Kohtusin moelooja Piret Puppartiga soojal ja sumedal suveõhtul ühes Tallinna kesklinna kohvikus. Kahekümne viie aastane Montoni disainer on vahetu ja otsekohene ning temast kiirgab mõnusalt paeluvat mitmekülgsust. Vestlesime sel õdusal õhtupoolikul Pireti tööst, inspiratsioonist ning äsja ilmunud etnoraamatust “Eesti rahvarõivas ja mood”.

Igati eeskujuliku resümee ning laia loomingulise kaliibriga Piret jõudis moeni juba varases mürsikueas, nii umbes kolmeteist-neljateistaastaselt, kui valmis tema esimene kollektsioon. “Mulle tundub, et moe juurde jõudmine algas minu jaoks ühest moejoonisest. Tegelesin juba neljandast eluaastast joonistamise ning maalimisega ja ma arvan, et võisin olla kuskil 12, kui tegin moejoonise, kus oli kujutatud üks viiekümnendate stiilis mustas kleidis naisterahvas,” meenutab moelooja. Just see joonis tõi Piretile äratundmise ja soovi siduda end moega. “Ma vaatasin seda pilti ja mõtlesin: “Oi, kui äge! Kui ilus!” Kõige esimene köitev faktor oligi emotsioon ilust,” kirjeldab disainer.

Ilu loomine ja -emotsiooni edastamine lummab Piretit tänaseni ning on tema jaoks kõige olulisem detail moe juures. Oma tööst õhina ja kirega kõnelev Piret ütleb, et suurim kiitus on talle see, kui tema sulest pärit riideese paneb inimese särama: “Minu jaoks on see kõige suurem tänu, kui olen näiteks Montoni poes ja näen, kuidas keegi võtab proovimiseks minu toote ning hetk hiljem kuulen selle suunas öeldud kiidusõnu: “See teeb mind nii kauniks!” või: “Oi, kui kift värv!” Just selline tagasiside hoiab rakkes,” räägib Piret.

Oma käekirja iseloomustab moelooja lihtsate ja naiselike lõigete ning esiletoodud ja isikupäraste detailidega. “Minu loomingus määravad detailid. Näiteks väikesed tikandinüansid või mingisugused voltimissüsteemid, mis annavad kangale vajaliku hingamise. Mulle tundub, et on kaht sorti moeloojaid: on need, kes fännavad lõigete rekonstrueerimist ja hästi mänglevat lähenemist, ning sellised, kellele meeldib selgele lõikele midagi peale mõelda, midagi ääretult lihtsat, mis annab esemele köitvuse,” kirjeldab end teise rühma paigutav disainer.

Montonisse tööle asus moekunstnik juba mõne aasta eest ning karjäär eduka moebrändi juures sai alguse erialapraktikast. “Kui sain Montonisse praktikale, mõtlesin, et teen ennast asendamatuks,” naerab Piret. Nagu aeg on näidanud, nii läkski – pool aastat pärast praktika algust kutsuti noor moelooja maineka suurfirma töökasse kollektiivi: “Mõlemad varasemad disainerid tegid sel ajal tööd pooleteise koormusega ja kes siis tahaks raskema elu peale tagasi minna? See ei oleks olnud väga otstarbekas.”

Lisaks töötamisele suures moefirmas disainib moelooja kleite ka eritellimusel – tema sulest on pärit nii mõnigi elegantne ja meeldejääv vastuvõtukleit. “Teen ka stilistikaid, olen teinud sisekujundusasju ning nüüd valmis mul ka esimene raamat. Ühesõnaga: kõik mu ettevõtmised on kergelt moest lähtuvad,” sõnab disainer. Piret ütleb, et armastab väljakutseid ning on avatud ka täiesti uutele ettevõtmistele. “Saan ennast proovile panna ja see mulle meeldib. Igal juhul, kui võtan midagi ette, teen seda maksimaalselt.”

Uurides Piretilt, kas töötamine tuntud moefirmas on kuulunud ka tema unistuste sekka, vastab disainer naljatades, et varajane tööleasumine väärt ametipostil on teinud tema kunagisse plaani 8aastase augu: “Mul oli plaan, et olen kahekümne seitsme aastane, maailmas tohutult rännanud ning siis lähen sinna tööle. Aga nüüd on selles plaanis kaheksa-aastane auk,” naerab moelooja.

Just reisimine on Piretile üheks suurimaks inspiratsiooniallikaks ja kireks. “Ma pean iseendaga pidevat võitlust, et minu vanus ei tohi jääda alla külastatud riikide arvule. Praegu ma veel juhin ja see on väga hea motivaator uute põnevate kohtade otsimisel,” räägib disainer. “Aina enam köidavad mind paigad, kus pean liikuma jalgsi ega pääse transpordiga ligi. Näiteks ekspeditsioonil Komimaal me hääletasime, aga mitte auto, vaid hobuvankri peale. Mind köidavad kohad, kus ma pole kohaliku jaoks enam turist, vaid külaline,” räägib Piret.

Pireti reisikirest ja sumedast suveõhtust tiivustatuna uurin särasilmselt moeloojalt, milliseid Eestimaa paiku ta suvel kindlasti külastada soovitab. “Eestimaa on üleüldiselt ilus. Olen põhimõtteliselt terve Eesti läbi sõitnud, kuna lapsena käisin vanavanematega igal nädalavahetusel mõnes uues paigas. Sel suvel tahaksin veel minna Kihnu, Ruhnu ja Vormsi saarele. Ma tunnen, et need on viimased kantsid, kuhu veel pole jõudnud.” Üheks oma lemmikpaigaks Eestis peab disainer oma kodusaart Saaremaad. Ilu- ja loodusenautijatel soovitabki Piret võtta jalge ette tee Saaremaa looderannikul asuvale Harilaiu poolsaarele. “Harilaiu tippu ja tagasi on umbes 10 km kõndimist, aga see elamus ja teekond on pingutust igati väärt. Mõlemat teepoolt ääristavad kõrged liivavallidega rannad, keset poolsaart on väike mageveejärv ning merekallastel õitsevad okasroosid. Poolsaare tipus on aga üks viltune majakas, mis paar aastat tagasi oli veel täiesti kaldus. Nüüd on majakas hakanud juba vaikselt püsti tõusma, kuna meri kõigutab seda. Ma senimaani ronin sinna otsa ja istun selle viltuse majaka serval. Poolsaare tipus istudes ei näe isegi majaka seina, ainult merd ja taevast ning see tekitab sellise tunde, nagu istuksin maailma serval. Majakani jõudmiseks peab küll rinnuni veest läbi minema, aga elamus on seda väärt,” kirjeldab Piret maaliliselt meeliülendavat vaatepilti.

Lähiajal ootab moeloojat ees aga seiklusrikas reis soome-ugri rahvaste juurde. “Kaks aastat tagasi käisin ekspeditsioonil Komimaal. Seekordne reis viib mind aga isurite juurde, nende külasid ja kultuuri kaema ning mõtteid koguma. See on midagi sellist, mida tahaksin rohkem ja suuremalt teha ning võib-olla ühel päeval nendest mälestustest ja kogemustest ka midagi kokku panna. Mulle kohutavalt meeldib etnograafia, kõik need lood asjade taga – ma olen täiesti sillas! EKA korraldab regulaarselt ekspeditsioone soome-ugri rahvaste juurde ning paar aastat tagasi otsustasin ühega neist ka liituda. Meil oli hästi lahe grupp – harmooniline ning ühise eesmärgiga,“ selgitab disainer, kuidas jõudis tavamõistes ebatavaliste sihtpaikadeni.

Koht, kuhu romantilise meelega moelooja alati tagasi läheks, ei ole aga mõni peen kuurort ega särav suurlinn, vaid hoopiski kodumaine viljapõld. “Mulle õudselt meeldivad Eesti viljapõllud, need on hästi magneetilised kohad, eriti, kui on tuuline ilm, sest siis tekib selline maapealse mere efekt – põld hakkab lainetama. Olles Saaremaalt pärit, mulle selgelt meri väga sümpatiseerib ning viljapõlluga seonduvad kõiksugu lapsepõlvemälestused. Väiksena sai ikka pooltele naabrimeeste põldudele kitserajad sisse trambitud,” naerab Piret reisiteema lõpetuseks.

Pireti viimane suurem ettevõtmine, tänapäevasest etnomoest rääkiv raamat “Eesti rahvarõivas ja mood” jõudis raamatupoodidesse ja uudistavate pilkudeni veidi vähem kui kahe nädala eest. “Raamatuga oli niimoodi, et kirjastusel oli üks idee ning ka mul endal on kogu aeg sees tiksunud mõte, et midagi peab selle etnograafiakirega ette võtma. Raamatus on kokku pandud nii minu kirg moe kui etnograafia vastu,” räägib disainer. “Kirjastus otsis tegelikult autorit ühele teisele ideele – teha etnomoest joonistuste kogumik. Joonistamine ja mina tähendab aga jube suurt ajahulka. Mul peab olema tunne, et saan olla ja keskenduda stabiilselt, et mul on piiramatud ajaressursid. Ega raamatu kirjutamine lihtsam ei olnud, aga ma sain seda teha fragmenteeritumalt. Kuna mulle see joonistuste idee tol hetkel väga ei sobinud, pakkusin välja uue mõtte, millest olin ise väga vaimustuses. Ma ei tea, kas see oli mu eneseusk või mis, aga kirjastusele samuti sümpatiseeris mu idee ja nii saigi raamat kokku praegusel kujul: eesti etnodisainerite looming, kus taustad on seletatud läbi algse elemendi, millest inspiratsioon pärineb. Raamat jutustab lugusid tänapäevase etnomoe taustast ning loob sildu algse eseme ja kaasaegse loomingu vahel,” kirjeldab autor oma esikteost, mille huvilistena näeb ta nii ajaloo-, etnograafia-, käsitöö- kui moehuvilisi.

Piret räägib, et viimased neli ja pool kuud on äsja raamatupoodidesse jõudnud etnoraamat neelanud peaaegu kogu tema aja. “Pühendusin raamatule kakskümmend neli seitse, kõik vabad hetked, nädalavahetused, isegi oma Aasia-puhkuse, mis plaani järgi pidi väga kift tulema. Eks ma pärast piltidelt vaatasin, kus ma käisin ja mida tegin. Veetsin kogu puhkusereisi toas kirjutades. Alles siis, kui elekter ära läks, sain õue minna. Aga samas, see kõik oli seda väärt, sest raamatu kirjutamine on olnud üks mu unistusi. Mulle meeldib, kui saan öelda: “Tehtud!”, linnuke kirjas. Näiteks suures moefirmas töötatud, huvitavatel inspiratsioonireisidel käidud, raamat kirjutatud,” räägib moelooja meeleolukalt oma mõttemaailmast.

Uurides aga, millised on järgmised sammud, eesmärgid ja unistused, vastab Piret, et tal pole viimasel ajal jätkunud unistamiseks aega. “Mul on olnud jube kiire ja olen oma unistamised vahepeal ära unustanud. Varem meeldis mulle tohutult unistada ja ma leian, et see on ka väga oluline. Kui unistad, on kõik hästi, teed unistuste põhjal plaane ja tegutsed. Ma pean uuesti natukene mõtlema, kus mul see unistamine pooleli jäi,” mõtiskleb disainer.

Kuna Piret on end  läbi ja lõhki moele pühendanud, ei saa üle ega ümber  küsimusest, kas tal on kunagi tulnud ka mõte tegeleda mõne muu alaga. “On ikka, jah. Näiteks see auk mu plaanis – see on kusagil mu sees endiselt olemas. Mu töö ei ole küll tavamõistes rutiinne, aga eks mingitel hetkedel ikka krutib üle. Majanduskriisi ajal oli väga raske näha, et kuigi mu loodud toode on suurepärane, see lihtsalt ei müü. Reaalselt muidugi sain aru, et rahasituatsioon on selline, aga ikka oli kuidagi raske mõista. Ratsionaalne põhjendus ei korva alati emotsionaalset mõõnahetke,” tõdeb moelooja.

Kes aga oleks Piret siis, kui ta poleks moedisainer? “Kirurg,” kõlab kiire vastus. “Oleksin ilukirurg, kuna ka see ala ja amet on seotud mind paeluvaga – iluga.”

Põneva usutluse lõpetuseks pärin Piretilt, mida ta tahaks soovida Femme lugejatele. “Võtke endale aega! Leidke üks hetk iseendale,” ütleb Piret silmade särades ja elutargalt.