Yayoi Kusama on kunstnik, kelle 83 eluaastat saab kummalisel kombel kokku võtta ühe sõnaga, nii et kõik on öeldud. See sõna on „täpiline“. Oma elu täpilisele kunstile pühendanud jaapanlanna pole tillukestele ümmargustele ringidele kunagi truudust murdnud. Muutunud on küll täppide tegumood, värv ja suurus (nii et täpist on saanud mumm), aga seda alati viisil, nii et on eksimatult arusaadav, kelle käes on olnud pintsel. Jaapani kaasaegse kunsti grand old lady täpimuster katab sel hooajal ka Louis Vuittoni „Infinity Dots“ kollektsiooni. Vaatame lähemalt, kes on see mummuline daam kuuma koostöö taga.

Louis Vuittoni loominguline juht Marc Jacobs kohtus Kusamaga esimest korda juba kuue aasta eest. Moelooja on öelnud, et teda võlus vanadaami lõputu energia ja võime oma tööde kaudu luua maailma, millel pole lõppu. Peatselt poelette ründav julge ja mänguline kollektsioon pakub Yayoi Kusama tunnustäppe nii koketsetel aksessuaaridel kui rõõmsavärvilistel suverõivastel. See on modernne kompott, mis võlub nii LV paadunud austajaid kui elegantsist lugupidavaid boheeme.

Louis Vuittoni loominguline juht Marc Jacobs kohtus Kusamaga esimest korda juba kuue aasta eest. Moelooja on öelnud, et teda võlus vanadaami lõputu energia ja võime oma tööde kaudu luua maailma, millel pole lõppu. Peatselt poelette ründav julge ja mänguline kollektsioon pakub Yayoi Kusama tunnustäppe nii koketsetel aksessuaaridel kui rõõmsavärvilistel suverõivastel. See on modernne kompott, mis võlub nii LV paadunud austajaid kui elegantsist lugupidavaid boheeme.

Täppide maalimist alustas ta umbes 10aastaselt, kandes need lõuendile pastellide, vesi- ja õlivärvide abil. Tema kunsti võlu peitub sümmeetrilistes (võrgu)mustrites, mis koosnevad eranditult suurematest ja väiksematest täppidest. Kusama kunst haarab lisaks maalile enda rüppe ka skulptuuri, filmi, performance– ning installatsioonikunsti. Yayoi Kusama on öelnud, et täppidest installatsioonid on tema jaoks viis visualiseerida hallutsinatsioone ja ärevushäireid, mille all ta lapsest saati kannatanud on – kunst on osaliselt püüd põgeneda psühholoogilise trauma eest.

Yayoi Kusama sündis Jaapani linnas Matsumotos 1929. aastal. Tema rikkast ja võimukast perekonnast pärit ema ja madalama sotsiaalse staatusega isa läbisaamine oli halb ning abielu õnnetu. Yayoi isal oli mitmeid afääre, millest üks viis lausa Tokiosse – geishast armukese embusesse. Et põgeneda vanemate pidevate tülide eest, hakkas Kusama joonistama. Tüdruku unistuseks oli saada professionaalseks kunstnikuks. Selline valik ei sobinud aga tema traditsioone au sees hoidvale perekonnale: naised võisid küll kunsti koguda,aga mitte seda ise luua. „Mu vanemad ütlesid, et nad ostavad mulle nii palju riideid, kui ma tahan, aga kõik, mis seostus maalimisega, ei tulnud kõne allagi,“ on kunstnik rääkinud, lisades, et just seetõttu on tema esimesed tööd maalitud takustele seemnekottidele, vahenditeks liiva ja kodu ümbrusest leitud orgaaniliste materjalide segu.

„Mu ema oli väga tugeva iseloomuga. Minu vanem õde abiellus ühe Matsumoto rikkaima mehega ja mu vanemad nägid, et selline peaks olema ka minu saatus. Ma ei tahtnud sellist elu, kuna teadsin, et kui abielluksin, ei saaks ma enam maalida. Ema ja isa olid mulle juba välja valinud ühe heast perekonnast peiu, aga ma ei tundnud teda. Otsustasin kodust lahkuda ja mitte kunagi enam tagasi tulla,“ on ta intervjuus Sheryl Garrattile rääkinud.

Lindpriist Yayoi esimeseks sihtpunktiks sai Kyoto, kus ta plaanis õppida traditsioonilist jaapani maalikunsti. Kuna traditsiooniline oli modernsust ja uudsust ihkava Kusama jaoks liiga aeglane ja igav, hakkas ta mõtlema Pariisi ning New Yorgi innovatiivse kunstimaastiku peale.

Kuigi jaapanlastel oli võimalik pärast II maailmasõda reisida välismaale, oli vajalike lubade saamisega siiski tükk tegu. Yayoi Kusama luba saabus aastal 1956. Noor kunstnik pakkis kodust kaasa oma siidist kimonod, et need maha müüa ja end nõnda elatada, kuni temast saab tõeline kunstnik.

Tunnustus tuli, aga aeglaselt. Tollane kunstimaastik oli domineeritud meeste poolt. Kusama outsideri staatust võimendasid ka tema välismaine päritolu ning neurootilised sümptomid. Ent ta ei andnud alla, jätkates oma innovaatiliste ideede realiseerimist.

Yayoi Kusama üks skandaalseim teos – 60ndatel valminud installatsioon „1001 paati“ – koosnes sõudepaadist, mida katsid kangast fallosed. Installatsioon pildistati üles ning galerii põrand, laed ja seinad kaeti 1000 taiesest tehtud fotoga. Näituse avamisele 1963. aastal kutsus Kusama ka oma sõbra Andy Warholi. Paar aastat hiljem kordas Warhol jaapanlanna ideed, kattes ruumi piltidega lehmapeadest. Yayoi Kusama tundis end reedetuna: tema ideed kopeeriti ning kogu au ja kuulsus sai osaks kellelegi teisele. Oma autobiograafias „Infinity Net“ on kunstnik kirjutanud, et Warhol ja tema Factory kamp olid Kusama ja tema jüngrite rivaalitsev gäng.

Kuuekümnendate lõpus korraldas kunstnik mitmeid happeninge, kehamaalingute festivale, moeshowsid ning sõjavastaseid demonstratsioone. Kunstniku 1968. aastal lavastatud film “Kusama’s Self-Obliteration” võitis mitmeid preemiaid, sealhulgas Ann Arbori filmifestivalilt teise koha auhinna.

Hipiajastul leidis Kusama lõpuks maailma, kuhu ta kuulub. Ta hakkas võitlema homoseksuaalide õiguste eest, disainis šokeerivalt paljastavaid rõivaid ning korraldas pidusid, kus inimesed said raha eest paljaid hipisid värviga kokku mäkerdada. „Tundsin, et pean oma kunsti nimel võitlema. Pidin looma uue tsivilisatsioonivormi,“ on Kusama ühes intervjuus rääkinud. Hoolimata alasti poseerimisest ja ajakirja „Kusama’s Orgy“ publitseerimisest, jäi kunstnik ise aseksuaalseks. Ta on öelnud, et fallos on tema kunstis sageli esindatud, kuna see tekitab temas vastumeelsust. Kusama ainus pikaajaline suhe oli impotentse kunstniku Joseph Cornelliga. Paari kõige intiimsemad hetked sisaldasid üksteise alasti maalimist.

Seitsmekümnendal naases Kusama Jaapanisse. Kiirvisiidina planeeritud reis osutus püsivaks. Kunstnik sai kodumaal närvivapustuse, mis lõppes sissekirjutamisega Seiwa psühhiaatriahaiglasse, kus ta elab vabatahtlikult tänapäevani, lahkudes oma toast vaid stuudio külastamiseks. Yayoi tänaseks peamiseks liikumisvahendiks on ratastool: „Töötasin New Yorgis palju põlvili, kahjustused saadavad mind tänaseni.“

Jaapanis hakkas kunstnik kirjutama romaane ja luulet. Tema 1983. aastal ilmunud romaan “The Hustlers Grotto of Christopher Street” võitis isegi ajakirja Yasei Jidai uute kirjanike auhinna. Tema kunst on sellest ajast alates võitnud aina enam poolehoidu ja tunnustust. Kusama töid on eksponeeritud mitmetel näitustel Inglismaal, Prantsusmaal ning USAs. 1993. aastal esindas kunstnik Jaapanit ka Veneetsia biennaalil.

Eelmisel kümnendil pärjati Yayoi mitme kõrge preemiaga, sealhulgas Prantsuse Kunstide ja Kirjanduse ordeni, Nagano autasuga kunsti- ja kultuuritegevuse eest ning Rahvusliku elutööpreemiaga. 2004. aastal avati Tokios tema soolonäitus „Kusamatrix“ ning neli aastat hiljem nägi ilmavalgust naise elust jutustav film „Yayoi Kusama, I adore myself“.

„Ma ei tea, millest ma energiat saan. Ma ei mõtle kunsti loomisele. Mu käed lihtsalt liiguvad ja kõik areneb iseenesest. See on imeline müsteerium, kuidas see kõik juhtub,“ on ta öelnud. Kuigi Yayoi Kusama oleks võinud läbi lüüa ka moekunstniku, muusiku või kirjanikuna, on just kõige puhtakujulisem kunst see, mis teda enim paelub. „Olen olnud tegev erinevates kunstisfäärides. Kui ma peaks tehtule ühise nimetaja andma, oleks selleks kogu maise elu mõte – igavene armastus. Rahu on väga oluline, aga armastus on kõige tähtsam,“ usub tõeline kunstnik Yayoi Kusama.