Anu Samarüütel-Long on eesti moekunstnik, kellel viimaste aastate jooksul tekkinud teine kodu uues riigis. Nii et kui Anu Tallinnas lennukisse istub, on 95% tõenäosusega tema sihtkohaks Inglismaa – London. Mina kohtasin Anut ühel vihmasel sügisõhtul Tallinnas, et puhuda moeteemalist juttu, sest nagu Anu ise ütleb: “Ma elan, söön ja hingan moodi.”
Tee suure moeni
Anu lapsepõlv möödus Tallinnas, ühes armsas Nõmme majas. Olles perekonna ainuke laps, ei pärinud ta moepisikut perekonnaliini pidi; inspireerivaks allikaks oli hoopis sõbranna õde Anu Hint, kelle loominguline tegevus jättis väikesele Anule kustumatu mulje. Kuigi joonistamine on Anule meeldinud nii kaua, kui ta mäletab, tekkis tõsisem moehuvi alles hilises teismeeas. “Tol ajal ei olnud ju meil siin mingisugust aimu, mis mujal maailmas moevaldkonnas toimub. Väga harva sattus siia mõni välismaine ajakiri ja mäletan väga hästi üht seika, kui raamatukogus õnnestus sirvida mingit piiri tagant pärinevat väljaannet, mis kõige muu hulgas sisaldas Jaapani moeloojate loomingut. Vaatasin neid pilte ja itsitasin vaikselt, sest see oli midagi sellist, mida silm ei olnud siiani harjunud nägema,” muigab Anu, meenutades nõukogude aja eripära.
9.-11. klassis läbis Anu kohustusliku praktika Baltikas, mis andis õmblemiseks hea põhja, kuid Anu enda väitel ei olnud ta sugugi parimate hulgas – pigem selline keskmine. Kõigest olenemata oli moe- ja disainipisik Anus kanda kinnitanud, nii et peale keskkooli ERKIsse astumine tuli loomuliku sammuna. Esialgu küll tööstusdisaini erialale, kuid kuna see sisaldas ülepea käivat matemaatikat, vahedas Anu peale kaht õppeaastat eriala, sisenedes 100% moemaailma.
London calling
Anul on olnud suur privileeg omandada magistrikraad sellises auväärses koolis nagu London Central Saint Martins College of Art and Design. Eelmisel aastal, peale kooli lõpetamist, asus Anu tööle ühte Londoni disainibüroosse, kellega tegi koostööd aasta ja taipas siis, et aitab küll. “Ma olen eluaeg olnud isetegija ja sealne töö hakkas mind ahistama. Minnes hommikul vara tööle, jõudes koju õhtul hilja, ei jäänud oma disainiprojektidele ning isiklikuks eluks mingisugust aega. Sellist võimalust nagu meil, et töö ajast saab ka omi asju ajada, seal ei olnud. Isegi, kui lahkusid korraks ruumist, et teha kõne, vaadati sind juba imelikult,” kirjeldab Anu sealset töörežiimi. “Olin tihti dilemma ees: miks peaksin mingi disainimudeli büroole loovutama, pigem kasutan seda omaenda kollektsioonis.” Otsust jätkata vabakutselisena pole ta kordagi kahetsenud, kuigi mõnikord võib olla keerukas ennast ära majandada, aga siiani on Anu sellega hakkama saanud. Ka ise enese ülemuseks olemine ja vabadus kaaluvad majandusliku ebakindluse igal juhul üle.
Vabakutselise graafik annab Anule liikumisvabaduse, mistõttu satub ta Eestisse üsna tihti. Kuigi Londonis on tal päris esimene oma kodu, on alati hea tulla tagasi vanemate juurde ning lisaks lähedastele on Anul siin veel üks südamelähedane asi ajada – Nu Nordik on selle nimi. “Praegu olen ma kuskil 20-30 päeva Londonis ja siis umbes nädala Eestis, kuid novembris plaanin siia veidi pikemaks tulla, sest Nu Nordik vajab uuenduskuuri,” kirjeldab Anu oma lähiaja plaane. Kes veel ei tea (äkki mõni leidub!), siis Nu Nordiku näol on tegemist poega, mis Eesti moe- ja disaintoodete lipulaevaks. Nii et kui vaja välismaa sõprade ees meie loominguga kiidelda, saab just sealt parimat külakosti kaasaviimiseks.
Anu versus inglased
Kui küsida Anult, kuivõrd erinev on Londoni ja Tallinna tänavamood, siis noored riietuvad tema arvates igal pool suhteliselt sarnaselt. Londoni teeb aga erinevaks asjaolu, et seal on igas linnajaos omaette isiksused ja trendid, Tallinnas sellist nähtust ei kohta. Kuid kui Ida-Euroopast pärinev naisterahvas satub Londonisse, on ta tänavapildis koheselt äratuntav, sest pika terava nina ja kõrge nõelkontsaga saapaid, alt laienevaid teksaseid ja sinna juurde kitsast nabajopet kohalikud ei kanna.
Mida Anu inglaste ostuharjumustes pahaks paneb, on nende meeletu odava kiirmoe tarbimine, sest nad teevad seda isegi siis, kui palganumber lubaks osta midagi väärtuslikumat. “Nad ostavad väga palju, kas või kümme asja korraga, sest ei oska hetkel valida. Samas saaksid lubada kümne asja asemel ühe korraliku, mis peaks kauem vastu ja millel oleks väärtus, sest disainimoe ainulaadsed pärlid on nagu antiik, mille väärtus ajas kasvab.”
Oma stiili peab Anu modernseks ja suhteliselt minimalistlikuks, kuigi mingil määral on London ka tema riidekappi pääsenud, muutes selle vabamaks kui varem. Šoppamas käib ta harva ja väldib selliseid massi- ja kiirmoekette nagu näiteks Topshop. ” Õnneks on mul selliseid tutvusi, et mul õnnestub soetada disainerite originaalloomingut poehinnast tunduvalt soodsama hinnaga. Näiteks sain endale hiljuti ühed Eley Kishimoto saapad, mis poes maksad kuskil 400 naela, 40 naelaga,” kiitleb Anu. Kui head tuttavad välja ei aita, on Anu lemmikpoeks Jaapani päritolu Uniqo, kust saab selliseid lihtsaid klassikalisi riideid, mida on hea teiste esemetega kokku sobitada ja mis sobivad hooajamoest sõltumata.
Seda, et Anu stiil on minimalistlikult klassikaline väikeste eripärasuste ning huvitavate detailidega, näen ka mina. Hall sviiter, tweedpüksid, tennised ja palju lahedaid ehteid, mis muuseas kõik Anu enda tehtud, sest viimasel ajal on ta lisaks moele tegelenud igasuguste muude huvitavate loometegevustega, ehted teiste hulgas. Lisaks on tal seljas ülimalt lahe jope, mis mulle teda kohates kohe silma torkab ning hiljem saan teada, et see pärineb ´91. aastast Anu ERKI-perioodist. See on ideaalne tõestus, et tema stiil on ajatu ja isikupärane, sest mina oleks oma miljonist küll ilma jäänud, kui oleksin pidanud jope vanust arvama!
Inspiratsioon ja lemmikud
Nüüd, mil Anu novembris pikemaks ajaks Eestisse tuleb, plaanib ta kõige muu hulgas hakata looma uut kollektsiooni. Viimasest on juba hulk aega möödas – see sai tehtud kooli lõputööks. Inspiratsiooni ammutamiseks peab Anu sirvima hunnikut raamatuid, tutvuma arhitektuuri, tootedisaini, tehnika ja teadusega. Enamus inimesi ei mõista, miks mingi disaineri ainueksemplar nii palju maksab, aga kui nad teaksid, kui pikk on loomeprotsessi eeltöö, kuidas enne tuleb katsetada materjale, toone, lõigete istuvust, luua nn eelkollektsioon, mõistaks nad kõrge hinna tagamaid. Anu jätab just seetõttu keerukamad ja huvitavamad ainueksemplarid endale arhiivi, sest keegi ei hakkaks Eestis ostma kleiti näiteks 100 000 krooni eest, nagu on selle tegelikuks väärtuseks.
Kuna Anu on osa moest ja mood on osa Anust, proovib ja soovib ta kõige moemaailmas toimuvaga kursis olla. Moenädalatest on kõige oodatumaks Pariis eesotsas Balenciaga, Chloe, Lanvini ja Pradaga. Lisaks ostab ta hunnikute viisi erialaseid ajakirju, olles viimasel ajal ennast küll veidi piiranud, kuid siiski leiab igal kuul tema juurde tee Vogue (Inglise ja USA oma), Tank, Surface ja Another Magazine.
Nii ajakirjade kui kangaste hulk Anu kodus on märkimisväärne: kolme Londonis elatud aasta jooksul on neid kogunenud nii, et kodus on kujunenud praktiliselt käigustik jõudmaks punktist A punkti B ja ülejäänud on täis Anu moevärki.
Kui küsin Anult, mis on tema arvates selle talve hittriietus, jääb ta mõttesse. Siis taipan isegi, et kuna Anu ei aja taga hetketrende, olen oma küsimusega veidi puusse pannud. Muudan oma küsimust, paludes nõu, kuidas moodi tarbida. “Ideaalgarderoob võiks sisaldada 60% lihtsaid baas-esemeid, ülejäänud 40% võiks olla asjad, millega on eriline suhe. Näiteks huvitavad leiud ning lemmikdisainerite silmapaistvad teosed nii riiete kui aksessuaaride vallast. See 40% on nagu head sõbrad, kellest kunagi ei tüdine ja mis kunagi moest ei lähe. Kui endale midagi ostad, vali asjad, mis on sinu sõpruse väärilised. Sõpru ei valita ju odavmüügikastist!” Hästi öeldud, eks?!