oli alati vaja hästi kiiresti ja korraga,” meenutab disainer tihedamaid tööperioode. “Veebruar ja märts on aga nn tühjad kuud ehk aeg, mil saab tegeleda uute kangaste otsingutega või lihtsalt puhata. Pidevalt ei pea 20 tundi järjest töötama, aga kuna olen ülikoolist selle harjumuse juba sisse saanud, on ka see okei,” muheleb Piret.

Kuigi pitsi valmistatakse Põhja-Prantsusmaal, pole seal tikkijaid või kui on, siis on nad liiga kallid. Ei jää muud üle, kui teha tikandid Indias. “See on amet, mida moslemi mehed hakkavad õppima üheksandast eluaastast; naised seda ei tee. Minu esimene kogemus oli selline, et astusin uksest sisse ja mulle vaatas otsa 60 meest. Nokkisid oma varbavahesid ja ütlesid, et anna meile tööd. Seistes pisikese naisena nende ees, vaatad esimesena, kus on uks. Võõras on sellist armeed käsutada.” Kahes ateljees allus Piretile kokku sadakond meest. “Kolme-nelja päevaga sain aru, et mulle ei tohi väga palju võimu anda, sest piits hakkas iseenesest tööle,” muigab ta.

Kuidas on aga võimalik sellise tempo juures eraelu nautida? “Kui oled sündinud seda tööd tegema, siis teed seda sellise armastusega, et sa lihtsalt teed seda ja sul on eraelust ükskõik. Loomulikult on enamus naisi, kes Chanelis töötavad, vanatüdrukud. Eraelu on võimalik, aga see pole nii tähtis. Töötulemus on prioriteet,” selgitab Piret.

Jaapan

Kui Pireti abikaasale tehti aasta eest ettepanek kolida Jaapanisse, leidis ka Piret, et kõik oligi juba liiga hästi: tal oli oma ateljee, kindel töökoht ja piisavalt aega, et puhata. See oli igav: “Oli vaja uut traagilist elumuudatust.”

“Ma elan alati võõrasse kultuuri väga hästi sisse, ükskõik, kus ma ka poleks või mida ei teeks. Ma üritan olla ja käituda nagu kohalik,” jutustab Piret. Ta ütleb, et aasta Jaapanis on olnud nagu sünonüüm Sofia Coppola filmile “Tõlkes kaduma läinud”. “Ma ei ole eluilmas olnud nii üksi, aga samal ajal nii paljudest inimestest ümbritsetud. Kui olen näiteks Pariisi või Londoni metroos, siis inimesed räägivad läbisegi ja midagi toimub – keegi tõukab või sõimab kedagi. Jaapani metroos istuvad kõik vaikselt paigal, on ninapidi telefonis või magavad,” imestab Piret.

Jaapanis töötab Piret pitsi- ja broderiifirmas ning on muu hulgas kujundanud pitsi ka tuntud pulmakleididisainerile Yumi Katsurale. Kui alguses pakkus tööandja Piretile väga nigelat palka, võttis naine südame rindu ja teatas Linda Evangelista eeskujul: “Selle raha eest ei tõuse ma isegi hommikul voodist!” Jaapani kultuur on kunstniku sõnul väga mehekeskne: “Kui oled naine, on sinu töö olla naine. Töömiitingul öeldi mulle, et saan algul tööle vaid osalise koormusega. Ülemus ütles mulle summa ja seletas: “Sa oled naine, sul on abikaasa – me teame, et ta teenib hästi –, sa töötad osakoormusel, sa oled välismaalane ja me maksame sulle nii ja nii palju.” Palgad on Jaapanis tegelikult kohutavad.”

Ent kahe nädalaga õnnestus Piretil palk enam kui poole suuremaks tingida. Ta otsustas pakutud summa eest töötada ühel päeval nädalas: “Jaapani mehi annab ära rääkida küll! Nad ei tahtnud, et ma kuhugi mujale tööle läheks.” Ei läinud aga kaua, kui Piret tõusis firma kunstiliseks direktoriks. “See, et ma töötasin neli tundi päevas ja kord nädalas, muutus kiiresti selleks, et ajasin kogu firma asju,” naerab ta. Kunstnik jutustab, et jaapani töökultuur on hoopis teistsugune: tähtaegadest ei peeta kinni ja asjad valmivad palutust hoopis aeglasemalt. Ka alluvaid on vaja palju tagant piitsutada.

Võttes kõik oma glamuurilooriga kaetud katsumused kokku, sõnab Piret, et see on olnud “üks tore sõit”: “See on tore kogemus paljude hallide juuksekarvadega.”

Vaata ka Pealtnägija saatelõiku Piret Kartusest.