Fotomuuseumis on publikule avatud Londonis resideeruva fotokunstniku Sirli Raitma projekt “Eha”. See on ühtlasi ka näituse maailma esmaesitlus.
[femme_gallery id=”74160″]
Londonis elava Eesti fotograafi Sirli Raitma portreeseeria “EHA” räägib fotograafi emast, kujutades portreteeritavat ebaharilikes olukordades, poosides ja riietuses.
Eha sündis 1950. aastal Viljandimaal, töötas Suure-Jaanis limonaaditsehhis raamatupidajana, hiljem müüjana toidukaupluse lihaletis. 43-aastasena sai Eha esimese insuldi, mõne aasta pärast järgmise.
Mõistus ja huumorimeel säilisid, aga vasak kehapool jäi nõrgaks. Pärast Inglismaale asumist hakkas Eha elu mõjutama depressioon. Elu tuhmistus. Sirli mõistis, et emale tuli pakkuda midagi uut, millele keskenduda. Ta muutis ekstravagantse juukselõikusega ema välimust ja siit sündiski fotoprojekti idee. Ema ja tütar hakkasid kahekesi käima heategevuspoodides, eksperimenteerides välimusega. Eha sai elutahte tagasi.
„Eha on loomulik modell, kes mängib rõõmsalt kaasa minu visuaalsete fantaasiatega. See projekt on mõjutanud meid mõlemaid ning on julgustav näha, et tulemused avaldavad mõju ka vaatajaile. Tagasiside on olnud fantastiline ja järjekindel. See on ajendanud paljusid analüüsima oma perekonna olukorda ja seda, kuidas pereliikmed üksteist kohtlevad,” räägib Raitma oma seeriast.
Sirli Raitma portreid võib käsitleda jutustusena oma emast, mille üldinimlik foon on tuttav kõigile vaatajaile. Ühtse terviku loob tundlikule teemale huumoriga lähenemine ja fotograafi oskus tabada ema võitlust ja uhkust. Tundlikkus iseloomustab portreede üldist võimet väljendada kaotust ja esile kutsuda mälestusi.
“Raitmale on ema Eha pildistamine korraga nii fotograafiline mäng kui ka alateadlik tervendav ravim, millega lähedane inimene tuua välja depressioonist. Eksperiment on Raitma portreede võtmesõna. Selle projekti puhul on tegu kahe inimese eneseväljendusega ja peamine, et on tekkinud tugev side nende kahe vahel,” kommenteerib näituse kuraator Annika Haas.
Tähelepanuväärne on, et portreefotokunsti fookusesse tõusnud visuaalsete arutluste seas on just isiklik perekondlik saaga tõstetud ettepoole nüüdisfotograafias harjumuspäraseks saanud teemadest – transsoolised, mittebinaarne soolisus, rassitemaatika, sõjakoleduste all kannatajad jne – ning näidatud, et tundlikud lood on olemas vahetult meie lähedal. Väljapaistvates kunstisaalides on meid harjutatud mõtisklema, kuidas me iseennast identifitseerime kollektiivis, võimustruktuurides ja ajaloo sümboolsetes ilmutustes. Kuid nüüd oleme klassikalise fotomeediumi abil pandud silmitsi tõdemusega, et empaatia kasvatamise ja hoidmise vajadus on meie intiimses argisfääris püsivalt.
Raitma edu on olnud viimastel aastatel peadpööritav: konkursi Portrait of Britain 2019 võit, õnnelik jõudmine American Photography Open 2019 ja Life Framer Open Call 2019 välja valitud kandidaatide nimekirja, maailma mainekaima portreevõistluse Taylor Wessing Photographic Portrait Prize 2019 eksponendiks valimine jne. Kuid kõige suurem saavutus on hoopis ema ja tütre fotograafilises mängus taastunud inimlik, hingeline rahulolu- ja väärtusseisund.
Sirli Raitma kodulehekülge saate uudistada SIIT ning lisainfo muuseumi kodulehel.
Näituse publikuprogramm toimub epidemioloogilise olukorra leevenemisel kevadel.
