Akvarell kui elu
Eestist Hispaaniasse, sealt Hollandisse ja lõksu Lääne-Indiasse – selline oli noore kunstniku Victoria Olti teekond, mille jooksul jõudis ta arusaamisele, et midagi on puudu. Et puuduolevat osa üles leida, pöördus ta tagasi kodumaale ja avas siin omanimelise galerii. Samamoodi on tema hinnangul tagasi pöördumas figuuride kujutamine kunstis, mida ta ise teeb peamiselt akvarellidega. Just vesivärvide kontrollimatus on see, mida Victoria peab elu allegooriaks – miks, sellest loe lähemalt juba alljärgnevast intervjuust.
Sa oled elanud, õppinud ja töötanud Hispaanias. Palun räägi meile oma lugu – kuidas sa sinna sattusid, mida sa seal täpselt tegid, ja kuidas jõudsid tagasi Eestisse?
Kolisin Eestist Hispaaniasse, täpsemalt Sevillasse, sest mu ema armus hispaanlasesse. Olin siis 13-aastane, käisin seal nii põhi- kui keskkoolis. Kuna ma hispaania keelt ei rääkinud, siis alguses oli inimestega suhtlemine väga raske. Ühel hetkel hakkasin maalima oma küüntele kriipsujukusid, kasse ja muid lihtsaid kujundeid, teised märkasid seda ja ütlesid, et minu küüned on nii kenad! Need olid põhimõtteliselt ainsad korrad, kui minu teismeeas keegi minuga rääkis, nii et kujundid mu küüntel muutusid ajaga aina keerukamaks. Alustasin küünekunsti blogiga, võtsin osa võistlustest ja võitsin nii mõnegi neist. Õppisin sel ajal palju fotograafia ja pilditöötluse kohta ning kasutan neid oskusi tänini. Pärast mitmeaastast blogipidamist sai üks mu sõrmedest pahasti põletada ning see pani minu blogile ka punkti, kuna ma ei saanud oma maalitud küüntega käsi enam pildistada.
Siis hakkasingi maalima hoopis paberile. See üleminek ei olnudki nii raske kui võiks arvata, sest võtted on samad. Varasem taust on minu tänastes töödes selgelt tajutav, näiteks kasutan palju sädelevaid meediumeid nagu kuldamislehed. Sädelev värv on midagi, mida ma traditsioonilises kunstis väga igatsesin, mistõttu hakkasin seda hiljem ise tegema.
Ja hiljem astusid sa ka kohalikku kunstikooli ning asusid elama veelgi kaugemale…
Jah, asusin visuaalsete kunstide kraadiõppesse Sevilla Ülikooli. Katsetasin mitmeid erinevaid stiile ja tehnikaid, kuid minu kunstikooli kogemus seisnes rohkem õppejõududega võitlemises – ajasin taga omaenda stiili ja nemad mind selle arendamises ei abistanud. Kunstnikuks kujunemise käigus omandasin teadmisi pigem kodus, nendest sõltumatult, nii et kunstiharidusest hoolimata pean end pigem iseõppijaks.
Pärast ülikooli kolisin Madridi, sest vajasin täiskasvanuna eksisteerimiseks uut keskkonda. Soovisin olla kohas, kus ei oleks mälestusi varasematest noorusaastatest. Elasin seal kaks aastat ning kohtasin oma tulevast abikaasat, kelle töö tõttu kolisime peagi Amsterdami, Hollandisse. Meie laulatus toimus Lääne-India saarel Nevisel kaks nädalat enne covid-pandeemiat ning kuna lennujaamad suleti, siis jäime sinna põhimõtteliselt lõksu ja pandeemia tipp-aja veetsimegi seal.
Tulin tagasi Eestisse 2021. aasta lõpus, sest tundsin, et olin siinsest kultuurist võõrdunud. Kunstnikuks olemise juurde kuulub refleksioon selle üle, kes sa inimesena oled, minu identiteedist oli aga justkui tükike puudu, sest olin ära kolinud vanuses, mil soovitakse elada nagu ameerika filmis. Kui olin välja kasvanud vajadusest olla teiste moodi ja soovisin olla rohkem mina ise, pidin mõtlema, mis see täpselt oleks. Nii jõudsingi tagasi Eestisse.
Oled spetsialiseerunud vesivärvitehnikatele. Mis sind nende juures köidab?
Paljud kunstnikud pelgavad vesivärve, sest tegu on väga halastamatu meediumiga – õli- ja akrüülvärvi puhul võid oma vigu lõputult parandada, kuid vesivärvi puhul tagasiteed ei ole. Seda on ka võimatu täielikult kontrollida, ühte ja sama teost ei saa korrata, sest rohke vee tõttu kuivaksid need erinevalt. Seesama omadus köitis mind ka marmoreeringu tehnikas, milles on loodud mu ainus abstraktne teos, mitmeosaline “7.753” – sümbol sellest, kui unikaalsed me kõik oleme.
Kontrollist lahtilaskmine võib vahel olla väga vajalik oskus, näen ka ise sellega kõvasti vaeva ja seetõttu see teema mind kummitabki. Alustan maalimist tavaliselt elemendist, mida ma ei saa kontrollida, näiteks taust. Vaatan, kuhu see välja jõuab ja ning jätkan teiste detailidega, mida saan rohkem suunata vastavalt oma soovidele. See on täpselt nagu elu – sa ei saa kontrollida seda, mis on sulle antud, aga sa saad otsustada, mida sa sellega ette võtad.
Nagu ka eelnevalt juba põgusalt mainisid, teed sa ka ise värve – oled loonud Alkeemiku kollektsiooni, mida saavad kasutada teisedki kunstihuvilised. Kas tunned end ka ise alkeemiku ja müstikuna?
Nimetasin oma esimese vesivärvikollektsiooni Alkeemikuks, sest veetes tunde ise värvi kokku segades tundsin end olevat lähemal kunstnikele minevikust, kes samamoodi tegid oma värvid ise kasutades pigmente ja baasaineid. Nii et sellel sõnal on keskaegne maik. Teine põhjus on, et kollektsiooni kuuluvad värvid muudavad tooni, kui kanda nad valge tausta asemel mustale – see toimib natuke nagu maagia. Mulle meeldib lisada oma töödele ka sädelevaid värve, sest see annab kahemõõtmelistele kujutistele juurde ruumilisust ja liikuvust, eriti erinevas valguses – vaataja saab seeläbi dünaamilise kogemuse.
Varem oleksin pidanud sellisel viisil ise värvide tegemist absurdseks, sest milleks panna nii palju energiat millessegi, mida saaksid lihtsalt osta? Kuid suuremad värvitootjad ei paku taolisi erivärve, mõnes mõttes on nad selleks justkui liiga “tõsised.” Muutsin oma suhtumist ühe palavikuviirastuse ajal. Taolises pool-ärkvel deliiriumis nägin visiooni täiuslikust värvipaletist ja ei saanud seda enam peast välja, nii et pidin selle teoks tegema. See palett pole siiski veel saadaval, sest soovin, et see oleks täiuslik, kuid pean veel mõndagi õppima nii värvitegemise, tootekujunduse, 3D-vormimise kui tootmise kohta. Kuid seniks on minu galeriis saadaval nii üksikud akvarelliküvetid kui neljased komplektid.
Huvitav on ka see, et kuigi ülikooli ajal tegelesime terve aasta ise värvide segamisega, siis ainsana ei teinud me vesivärve. Nii et ühel päeval lansseerin ma oma unistuste akvarellipaleti ja saadan selle kindlasti ka oma värviõpetajale.
Olemegi sujuvalt jõudnud sinu enda galeriini Tallinna vanalinnas, millel täitub peagi esimene tegutsemisaasta. Kuidas selle ideeni jõudsid, milline on galerii visioon?
Enamus kaasaegsest kunstiturust keskendub abstraktsele, minimalistlikule ja kontseptuaalsele kunstile. Kuid kui küsida juhuslikelt inimestelt tänaval, mida nad sellest arvavad, jääksid nad vastuse võlgu, sest sellega on raske suhestuda. Mulle tundub, et enamus inimestest on siiski rohkem huvitatud figuratiivsest kunstist, mis on hetkel kunstiskeenel väga alaesindatud, eriti Euroopas. Seetõttu soovisin avada galerii, mis esitleks just seda tüüpi kunsti, nii minu enda kui teiste autorite loomingut.
Olles võtnud ülikoolis kolm aastat ka kunstiajaloo kursusi tean, et kunstimaailma trendid on tsüklilised, nii et pöördume paratamatult tagasi ka figuratiivse kunsti juurde. Olen märganud seda üha rohkem ja rohkem, nii et arvan, et avasime galerii igati õigel ajal. Eesti võib tunduda selle jaoks küll ebatavaline valik, eriti arvestades, et mul on seoseid nii Madridi kui Amsterdamiga, kuid soovisin avada esimese galerii just siin, sest olen siit pärit ja see tundus loomulik.
Hetkel on galeriis avatud sinu personaalnäitus “Unustatud jumalad”, mis tutvustab aktiikseid jumalaid ja kangelasi ning nendega seotud müüte, millest oleks tänagi nii mõndagi õppida. Mida oled ise näituseks valmistudes õppinud või teada saanud?
Seoses mütoloogiaga hämmastavad mind kõige rohkem erinevatest ajaloolistest piirkondadest ja kultuuridest pärit lugude grupid ja nende võrdlemine, sest neis esile toodud elemendid näitavad, mis neile kõige tähtsam oli. Igal kultuuril on erinev nägemus näiteks sellest, mida tähendab olla väärtuslik inimene – mõnel puhul pead olema selle jaoks ilus, teisel puhul hoopis tugev. Üks läbivaid elemente on naiste väga aurväärne staatus, mis aitab näha, kuidas neid kohtles ühiskond, kus nad kunagi elasid.
Muidugi ei tea me täpselt, millised olid need müüdid nende tekkimise ajal, sest igast loost esineb mitmeid versioone. Paljud neist eksisteerisid ainult suulises traditsioonis ja tihti säilis see versioon, mille panid kirja keskaegsed mungad, kellel olid aga omad eelarvamused. Kaasaegsele auditooriumile võib olla üpris jahmatav, kuidas mitmed müüdid, mida räägiti hoiatuseks ka lastele, käsitlevad vägagi vägivaldseid akte, nagu näiteks vägistamine. Täna ei räägiks me oma lastele iialgi selliseid lugusid, kuid aegu tagasi oligi maailm palju ohtlikum ning toona oli see praktiline viis hoida lapsed turvaliselt elus.
Oled varasemalt teinud koostööd ka poeet David Xam’iga ja sel suvel tuleb teil teinegi ühine näitus. Kuidas te tutvusite ja kuidas üksteist inspireerite?
Olen aastate jooksul lugenud palju luulet. Tunnete sõnadesse panemine on poeetide võime, mis mul endal puudub ja see on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma hakkasin enda väljendamiseks maalima. Jälgisin Davidi tööd online’is ja võin tõdeda, et ühegi teise autori luuletused ei ole jäänud mu meeltesse nii mitmeks aastaks kui tema omad, kaotamata seejuures oma mõju. Ka tema jälgis minu tegemisi pika aja jooksul, nii et tundus loomulik meie mõlemi looming ühte projekti kokku panna.
Lisaks näitustele töötame ka ühise kunsti- ja luuleraamatu kallal, mis peaks välja tulema aasta teises pooles. Hetkel aga loen päevi, mil saabub trükikojast raamat müütidest käesolevalt näituselt!
Victoria Olti personaalnäitus “Unustatud jumalad” jääb tema galeriis (Viru 20, Tallinn) avatuks kuni 26. veebruarini igapäevaselt kell 11-19. Hoia silma peal galerii järgmiste näituste avamisel – siis saad kohtuda ka Victoriaga isiklikult!”
