Graafiline disainer, kunstnik ja fotograaf Kristi Arula võttis eelmise aasta novembris osa Vegan väljakutsest* ja on tänaseni vegan. Tema missiooniks on oma kunsti kaudu propageerida keskkonnasõbralikku eluviisi ning pakkuda inimestele võimalusi ja inspiratsiooni teha ka oma elus rohelisemaid valikuid. Kristil on ettevõte Arula Design, mille alt avaldas ta suvel kaunite piltidega ja innustavate sõnumitega veganluseteemalise värviraamatu. Uurisime Kristilt, kuidas on tal möödunud aasta veganina.

Miks otsustasid eelmisel aastal Vegan väljakutsega liituda?

Olen tegelikult aastaid tagasi proovinud veganiks hakata. Ma enam ei mäleta, kuidas täpselt selleni jõudsin, aga siis huvitas mind kõik, mis seostus toortoitumisega. Pidasin isegi 30 päeva toortoidul olles blogi. Oli põnev eksperiment, kuid sinna see tookord jäigi.

Kui möödunud aastal nägin oktoobri lõpus reklaami Vegan väljakutsest, küsisin niisama sõnakõlksuks mehelt, et kas teeme ka kaasa. Otsus väljakutsega liituda tuli kuidagi iseenesest ja ei tundunud üldse pealesurutult nagu varem, see rada kulges kuidagi loomulikult.

Kuidas väljakutse möödus? Kas selles oli ka midagi keerulist?

Väga huvitav kuu oli. Minu suureks üllatuseks polnud see väljakutse üldse raske. Eeldasin küll, et tekivad meeletud isud ja ei suuda end kontrollida, aga endalegi ootamatult nautisin tervet seda kuud täiel rinnal. Eks siin-seal vahel ikka tekkis tahtmine näiteks pitsa ja suši järele, aga õnneks ei olnud midagi hullu. Kui aastaid tagasi proovisin, siis sundisin end loobuma, seekord aga tuli see katsumus nii iseenesest ja üldse mitte mõttega, et jään millestki ilma. Pigem innustas mind uute asjade proovimine ja katsetamine erinevate retseptidega. Suureks abiks olid Vegan väljakutse igapäevased meilid ja põnevad retseptid.

Kas otsus pärast väljakutset veganina jätkata tuli lihtsalt?

Kuna sellel korral ei sundinud ma end veganiks hakkama, siis oli otsus jätkata väga lihtne. Kõik tundus nii õige ja see olekski justkui mind kõik need aastad rahulikult oodanud. Usun, et veganlus on midagi, mida ei saagi peale suruda, vaid see peab iga inimeseni ise jõudma. Mind vedavaks jõuks sai veendumus, et just nii on minu jaoks õige elada. Tänasel päeval ei kujutaks enam ettegi, et naaseksin vanade harjumuste juurde.

Kuidas on möödunud su aasta veganina?

Huuh, huvitav aasta on olnud. Esimesed kuud olid lihtsad, sest kõik sujus kuidagi iseenesest. Kõige raskemad olid hoopis uue aasta esimesed kuud, siis hakkas vist kohale jõudma, et see ongi nüüd minu elustiil, mitte lihtsalt eksperiment. Nüüd tunnen küll, et veganlus pole minu jaoks enam väljakutse, vaid tõesti on saanud elustiiliks. Aasta jooksul olen vaikselt välja vahetanud kosmeetikatooted cruelty free (julmusevaba) märgistusega toodete vastu ja püüan sama teha ka muudes eluvaldkondades. Igatahes saan praegu öelda, et olen sellest ühekuisest katsumusest olla vegan muutnud oma elu jäädavalt.

Milline on sinu tüüpiline menüü ja lemmiktoidud?

Algusest peale on menüü olnud hästi lihtne. Põhimõtteliselt tegin otsuse end mitte esimesel aastal piirama hakata ega jälginud, et toitumine oleks ilmtingimata perfektne. Nüüd juba tunnen, et järjest rohkem kutsub tervislik eluviis iseenesest ja vaikselt asenduvad ebatervislikud valikud tervislikega. Selle all mõtlen eelkõige, et mu toidulauda kaunistaks pigem maalähedased toidud kui poelettide poolfabrikaadid.

Lemmiktoitu kui sellist enam justkui polegi, aga pigem on välja kujunenud teatud korduvad toidud. Kui alles alustasin, siis möödus enamik päevi rapsiõliga hapukapsast ja kartulit süües. Hommikuti on suureks lemmikuks Oatly piimaga caffe latte ja kaerahelbepuder, suvel aga smuutikausid. Pikka aega olin suur hummuse fänn. Varem mulle ei maitsenud üldse, aga avastasin enda jaoks Noa hummuse ja see on lihtsalt imeline. Terve suve oli see koos porganditega lemmiksnäkiks. Aga üldiselt meeldib mulle katsetada ja uusi asju proovida.

Mida soovitaksid algajale veganile?

Minu soovitus on mitte end kohe piitsutama hakata sellega, et kõik peab nüüd laual olema roheline ja vikerkaarevärvides. Kõige lihtsam on jääda oma tavapärase toitumise juurde, lihtsalt asendada loomsed valikud taimsetega.  Oluline on see, et on tehtud otsus enda tervise, loomade ja maa kasuks. Ja kindlasti julgus katsetada, mitte suhtuda eelarvamusega uutesse maitsetesse, vaid olla julge ja proovida. Nii leiab endale just need õiged ja sobivad toiduained. Soovitan Facebooki kasutajatel ka mõne vegangrupiga liituda, sealt saab alati head nõu ja inspiratsiooni. Ja kindlasti soovitan ise uurida, lugeda ja katsetada. Õppida oma keha kuulama, harida end selles osas, mis mida sisaldab ja milliseid aineid meil eluks vaja on. Ja väga oluline on mitte karta põrumist. Nagu enne ütlesin, siis minu arust ei saa veganlust peale suruda, mind ootas see teekond aastaid rahulikult. Leian, et peame olema sisemiselt valmis selliseks muutuseks ja leidma enda seest need tõelised ja õiged põhjused, miks just sellist elustiili järgima hakata.

Kas veganluse olukord Eestis on rahuldav? Mis rõõmustab, mis kurvastab?

Võrreldes paljude teiste riikidega on minu meelest Eestis olukord rahuldav. Loomulikult saaks paremini, aga mulle tundub, et liigume üha enam teadlikuma elu suunas.

Nii tore on näha, kuidas eestlaste seas teadlikkus järjest kasvab. Vaid mõned aastad tagasi oli meil mõni üksik vegantoidukoht. Nüüd on neid mitmeid ja valik järjest suureneb. Järelikult on nõudlus ikka kasvavas suunas, kuna nii vegantooteid kui ka -toidukohti tekib aina juurde.

Mind häirib ehk veidi see, et meil ei saada aru, mida tähendab sõna taimetoitlane. Iga päev ikka kohtab kohti, kus peetakse taimetoiduks ka salatis olevat mozzarella’t või kitsejuustu. Soovin siiralt, et Eestis teadlikkus selles osas kasvaks, et vähemalt poeletid ja restoranid teeksid vahet, mis on vegetaarne ja mis on vegan.

Kas usud veganmaailma võimalikusesse? Kas sul on visioon, kuidas sinnani jõuda?

Ütlen ausalt, hetkel tundub see roosa unelmana. Tore on, et vegankogukond järjest kasvab, aga kahjuks on siiski eiravate inimeste hulk liialt suur. Mulle tundub, et inimesi veab justkui hirm tõe ees, valitakse lihtsam elutee ja eiratakse seda, mis silmade all tegelikult toimub.

Aga usun, et on võimalik jõuda sellisesse punkti, kus üle maailma teatakse, mida sõna veganlus tähendab. Et see pole lihtsalt kapsalehe söömine, vaid palju enamat. Usun, et tulevikus leitakse rohkem lahendusi sellele, kuidas loomade kannatusi oluliselt vähendada, ja loodetavasti kaob igasugune loomade peal katsetamine täielikult.

Maailm saab muutuda vaid siis, kui muudame iseennast. Ühe lahendusena näeksin seda, kui juba koolis õpetatakse lastele, kust liha ja piim nende lauale tuleb, mis hinnaga kantakse kalleid kasukaid ja mil moel jõuavad kosmeetikatooted meie nahale. Tuleks ära lõpetada illusioonides elamine ja juba eos inimestele selgeks teha, kuidas elu tegelikult toimib. Sel moel saavad lapsed kasvades ise oma valikuid teha. Kui nad näevad filme loomade piinamisest selleks, et meile toitu lauale tuua, siis ehk nii mõnigi neist teeks juba varem meie maa jaoks kasulikumaid valikuid. Nagu öeldakse, siis kõik algab kodusest kasvatusest.

Suvel ilmus sinult värviraamat „Vegan Vibes”. Tutvusta seda natuke ja kirjelda selle saamislugu.

Alguse sai see asi tegelikult jaanuaris, kui otsustasin endale tahvli soetada ja katsetada digitaalse kunstiga. Tegin õele kingituseks kalendri ja katsetasin erinevate joonistustega veel, kui mulle järsku tuli mõte, et tahaksin kuidagi panustada veganluse sõnumi edastamisse. Palju ei saanudki mõelda, võtsin pliiatsi kätte ja pildid hakkasid minuni iseenesest tulema. Süvenesin asjasse rohkem ja uurisin, millised ideed inimeste jaoks olulised on, ning üritasin sõnumid piltidega kokku viia. Tundsin, et sellist värviraamatut on meie maailma vaja, sest tahan edastada veganluse sõnumit võimalikult positiivselt ja rahumeelselt. „Vegan Vibes” minu arust just seda teebki.

*Vegan väljakutsega saab liituda igal ajal. See kestab 21 päeva. Vaata lisainfot siit.