Võimalik, et esmalt ei pruugi me mõelda õllest kui naiselikust joogist, kuid see arvamus võib muutuda, kui proovida erinevaid maitseid ja saada teadlikumaks õllekultuuri mitmekülgsusest. Selleks tegime juttu Rotermanni kvartalis asuva käsitööõllepoe ja -baari Taptapi inimestega, kes tutvustasid meile lähemalt õlut, mis maitseb nagu vein ega jää grammi võrragi alla šampanja stiilsusele.

Foto: Erakogu

Belgias valmistatavat lambic-õllesorti võiksid proovida kõik (siinkohal eriti muidugi  naised), kes senini on olnud veendunud, et õlu pole nende jaoks. Tegemist on hõrkude jookidega, mis oma olemuselt on kõige õllesemad õlled üldse, kuid mis oma maitselt laiendavad harjumuspärase õllejoogi piire. Võiks öelda, et lambic-tüüpi õllesid ümbritseb ainulaadne saladuslik oreool, mis väljendub nii maitsete nüansirikkuses, stiilses välisilmes, serveerimiskunstis ja eksklusiivsuses kui ka selles, kuidas neid jooke valmistatakse.

Mõned ajaloolased on seisukohal, et just vanad roomlased olid need, kelle kaudu jõudsid ühte kindlasse piirkonda tänapäevase Brüsseli ümbruses teadmised pruulimisprotsessist, mille abiga on võimalik valmistada jooke, mis oma komplekssuses sageli ületavad veine ja isegi šampanjasid. Või kui veidi mõelda, siis võib tõdeda, et tegemist on õlledega, millesse on kogutud veini maitsesügavust ja šampanja glamuursust.  Kindlasti tõstab nende jookide väärtust ka see, et maailmas on praegu traditsioonilise lambicu tootjaid kokku kümme ning oma teadmisi ja oskusi jagatakse perekonnasiseselt isalt pojale.

Lambic-õlle valmistamisel kasutatakse nn spontaanset käärimist – valmistatakse õllevirre, mis saab käärimiseks vajaminevad pärmibakterid õhust. Läbitakse pikk käärimisperiood,  3-6 kuust (“noor”) 2-3 aastani. Selle tulemusena valmibki jook, millel on kuiv, veinine ja siidrine aroom ning kergelt hapukas ja kuiv maitse. Peale mikroorganismidest tulenevate maitseomaduste mõjutab lambic-tüüpi õllede maitset ka see, kui kaua ning millistes tammevaatides on õllepõhja hoitud. Belgias tammevaate ei valmistata, seega pärineb suurem osa vaate Prantsusmaa ja Itaalia veiniistandustest, aga ka mujalt Euroopast.

Kuigi lambic`u valmistamine on suurel määral igas pruulikojas samasugune, mõjutab erinev mikrofloora olulisel määral selle maitset ning seetõttu on iga pruulikoja õlled unikaalsed. On veel üks oluline nüanss, mis eristab lambic-tüüpi õllede valmistajaid tavapruulijatest. Nende õllede valmistajad jagunevad kaheks. Ühed valmistajad on pruulijad, kes teevad ise valmis ka virde, millest pärast pärmieostega reageerimist ning tammevaadis laagerdumist sünnib lambic, teised aga on niinimetatud segajad, kes ise lambic’u põhja ei valmista, vaid ostavad seda pruulijatelt, seejärel aga kasutavad erinevaid aastakäike erinevat stiili õllede valmistamiseks. Salapära lisab tõsiasi, et vahekord, mille järgi erinevaid õllesid kokku segatakse, on suur saladus ning võib olla iga kord erinev. Ka põhjad, mida omavahel kombineeritakse, võivad aastakäiguti pärineda erinevatelt pruulijatelt. Sünnivad aroomilt ja maitselt väga nüansirikkad joogid, mille klassikalisi esindajaid iseloomustavad tammised, rohused ja heinased noodid aroomis. Lõhnas kajastuvad ka valge vein, veiniäädikas, mõnel juhul kohtab ka siidrile iseloomulikku õunasust. Õlle maitses domineerib tasakaalukas hapukus ja värskus isegi pudelites, mida on hoitud keldris kümneid aastaid.

Maitseelamuse rikastamiseks maitsestatakse lambic`uid erinevate marjade (kirsid, vaarikad, mustsõstrad, maasikad, mustikad) ja puuviljadega (levinumaid on virsik ja aprikoos). Nii segamata lambic`ut kui ka gueuze`i (erinevatest aastakäikudest pärit jookide segamine) võib küpsema panna šerri, viski ja konjaki, chardonnay ja riesling`u vaatidesse, et muuta jooki veelgi komplekssemaks ning rõhutada selle sarnasust veiniga. Traditsioonilistesse lambic`utesse ei lisata kunagi kääritamiseks suhkrut ega muid aineid ning kasutatakse ainult naturaalset toorainet.  Suund on võimalikult vähe töötlemist, sealjuures tegemata järeleandmisi jookide maitsete ja aroomide kvaliteedis.

Lambic-tüüpi õllede tarbijateks on teadlikud käsitööõllede nautlejad, „avastajad”, kes tavaliselt õlut ei joo ning need, kellele meeldib vein ja leiavad sellele alternatiivi õllesortide hulgast. Avastamisrõõmu jagub kõigile – kindlasti pole õlu vaid jook, vaid kultuur, traditsioonid ja lood, mida kogeda ja nautida.

Juhul kui teil tekkis nüüd suurem huvi nende jookide vastu, soovitame külastada Taptapi, mille õllevalikusse kuulub ca 230 käsitööõlut nii Eesti kui ka välismaa tipptootjatelt. Seal on olemas vaieldamatult Baltikumi üks parimatest lambic- ja sour wild ale tüüpi õllede joogikaarte – sisaldades erinevaid õllepärle tootjatelt nagu Cantillon, 3 Fonteinen, Tilquin, De Cam, Oud Beersel, Lambiek Fabriek, Bokke ja Tommie Sjef. 

Lambic-tüüpi õllesid saab tellida endale koju, kuid  teatud eriseeriad on mõeldud ainult kohapeal tarbimiseks ja neid serveeritakse õigel temperatuuril ning selleks ettenähtud viisil.

Ainulaadne käsitööõllepood ja -baar Taptap ootab teid nautima ja avastama uusi maitseelamusi!