Inglismaal elav eesti kunstnik Meriliis Rinne (Meru) on üle mitme aasta siinmail tagasi näitust tegemas. Tema maalid pakatavad nii humaansest kui feminiinsest energiast, kajavad tagasi sisemise lapse ja ürgnaise häält. Intervjuu jaoks räägib Meru mesilastest, šampanjast ja sellest, kuidas haavatavus teeb haavamatuks.

Kolisid hiljuti Londonist Windsorisse, kuningliku perekonna residentsi lähedusse, ja lendasid nüüd Eestisse. Mis on siin sellist, mida seal ei ole? Mida armastad isamaas?

Londonis elades arvad, et asi on vaid paaris kohukeses, mida igapäev ei saa, sest kogu maailm on justkui sinu käe peal. Siin on kõik olemas ja sul on nii huvitav, et ei tunnegi millestki puudust. Ja Londoni külje all asuvas Windsoris on väga rahulik ja ilus ning isegi looduses olemisest saab doos täis ehk siin on veelgi parem kui suurlinnas.

Kuid omad veidrused löövad siin siiski välja. Ma olen hakanud puid kallistama ja tähti vaatama, siin on neid näha, sest linnavalgus ei konkureeri. Eestis käies saan kinnitust, et see ongi normaalne tegevus. Kui hea on loodus ja mets. Tunnen, et õhk on puhtam, vaikus on vaiksem ja uskuge või mitte – inimesed on armsamad. Seda ei kaalu ükski kuninganna üles.

„Ma muudan viha armastuseks.” Need on ameerika naiskunstniku Louis Bourgeois’ sõnad, millele oled näituseks ettevalmistumisel viidanud. Energia jäävuse seadus on meile tuttav füüsikatundidest, emotsionaalse energia muundamisest on rääkinud aga juba kuulsad psühhoanalüütikud Freud ja Jung. See on midagi, mis teoorias kõlab kenana, kuid praktikas vastuolulisena. Minu enda jaoks selgitab selle võimalikkust näiteks hübriidauto tööpõhimõte, kus pidurdamisel vabanev energia salvestatakse ja seda kasutatakse masinat edasiviiva energiana kütuse asemel. Kas ja millise näite oskaksid selle nähtuse illustreerimiseks enda elust või tähelepanekutest tuua?

Masinate puhul toimib see kindlasti programmeeritult ja selgemini. Loodusest võib vastukaaluks tuua näite mesilasest. Kui mesilane nõelab, siis see nõel jääb ohvri sisse, aga mesilane ise sureb. Samamoodi sureb üks osa meist iga kord, kui me ise teisi salvame. See on üks põhjuseid, miks viha armastuseks pöörata, sest muidu hävitab see meid ennast.

Maalimise ajal olid mul tihti negatiivsed sundmõtted. Hakkasin nendega teadlikult silmitsi seisma just tänu Bourgeois’ ideele. Kõik, mis me teeme, on isiklik ja haavatav. Järsku hakkasid minu seni maalitud naisfiguurid minuga justkui rääkima, ütlema asju, mida ma enne ei tahtnud kuulata. Täna tean põhjust, miks neid maalinud olen ja seni maalin. Nad kõik on positiivsed ja värvilised, aga samas just nagu kilbid minus olnud hirmudele.

Tõe välja ütlemine endale teeb vabaks, aga vastuoluliseks teeb selle tegelik võime endaga aus olla. Sellepärast ilmselt see pealtnäha lihtne viha armastuseks muutmine meile nii raske ongi.

Sinu näitusetöö „Ta meeldis mulle ainult raha pärast” on siinkohal heaks näiteks vastuolulisusest ja aususest enda vastu. Tänapäevases ühiskonnas on tavaline rääkida sellest, kuidas mehed naisi ahistavad ja ära kasutavad, ning see, et mõnel juhul naised sel ise juhtuda lasevad või ise samamoodi teevad, on tabuteema või äärmisel juhul õigustatud sellega, et see on nõrgema sugupoole jaoks ainus viis ellu jääda. Millest see naisfiguur sinuga täpselt rääkis, millise hirmu vabastas?

Ma pean sellele küsimusele vastama humoorika looga… Viibisin Londonis üritusel, mille kunstnikust korraldaja, meeldiv noormees, astus ligi, tervitas ja küsis, mida joome? Vastasin, et tervitusjooki, mille peale teatas tema, et tegu on kehva vahuveiniga, tulgu me tema lauda ja ta kostitab millegi paremaga. Istusime sõbrannaga lauda ja ta korjas meie ümber veel kauneid neide, kuni saabus kelner, Dom Pérignon kaenlas. Kahtlane…

Voilaa! Neidude näod läksid muhedalt naerule, jook valati välja, kuid kuiva ja peene šampanja asemel oli tunda sellesama magusa ja odava vahuveini mekki. Pudeli sisu oli enne lauda toomist ära vahetatud! See oli neidude lollitamine Londoni moodi. Lahkusin.

Hiljem jõudsin selle teema juurde tagasi, vaadeldes tagantjärele enda ebatervislikku suhet ja teiste neidude pealtnäha ilusat elu. Istusin, mõtlesin oma ekspartneri peale ja maalisin endast portree, kui järsku hakkas mind häirima avastus, kuidas mõned inimesed on nii vaesed, et ainus, mis neil on, on raha. Olin endiselt vihane. Siis aga liikus mõte minu enda juurde tagasi – mulle ilmselt meeldiski ta ainult just sellesama raha pärast, muudmoodi poleks see suhe võimalik olnud.

Sain aru, kuidas me tihti teeme ja valimegi asju millegi kasulikkuse järgi, sest kellele ei meeldiks mõte materiaalselt kindlustatud turvalisest elust. Sain ohvri mängimise asemel nõiaringist vabaks! Leidsin põhjuse tuuma, tunnistasin midagi, mida ma tugevalt eitasin. Olin alati üritanud olla hea ja õilis, tegelikult tuleb olla vaba!

Peale meeste ja naiste vaheliste suhete oled esile toonud laiemalt konflikti inimese, kunstniku ja naise rollide vahel. Selles temaatikas kõlab nii sinu isikliku kogemuse kui kollektiivse (ala)teadvuse hääl. Kuidas siis ikkagi on – kes peaks kellele uksi avama?

Kohe kerkis silme ette Guerrilla Girls’i protestilik plakat, mis küsib: „Kas naised peavad olema alasti, et pääseda Metropolitani muuseumisse?” (1989) ja lisab sealsamas, et vähem kui 5% kunstnikest moodsa kunsti sektoris on naised, samal ajal kui 85% aktidest on maalitud naistest. Ja vaadates vanu meistreid, ilmneb samuti, et kunstimaailm on väga maskuliinne, naistele on armu antud ainult aktidel. See on hakanud lõpuks muutuma!

Elades suurlinnas ja olles feministlikult meelestatud, olen jõudnud post-feminismini ja küsiksin pigem, kas seda kõike enam üldse vaja on. Feministide noorem generatsioon hüüab koos kaaskannatajatega: me too!, kuid kuna tegu on isikliku teemaga, võib see ühel hetkel muutuda väljakannatamatuks ja ei pruugi enam kedagi aidata.

Kunagi kandsin ühe kunstiprojekti raames endaga kaasas Barbie-nukku, mis aitas mul vabaneda naise rolli ja „lolli blondiini” fenomeniga seotud kompleksist. Hakkasin aru saama, kuidas suhtutakse sellesse nukku ja mida temaga tehakse, näiteks uuritakse, kas tal on ikka aluspüksid jalas, pannakse ta koomilistesse ja seksuaalsetesse poosidesse. Sain aru, et laseme tihti endaga käituda nagu nukuga.

Ja avastasin, et suured naiskunstnikud on enamasti seksuaalsusest vabad, seksuaalsus ei juhi neid. Nende haavatavus teeb nad haavamatuteks ja nendega ei saa mängida.

Mis aga puudutab uksi, siis ma ei tunne ennast kohmetult ega ebamugavalt, kui mulle uks avatakse – vastupidi, hindan seda! Küll aga valan külma veega üle selle, kes ei austa teisi ja elab oma labases piiratud maailmas.

Ja siis see inimeseks olemise teema…

Jõuan inimese tuumani, kui vaatan Marina Abramovici performance’it „Rhythm 0” (1974), kus publik võis tema keha peal oma soovi järgi kasutada üht vabalt valitud eset 72-st, sh relv kuuliga, käärid ja veel rida õõvastavaid rekvisiite. Kuus tundi hiljem kõndis ta galeriist välja, tilkudes korraga verest ja elust. Mind šokeeris asjaolu, kui kergesti olid inimesed valmis teda piinama ilma küsimuseta, kas seda on vaja. Mõni üksik eemaldas Abramovici pea juurest sinna suunatud püstoli, kuid keegi ei tulnud ega visanud kõiki neid asju põrandale, et seda üldse lõpetada…

Seda absurdset emotsiooni väljendab minu maal „Mõõdutunde kadumine”, mis sümboliseerib igatsust olla nõrk ja haavatav ilma, et keegi näeks selles võimalust ärakasutamiseks.

Oled enda eeskujuna maininud mehhiko kunstnikku Frida Kahlot, kelle looming esindab korraga nii feministlikku kunsti kui maagilist realismi. Palun too esile mõni tema töö, mis sulle eriti meeldib, ja räägi meile, miks.

Toon esile Kahlo autoportree, mis kujutab teda Mehhiko riigipiiril roosas kleidis hoidmas käes Mehhiko lippu (1932). See näitab tema suhtumist ja seda, kuidas ta keeldus ameerikaliku keskkonna osaks saamast, julges jääda iseendaks.

Kui kehastusin ühe performance’i käigus ise Fridaks, tekkis minus konflikt. Nimelt oli performance’i osaks Frida omaaegne kommunismiootus ning tehes selle jaoks fotosid, ei saanud kaaskunstnikud aru, miks mulle on nii vastumeelne sirbi ja vasaraga plakati käeshoidmine.

Just nagu roosas kleidis Frida tundis ohtu oma identiteedile, tundsin seda nüüd mina!  Kui selgitasin oma vastuolu tagamaid ja kommunismi rolli minu kodumaa ajaloos, nad vabandasid ja mõistsid, et see oli ilmselt mulle väga solvav. Ja ühtlasi sain ma ise aru, et kõik on suhteline. Fotod said tehtud ja performance toimus.

Annetad osa oma tööde müügist alati heategevuseks, nii ka seekord – 20% müüdud teoste hinnast läheb Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile erivajadustega lastele muusika- ja ratsutamisteraapia võimaldamiseks. Väga altruistlik tegu! Ühtlasi öeldakse, et pole olemas omakasupüüdmatut omakasupüüdmatust, vaid iga heategu teenib ka heategija enda huve. Mida annetamine sulle annab?

Me ei saa valida, kas ja kuidas siia ellu sünnime, millisesse perre, milliste muredega, millise tervisega. Seega see annetusakt on pigem isiklik tänu elu ees, mida on raske seletada. Usk sellesse, et eksisteerib midagi meist võimsamat. Ilmselt kinnitab see ka, et kunstil on kõrgem väärtus kui lihtne materiaalsus, see annab mulle sügavama põhjuse edasi maalimiseks. Samuti edendab endast nõrgemate aitamine sallivat suhtumist ja enda nabast kaugemale nägemist.

Kes sa olid eelmises elus ja kes tahaksid olla järgmises?

Kunagi naljatasin, et minu autoportreel on Salvador Dali vuntsid. Seega olingi ehk Dali, kuigi minu kunstnikust sõber Raul on veendunud, et olin Frida.

Järgmisest elust võtaks puhkuse, kui saab, ja siis võib-olla tuleks tagasi vahelduseks hoopis kunstikollektsionäärina. Sest on ju nii palju imelist kunsti, mida koguda!

Meriliis Rinne näitus „Kui ma esimest korda roosat värvi nägin, tahtsin ma karjuda” on avatud Haus Galeriis kuni 9. juunini. Näituse viimasel päeval kell 16.00 toimub galeriis ka kuraatorituur koos kunstnikuga, kuhu kõik teretulnud on!