Kevad on sel aastal teisiti alanud. Piiratud liikumisvabadus võib mõjuda meeleolule ja tegutsemistahtele pärssivalt. Siiski tasub praegu varasemast rohkem tegeleda loominguga. Inspireeriva vahepausina soovitame tutvuda ägedalt loovate Sirla Cooli ja Stina Leekiga, kelle eestvedamisel toimib erilise kontseptsiooniga siiditrüki stuudio Mäshroom. Vestlesime stuudio tegemistest, kunstist laiemalt ja vabadusest.
2018. aastal vajadusepõhiselt loodud Mäshroom on Tartu siiditrüki stuudio, mis on spetsialiseerunud underground kunsti trükkimisele. Stuudio pakub eneseväljendusruumi tänavakunstnikele, naivistidele, tätoveerijatele, koomiksikunstnikele ja kõikidele teistele loomult loomingulistele mässajatele. Stuudio kasvas välja Stencibility tänavakunstifestivalist, mille korraldaja on Sirla olnud viimased 11 aastat.
Sirla: Tahtsime kõikidele festivalil osalevatele kunstnikele, vabatahtlikele ja meeskonnaliikmetele tänutäheks särgid kinkida ja hakkasime mõtlema viisidele, kuidas seda ise teha. Alguses ehitasime üheks korraks Youtube’i videote põhjal väga algelise siiditrükiraami, millega oli võimalik ühevärvilist trükki teha. Huvi erinevate trükitehnikate vastu oli mul juba varem, aga see oli see hetk, kus pirn läks põlema, et saaksime kunstnike loomingut trükkimise kaudu veel rohkem esile tuua.
Hiljem saime endale Hooandja toetusel ka trükikarusselli, millega saame pakkuda professionaalset teenust. Meie koostöö ei piirdu tänavakunstnikega, kuigi oleme sellest liikumisest suurel määral mõjutatud. Mäshroom pole üksnes trükiteenust pakkuv stuudio, teeme kunstnikega tihedamalt koostööd.
Stina: Tahame noortele underground kunstnikele pakkuda uut meediumit ja võimalust ennast nähtavamaks teha. Meile meeldib trükkida julget ja mässumeelset kunsti, mida traditsioonilises galeriis enamasti ei näe, ja aidata sel jõuda laiema publikuni. Võib öelda, et meie üldisem eesmärk on maa-aluse kunsti välja toomine ja underground kunsti kogukonna tugevdamine ning laiendamine.
Teete koostööd erinevate kunstnikega. Kuidas kunstnikud teieni jõuavad? Kas ideed sünnivad koostöös või jätate loomingulisele tegevusele vaba ruumi? Millised projekte eriti esile tooksite ja mis põhjusel?
Sirla: Laias laastus läheneb kunstnik meile või siis meie kunstnikule. Mäshroomi kollektsiooni teeme Stinaga kahekesi ja lähtume siin enda isiklikust maitsest n-ö kuraatori positsioonilt. Valime ise kunstniku välja ja jõuame temaga koostöös lõpplahenduseni. Mõnikord sünnib idee koostööd teha mõnda lahedat tööd nähes, vahel ühisest vestlusest või löövast lausest.
Minu jaoks on toorik, millele trükkida, niisama tähtis kui graafika ise ja need koos moodustavadki ühtse terviku. Nii me eksperimenteerime erinevate lahendustega. Mulle meeldib väga trükkida tagide ja bomberite tagaseljale, lisada juurde efektseid elemente rinnale ja varrukatele. Rõivast võib võtta ja kujundada kui terviklikku kunstiteost. Mulle meeldib graafikat ka traditsioonilisel viisil paberile trükkida, raamitult seina riputamiseks.
Kui meie juurde tuleb kunstnik sooviga enda juba olemasolevat seeriat trükkida ja me näeme tema teoses potentsiaali, siis teeme ettepaneku lisada see ka Mäshroomi kollektsiooni. Aitame siis kunstniku müügiga ja sõna levitamisel. Kuna meie lähenemine on personaalsem ning tiraažid on kiirmoekettidega võrreldes väga väikesed, toimime ettetellimise mudelil. Graafikaga särke, pusasid ja muid tooteid saab osta ainult enne selle trükkimist. Enne graafika trükki saatmist avalikustame kavandi ja kõigil huvilistel on võimalus see endale tellida vabalt valitud toorikule. Võimalik on teha ka erilahendusi ja kasutada toorikuna enda riideesemeid. Siinkohal tooksin välja, et suuri koguseid me ei tooda ja suurem osa graafikast trükime ainueksemplaridena.
Stina: Mulle on kõige meeldejäävamateks projektideks olnud lõpuks need, kus loomisprotsessi igal etapil on saanud olla vabalt loominguline. Kuna keskkonnasõbralikkus on meile oluline, siis olen enda seeriaid trükkinud ainult taaskasutatud toorikutele. Juba toorikuid otsides peab olema loominguline ja samas ka teadlikult arvestama, et trükk mõjub erinevatel kangatekstuuridel ja -mustritel erinevalt. Trükkimise käigus saame mängida kihtide läbipaistvusega ning värve kombineerides luua uusi tekstuure – neid otsuseid võtame vastu spontaanselt vastavalt valitud toorikule. Tulemuseks on täiesti unikaalsed tooted, mis on 100% erilised nii trüki- kui toorikuvaliku poolest.
Millised on teie edasised plaanid?
Sirla: Viimased pool aastat olen enamjaolt tegelenud järgmise tänavakunstifestivali Stencibility ettevalmistamisega. Sel aastal teeme Tartu tänavakunsti tutvustava näituse, mille viime lisaks Tartule ja Tallinnale ka New Yorki ja Helsingisse. Näitusega tuleb kaasa ka Mäshroomis trükitud limiteeritud tiraažiga graafikaseeria igalt osalevalt tänavakunstnikult.
Stina: Ise plaanin kõik enda underground lemmikkunstnikud järjest Mäshroomi trükkima kutsuda ja avastada uusi tegijaid, et see kogukond kasvaks ning tugevneks veelgi.
Ajuokse ja südameokse
Mida tähendab teie jaoks kunst? Kus on piir hea ja halva kunsti vahel ning kas seda üldse ongi? Tooge näiteid enda lemmikutest.
Sirla: Mulle meeldib väga Stina kasutusele võetud termin „ajuokse”. Kunst on see, mille oled oma ajust välja oksendanud. Halb kunst on see, kui su okset on teistel igav vaadata. Südameokse oleks ka ilus termin kunsti kirjeldamiseks. Kui Stina on kunstirühmituse Ajuokse eestvedaja, siis ma peaks tegema rühmituse Südameokse. Mu lemmikkunstnikud on Tommy Cash ja Frida Kahlo, sest kogu nende elu, karakter ja olemus on juba iseenesest kunstiteos ning nende loominguline eneseväljendus on väga huvitav ajuokse, mida nautida. Jälgin väga aktiivselt, mis ülemaailmselt tänavakunstis toimub.
Stina: Kunst on halb ainult siis, kui see ei mõju. Minu silmis on tehniliselt tugev ja emotsioonitu kunst hullem kui tehniliselt nõrk ja isegi negatiivset emotsiooni tekitav teos. Südamelähedase suunana nimetaksin eraldi lowbrow – veidrad karakterid, horrori-hõngulised temaatikad, pop-kultuuri segunemine visuaalidesse ja….silmamunad. Ma ei oska seda põhjendada, aga ma armastan silmamunasid. Eesti tegijatest meeldivad eriti näiteks Anton Vill, Sander Raudsepp, Ingmar Järve, Roland Seer ja paljud teised.
Mida tähendab teie jaoks mõiste loominguline mässaja ja kas ma peaksin olema loomult mässaja, et teha kunsti, mis ka kõnetaks?
Sirla: Kasutasin Mäshroomi näituse sissejuhatavas tekstis mõistet „loominguline mässaja”. Enne sai mainitud, et teeme tihedalt koostööd tänavakunstnike, naivistide, tätoveerijate ja koomiksikunstnikega ning minu jaoks on nende viljeldavad eneseväljendusvormid justkui kunstimaailma rebellid, mida pole ametlikku kunstimaailma täielikult vastu võetud ja mis moodustuvad seetõttu omaette „heidikute” rühma. Ka siin leiab väga andekaid kunstnikke ja geniaalseid teoseid. Kindlasti ei pea olema mässaja, et luua kunsti, mis kõnetaks. Eelkõige kõnetab mässajate kunst teisi mässajaid. Samamoodi nagu natüürmort paelub konkreetselt selle vormi huvilisi.
Sirla, sa koostasid magistritöö teemal „Illegaalse tänavakunsti vajalikkus”, miks selline teema valik ja kas ning miks on illegaalne tänavakunst siis vajalik? Kellele see vajalik on? Ja miks just tänavakunst? Millised on sinu enda seosed selle teemaga?
Sirla: Olenevalt kontekstist nimetan ma seda nähtust illegaalseks tänavakunstiks, isetekkeliseks, omaalgatuslikuks, vabaks või orgaaniliseks. Kaitsesin Tartu ülikoolis magistritööd teemal „Tänavakunsti korraldamise mõju isetekkelisele tänavakunstile”, kus jõudsin järelduseni, et tänavakunsti on kahte liiki: kooskõlastatud ja kooskõlastamata ehk illegaalne. Selleks, et tänavakunst saaks vaba olla, ei pea see tingimata olema illegaalne, kuid see on kõige efektiivsem viis vabaduse säilitamiseks. Teoseid kooskõlastades peab kunstnik tihti tegema kompromisse, teravatel töödel silutakse nurgad maha. Neid tsenseeritakse ja pehmendatakse erineval moel, kas siis tahtlikult või tahtmatult. Illegaalse tänavakunsti väärtus seisneb selle autentsuses. See ei ole sündinud kompromissidena võimu positsioonil olevate ametnike ja rahastajatega, vaid on hääl otse kunstniku seest. Praegu kasutan ma „illegaalse tänavakunsti” asemel sama nähtuse kirjeldamiseks terminit „anarho tänavakunst”, sest nagu ma ütlesin, illegaalsus ise polegi kõige tähtsam, vaid vabadus ning isegi kui tänavakunstnikud tegutsevad illegaalselt luba küsimata, siis on neil oma reeglid, millest lähtudes tegutsetakse. Pärast magistritöö kaitsmist kirjutasin ka anarho tänavakunsti manifesto ja hiljem trükkisime selle kottidele ning särkidele.
Tänavakunstist rääkides on maitse asi, mis jääb linnapildis positiivselt ja negatiivselt silma (piir kunsti ja sodimise või koguni vandalismi vahel). Siinkohal küsingi, kas linnas peaks olema rohkem kunsti ja millist? Kas piisab, et kunst on silmailuks või on eesmärk ikkagi tuua esile ka otseseid ja kaudseid sõnumeid ning milliseid?
Sirla: Manifestis kasutasin sõna „rikastada” – „punkt nr 3: tänavakunsti eesmärk on rikastada, mitte rikkuda”. Rikastada saab nii idee kui visuaaliga. Minu jaoks ideaalne tänavakunstiteos kõnetab mingit relevantset teemat, on visuaalselt atraktiivne ning oskuslikult teostatud asukohta, kus ta annab keskkonnale rohkem juurde, kui ära võtab. Anarho tänavakunsti idee ei toimiks ilma asukohta hoolikalt valimata. Kui keegi jätab teose äsja remonditud ilusale majale, peab selle valiku põhjendamiseks väga tugev argument olema. Sellepärast leiabki enamiku head tänavakunsti lagunenud majadelt, räämas seintelt, elututelt elektrikappidelt ja muudelt funktsionaalsetelt ehitistelt.
Milles peitub teie jaoks tänavakunsti võlu ja laiemalt võttes kogu underground kunst? Kuidas tuua seda rohkem esile nii, et see oleks vastuvõetav erineva suhtumisega inimestele? Kas üldse on vajalik, et kunst kõigile korda läheks, või võivad eriarvamused jääda?
Stina: Nii tänava- kui underground kunsti puhul võlub mind kõige rohkem kogukond ja inimesed. Neis kõigis on sisemine põlemine ja kirg, isegi kui sellega ei kaasne otsest tunnustust. Seega pole underground kunsti puhul rõhk sellel, et see laiemale publikule vastuvõetavam oleks, oluline on, et see leiaks üles õige publiku. Kogukond ja need inimesed on juba olemas, lihtsalt pole olnud häid platvorme, kus seda kunsti enda publikuga kokku viia. Loodetavasti hakkavad nii Mäshroom kui ka Ajuokse seda rolli Eestis kandma.
Teist endist
Kui peaksite ennast tutvustama täiesti võõrale inimesele, mida esile tooksite?
Stina: Maa-alune kunstnik, kelle kirg on underground kunsti kogukonna kasvatamine ja silmamunad.
Sirla: Ma olen vaba hing, täis energiat ja tahet maailma paremaks muuta.
Kuidas on kulgenud teie senine karjääritee ja kas oskasite ette näha stuudio loomist?
Stina: Olen vabakutseline kunstnik, kes on alles karjääri alguses ja kui varem unistasingi üksnes enda kunsti loomisest, siis tänu Mäshroomile sai mu suuremaks missiooniks ka kogukonna tugevdamine. Lisaks töötan kuraatorina baaris Kivi, tegelen ürituste korraldamisega ja pidude dekoreerimisega.
Sirla: Olen pool oma elu unistanud, et tegelen millegi sellisega, milleks Mäshroom on kujunenud. Karjääri mõttes olen tegelenud väga paljude erinevate asjadega Silicon Valleyst Ümarlauabaarini, aga need kõik on olnud otseselt või kaudselt seotud kunsti ja selle toomisega inimeste igapäevaellu.
Mis paneb teid tegutsema ja annab energiat?
Stina: Tegutsema paneb mind mingi sisimas peituv kirg ja uskumine, et see, mida ma loon ja organiseerin, on kellelegi või millekski oluline. Energiat saan ka teiste loomingust – olgu see visuaalne kunst, muusika, luule või hoopis midagi muud. Loomulikult annab ka loodus energiat.
Sirla: Mind paneb tegutsema mõte, et ma võin teha absoluutselt kõike, mida ma tahan. See ongi üks vabakutseline olemise parimaid külgi. Ja energia tuleb sellest, kui ka teistele meeldib see, mida ma teen, ja sellest kokku sünnib mõnus sünergia inimestest, kes üksteist heas mõttes käima tõmbavad.
Mis vormis te ise kunsti loote? Kes või mis teid inspireerib? Millised teemad ja tegevused teid paeluvad?
Stina: Mu loomingul on väga palju erinevaid meediumeid ja tehnikaid – väljendan end paberil, lõuenditel, tänavatel kui ka näiteks üritustel dekoratsioone luues. Mind inspireerivad siirad ja kirglikud inimesed ja mu lemmiktegevus ongi selliste inimestega aja veetmine. Ideaalsel juhul ka koos loomine. Enda loomingus meeldib mulle tekitada polaarsusi – väljendada tumedaid teemasid koomiksilike karakterite kaudu, tuua horror’isse huumorit ning lisada lilledesse silmamunasid.
Sirla: Juba enne Stencibility festivali asutamist tegelesin ka ise tänavakunstiga. Seda teen siiamaani, aga selle 14 aasta jooksul on olnud aktiivseid ja vähem aktiivseid perioode. Kokku olen joonistanud tänaval nelja erineva nime all. Mind paelub väga ka moekunst ja olen nüüd ka järjest rohkem sellega tegelenud. Tahaksin kunagi jõuda oma kollektsiooniga ka lavale. Inspireerivad teised inimesed ja kunstnikud, kes panevad hullu, st. nihutavad tavapiire, ei lase ühiskonna kehtestatud reeglitel iseennast ära kaotada ja elavad oma elu, nagu see oleks kunstiteos.
Millest koosneb teie tavaline päevakava ning milleta te oma päevi ette ei kujutaks?
Stina: Päevakava on mingil määral nagu igal tavaliselt töötaval inimesel – suhtlen inimestega, saadan e-maile, organiseerin üritusi. Aga need hetked on segatud paberile kritseldamise, tantsimise ja jalutuskäikudega, et mõte lahti oleks ning uusi ideid pidevalt peale tuleks. Ükski mu päev ei möödu loomingulise tegevuseta – ükskõik, mis vormis see ka ei väljenduks.
Sirla: Suurema osa oma päevast veedan oma laste Leele ja Liisa Lotaga. Kui nad on koolis, siis teen väga intensiivselt fokuseeritult 3-4 tundi tööd, millega saan arvutiasjad tavaliselt aetud. See on aeg, kus ma ei lase oma mõttel rännata ega mitte ühelgi teisel asjal ennast segada. Keskendun siis üksnes selle päeva prioriteetidele. Pärast seda teen 2-3 tundi trenni. Tegelen võitluskunstidega, täpsemalt jiu jitsuga, mis seisneb vastase alistamises kägistamise või jala- ja käelukkudega. Pärast trenni tiksun rahulikult, vahepeal on mul mõni kohtumine või üritus, kuhu lähen või teen midagi koos lastega.
Kas on midagi, mida tahaksite kindlasti sel aastal ära teha?
Stina: Esimesena tuleb pähe minu korraldatav eksperimentaalsete peoinstallatsioonide sari, mis samuti kannab nime Ajuokse ja mille organiseerimine on praegu keeruliste olude tõttu pausil. See on justkui kunstieksperiment peosituatsioonis ja seob endas muusikat ning visuaalset kunsti võimalikult paljudes erinevates vormides. See on taas kord üks väljund, kus saan kaasata erinevaid noori ja heas mõttes veidraid loojaid ning anda nende loomingule platvorm. Kuna alles areneme ja kasvame, siis tahaks juba kiiresti selle juurde tagasi jõuda, et edasi avastada, mida suudame üheskoos korda saata.
Sirla: Tahaks sellest isolatsioonist välja saada ja välismaale ära minna. Meil on ikka need neli Tartu tänavakunsti näitust vaja ära teha.
Kui vaadata üldist kunstimaastikku, kas kergem on koos või eraldi tegutseda? Millised on olnud senised kogemused koostööst?
Stina: KOOS. Isegi kui enda teoseid eelistada luua üksinda, pean väga oluliseks kunstnikevahelist suhtlust ja ideede vahetust. Olen ümbritsetud väga paljudest andekatest inimestest, kes mind iga päev enda olemusega inspireerivad ja motiveerivad. Kuigi nad ei anna mu teostele füüsiliselt omapoolseid pintslitõmbeid, moodustavad nad siiski poole minu loodud loomingust. Sellest samast vaimust inspireerituna hakkasin ka korraldama kunstnike kohtumisi nimega Maaalune Kunstiring. Kui tegeled visuaalse loometööga, siis otsi meie grupp Facebookist üles – kõik on oodatud liituma!
Sirla: Kuna oleme Stinaga mõlemad ka kunstnikud, siis proovime oma tegemistega lahendada probleeme, mis meil endil on kunstnikena tekkinud. Enda ümbritsemine samas vaibis olevate inimestega on üks nendest. Tundub, et meile mõlemale meeldib igasuguseid liikumisi ja rühmitusi luua, mis jälle näitavad sünergia ja koostegemise tähtsust.
Kui ma sooviksin tuua rohkem nähtavale ka enda loomingu, kust võiksin alustada?
Sirla: Kuna oleme alles alustav siiditrüki stuudio, oleme praegu avatud igasugustele kunstnike pakkumistele ja kui on olemas kvaliteetne graafika ning sellest huvitatud sihtgrupp, oleme valmis igatpidi aitama oma ideede realiseerimisel. Alustada võiks sellest, et meiega saab ühendust näiteks meili teel mashroomstuudio@gmail.com või otsida üles meie isiklikud Instad ja saada meiega sõbraks – @theoriginalglitterprincess ja @stina.leek.
Kuidas isolatsioonis tegusaks jääda? Kas on tegevusi, soovitusi, nippe?
Sirla: Minu jaoks on ülimalt keeruline elada sama rutiiniga iga päev. Mulle meeldib, kui kogu aeg toimub midagi ja ruumi on ootamatustele. Viimasel ajal olen palju aega veetnud New Yorgis ja San Franciscos ning kaifin seal olles intensiivsust. Selles mõttes on piin olla praegu Tartus niimoodi kinni. Teisest küljest on see, et ma olen sündinud ja elanud väikelinnas, mind õpetanud iseennast lõbustama ja praegu on sellest oskusest väga palju kasu. Praegune olukord on hea katse, näitamaks, kas sinu käima tõmbamine on kellegi või millegi ülesanne väljastpoolt või oled sa ise see allikas. Viimane variant tõstab igasuguste elu ebaõnnestumiste suhtes immuunsust ja praegu on parim aeg selle praktiseerimiseks. Näiteks eile oli mul kodus täiesti üksinda megalahe reiv, kus panin jõulutuled kraanikausi kohale vilkuma, läpakast tuli otse Berliinist väga hea DJ live ja tantsisin mitu tundi järjest. Magama läksin alles kell 5 ja hommikul oli täpselt see õige tunne, et oli täiega hea pidu.
Stina: Mul pole raske end tegusana hoida, sest alati on midagi joonistada või kirjutada. Kui toas loomine hakkab hulluks ajama, teen linnas kaameraga jalutuskäike – pildistamine on minu jaoks n-ö loomingulise töö paletipuhastaja. Pildistades peab kompositsioone leidma, mitte neid ise looma, ja see mõjub väga lõõgastava harjutusena. Kui muidu otsin peale kompositsioonide lugusid, mida pildikeeles edasi rääkida, siis praegu jutustab linnaruum seda väga valjult ise. Vastupidiselt Sirlale ma jumaldan Tartut ning mul on väga põnev seda kõike jäädvustada. Aga kui midagi soovitada, siis …tantsige! Dance like nobody’s watching, sest …nobody is watching. Mõjub ülimalt meditatiivselt.
Mõni mõte või soov meie lugejatele.
Stina: Jää siiraks. Alati.
Sirla: Pane hullu!
Mäshroom tegevuste kohta saab lähemalt infot nende veebilehelt, FB ja Instagram lehelt. Peale tellimustööde, mida nad hea meelega vastu võtavad ja realiseerida aitavad, annavad nad iga kuu välja 2-3 teost Mäshroomi enda kollektsioonist, mida on huvilistel võimalik ainult ette tellida läbi nende kunstisõprade klubi.
Inspireerivate kohtumisteni!