Sündmused

XXVI laulupidu

XXVI laulupidu on nüüdseks juba mälestus. Kaks päeva täis imelist päikesepaistet, laulu ja muusikat.  Pühapäeval, 6. juulil toimus XXVI üldlaulupeo teine kontsert “Puudutuse aeg”, mis tõi lavale kõik laulupeolised mudilastest ühendkoorideni. Ühtlasi esines laulupeol 33 025 lauljat ja pillimeest ning 1 046 kollektiivi.

Tegemist oli harjumuspärase laulupeo suurkontserdiga, mis algas päeval ja ulatus õhtusse. Põnevaim hetk oli kindlasti osalejatele kui laulukare all oli koos üle 22 000 inimese, sealhulgas ka 1240 välisesinejat ja 35 väliskollektiivi.

Kontserdi lõpus kõlas ühendkooride esituses nii selle peo nimilugu “Puudutus”, mille autoriteks on Kristiina Ehin ja Tõnu Kõrvits, kui ka armastatud “Ta lendab mesipuu poole” ning “Mu isamaa on minu arm”. Kõik lood tulid kordusesitlusele ning 119 457 pileti- ja kutseomanikku said nautida kontserdi kava, mis peegeldas sisu mõttes meie aja mõtlemist, elu, inimesi ja väärtusi.

Femme pani kokku väikese galerii, mis imelisi hetki kahe päeva jooksul toimunust edasi annab.

[femme_gallery id=”8252″]

Taimetoitlasena Elva kohvikutepäeval

Tekst: Evelyn Agyemang ja Kerly Ilves

Olen kuulnud, et Eestis korraldatakse põnevaid kohvikutepäevi. Traditsioon olla alguse saanud Hiiumaalt ning sel suvel toimus sarnane üritus enne Elvat ka Türil. Tundub, et uusi põnevaid traditsioone tuleb Maarjamaal üha enam juurde ning õnneks lubab kaunis suvi neid täiel rinnal nautida.

Väikelinn Elva oli ürituseks väga sobiv oma kompaktsuse tõttu, seal oli lihtne jalakäijatel ja jalgratturitel kohvikust-kohvikusse liikuda, muidugi sai ka autoga, aga jala oli mõnusam. Nii meie just tegimegi kui näpuga välja prinditud kohviktue kaardil järge ajasime. Kahjuks ei olnud selle numeratsioon väga õnnestunud ja numbrite leidmine tundus kohati kui Briti illustraatori Martin Handfordi loodud populaarse lasteraamatute seeria ”Kus Waldo on?”. Selles on tarvis leida pisikest punase ja valge triibulisse kampsunisse riietatud Waldot. Viimane esindas Elvasse peidetud kohvikuid.

Olime põnevil, kuna lootsime kogeda suurepärast toitu ja leida ka midagi taimetoitlastele. Meie ootused läksid täide, sest leidsime palju head, mida saime mitmes kohvikus nautida, peamiselt magusat. Kahjuks tundus, et kõik imelised supid nagu prantsuse tomatisupp, läätse-porgandisupp jne otsustati keetjate poolt täiendada lihaga. Meie retke lõpu eel leidsime lihata supi meie lemmikkohvikust Tilluke Lill, aga kahjuks oli see otsas.

Kohvikupidajad üllatasid originaalsuse, toiduvaliku, mõnulemisvõimaluste pakkumisega aias ning mõistagi stilistikaga. Mõnes aias esines lauljatar, mõnes mängisid neiud viiulit, teistes tegi fotograaf pilti või sai tutvuda rohkem kui tuhandet eri liiki taimi sisaldava aiaga ning Siseosakonnas oli rõhk ravimisel. Endi paremaks kurssiviimiseks, külastage palun Elva kohvikutepäeva Facebooki lehekülge.

Raske on nii toredast üritusest teha lühikokkuvõtet, sest positiivseks kiituseks ja kriitikast oleks tore iga külastatud kohvikut analüüsida…ehk annab meie galerii aimu, mis kaunis Elvas ühel juulikuu õhtul toimus. Muideks, 11. juulil 2015. aastal lükkavad kohvikud oma uksed taas valla ja ehk siis jagub prantsuse tomatisuppi kõigile soovijatele.

[femme_gallery id=”7732″]

XXVI laulupeo ja XIX tantsupeo rongkäik 2014

Tekst: Evelyn Agyemang ja Kerly Ilves

Elagu rongkäik! Suurepärane laulu- ja tansupeo paraad ühendas järjekordselt kõik kauneid rahvariideid kandvad lauljad ja tantsijad ning neid tervitasid teeservadele rivistatud tuhanded pealtvaatajad, alates Vabaduse väljakust kuni lauluväljakuni. Neile, kes seda suursündmust vaatamas on käinud, ei ole vaja üle rääkida, kui suurepärane see elamus oli, sest ilmselt iga kolmas eestlane on seda vähemalt korra elus kogenud.

Rongkäik oli sel aastal, nagu kuulda, sama nagu eelmistel kordadel, suure üllatusena kattis merelt tulnud udu Pirita teed, nii et nähtavus polnud kiita, aga nagu pärast selgus sai see kallite hävitajate abiga hajutatud. Palju oli hõikeid ja naeratusi, uuendusena mainisid pealtvaatajad,  tantsugruppide tänuavaldust kaasalamise eest väikese tantsuesitlusega. Kaugelt tulnud külalised olid pika rongkäigu lõpus ja kirjudelt nimesiltidelt võis lugeda gruppe Torontost, New Yorgist, Vancouverist, Austraaliast, Saksamaalt ja isegi Filipiinidelt.

Kel mingil põhjusel jäi seekordne paraad nägemata või külastamata, siis pakume väikest tagasivaadet kaunimatele emotsioonidele, veidramatele kostüümidele ja kaugeimatele külalistele läbi kokkuvõtliku galerii.

Elagu Eesti!

[femme_gallery id=”7681″]

 

XIX tantsupidu “Puudutus”

Tekst: Evelyn Agyemang, toimetas: Kerly Ilves

Tantsupeoga algas põnevusrohke laulu-ja tantsupeo nädalavahetus möödunud nädalal. Tegemist on eestlastele teada-tuntud üritusega ja seda tähistatakse üldlaulupeona iga viie aasta tagant. Minu jaoks toimus suure ürituse esmakordne külastus reedel, 4. juulil, mil Kalevi eskstaadionil toimus XIX tantsupeo “Puudutus” 1. etendus.

Laulu- ja tantsupeo tuli jõudis sel aastal Tartust Tallinnasse tänu suurele kirglikule saatjaskonnale, kes pea kuu aega tõrvikut läbi vihma ja päikese ratastel seitset maakonda läbides kohale toimetasid. Kalevi Keskstaadion võttis kõik jalgratturid vastu ja tänu neile süttis peo avamist tähistav tuli staadionil.

Kujutage kuulsusrikast päeva päikese, värvikates rahvariietes tantsijatega, kes on kokku tulnud üle Eesti ja nad tantsivad elava muusika saatel, mis puudutab südameid ning haarab endasse kõik kohalolijad. Sellise elamuse osaliseks sain sünkroonisliikuvate tantsude kaudu, mis olid imeosavalt kokku sulatatud.

Tantsijaid olid mehed, naised, poisid ja tüdrukud, memmed ja taadid. Inimesed olid kokku tulnud igast Eestimaa nurgast, et tähistada läbi tantsu oma riigi  vabadust ja ühtsust, ning see õnnestus ilma igasuguste kommentaarideta. Paljud nõustuvad, et tunne, mis üritus annab on sõnadega kirjeldamatu, nii osalejatele kui ka pealtvaatajatele, nii et kanaihu ja pisarad on levinud emotsioon.

Selle aasta teema oli “Aja puudutus. Puudutuse aeg!” ning ürituse algusest andis märku tiksuv kell, mille saatel hakkasid treppe mööda tantsijad staadionile liikuma. Kahetunnine üritus oli kui lõppematu etendus, kus pause ei olnud ja tantsijad olid teineteisega käte-jalgede, südame ja hinge kaudu seotud.

Üle 60 000 inimese  kogunesid igale Kalevi Keskstaadionil toimunud etendusele, nii et piletid olid ammu välja müüdud ja lisaks müügile pandud piletid müüdi läbi viie tunniga. Esitlusele tuli kümneid tantse, mis olid osavalt seatud, eriti meeldejäävad olid meeste esitluses kaika- või vitsatantsud ning valgesse riietatud neidude mustade tiibadega linnulendu meenutav tants. Need moodustasid muusikaga väga nauditava ja liigutava koosluse.

Samuti aitasid emotsiooni tugevdamisele kaasa laval esinenud muusikud, kes tantsule kauni muusikalise tausta lõid. Palad rääkisid peamiselt armastusest, ajaloost, olemisest ja kodust, mis pandi elama läbi tantsijate esitluse kaudu, jutustati ajaloost, probleemidest, väärtustest ja võitudest.

See süstis lootust, mis on laulu- ja tantsupeo määratluseks alates oma sünnist 1869. aastal Tartus. Kohtumiseni 5 aasta pärast XX juubeliüldlaulu- ja tantsupeol!

[femme_gallery id=”7471″]

Vaata videoklippi XIX tantsupeo avamisest:

Video: Kerly Ilves

Videosid lisandub juurde.

Kiri Muhu saarelt

Tekst: Evelyn Agyemang, toimetas: Kerly Ilves

Välismaalasele kaugelt Põhja-Ameerikast, Kanadast, oli idee külastada suuruselt kolmandat saart,  3000 Eesti saare seast Läänemeres, nii põnev kui ka uudne. Iidse kultuuriga Muhu saar on olnud suurepäraseks asukohaks juba 18. aastat toimunud dźässifestivalile „Juu Jääb“.

„Juu Jääb“ lubas mulle silmade, või peaksin ma ütlema, kõrvade avamist. Autoreis Tartumaalt Tallinnasse ja sealt edasi sadamasse, et jõuda 30 minutilise praamisõiduga Muhu saarele, oli pikk, aga samas ootusrikas, sest see tõotas suurepärast nädalavahetust.

Ilmal oli aga enda kava, sest saarel oli üsna jahedavõitu, prognoosides vihma laupäeva ööks. Pärast saabumist oli väike (198 km²) ja värvikas saar,  meie naistegrupi päralt. Peopaika jõudes parkisime auto, panime püsti telgi ja seadsime end valmis meeleolukaks dźässmuusika õhtuks.

Esimesed muusikud, kes lavale astusid oli neljast noorest naisest koosnenud ansambel Jazzin Sisters, kes kandsid musti pikki kleite ja õhukeseid bleisereid. Nad laulsid populaarseid lastelaule, kuigi armas, plikalik ja loomasõbralik, ei olnud „õed“ eriti meeldejääv ülejäänud rivistuse kõrval.

Järgmine artist Clara Hill Saksamaalt pakkus kuulamiseks muusikat, mida üks meie grupiliikmetest nimetaks  “sügavaks”. Taoline abstraktne muusika oli minu arvates pigem uinutav kui virgutav, aga kuna „Juu Jääb“ lubas tutvustada erinevaid dźässistiile, millest inimesed enne ei teadnud, siis jäin rahule minagi, kuna õppisin tundma uut muusikat.

Ola Onabule (UK) viis tempo reede õhtul üles, kui ta pakkus kuulamiseks-tantsimiseks põnevat ja kaasakiskuvat dźässmuusikat, mis osalejatele pakkus sooja jaheduses. Ta laulis ja tantsis kogu hingest, luues auru külma eesti õhku (vaata fotogaleriid). Aurav artist esines „Juu Jääbil“ ka 2012. aastal ja seetõttu olid paljud külastajad huvitatud tema muusikast, mis tõmbas neid lavale lähemale kaasaelama. Ta hõikas  kelmikalt: „Tagumikul on vaid üks ülesanne, see peab värisema!“ ja näitas kõigile ette, kuidas seda teha. Onabule ei teinud sõud laval kaugeltki üksi, teda toetasid paljud teised andekad muusikud sealhulgas trompetistid Jason Hunter (USA), Jukka Eskola (FIN) ja “Juu Jääb” peakorraldaja Villu Veski.

Viimane esineja pealaval oli Paul Mac Innes Rootsist, kel oli huvitav muusika ja riietusstiil, kuid ta ei esitanud oma loomingut nii võimsalt kui temale eelnenud Briti muusik. Siiski said enamik inimesi tagasi pidutsemislainele tänu jammitelgis esinenud Gabriel Goburgerile ja teistele samal päeval esinenud artistidele, samal ajal kui väsinumad taandusid endid telki soojendama ja magama, oodates õhinaga järgmise päeva pidustusi.

Laupäeva õhtune rivistus oli pehmelt öeldes suurepärane. Parklasse kogunenud autode hulk paljastas rohkemate inimeste saabumist, paljud olid kaasa toonud sõbrad, pere ja lapsed, viimased teadsid eriti hästi kuidas nautida hetke ja lõbutseda. Mõnus positiivne energia hakkas levima, kui esimesena astus lavale instrumentaaldźässi andambel Raul Sööt Deeper Sound. Publik läks muusikaga kiiresti kaasa ja hakkas nautima atmosfääri ning muretult tantsima.

Hailey Tuck (USA) esitles naiselikku lämbet dźässihäält. Ta lisas isikupärast puudet omapäraste vimkadega oma lemmikpaladele. Eriti meeldejääv oli üks pentsik ja lõbus pala, kaunitest kuulsatest naistest, kes väidavad, et nad on pigem tuntud oma isikupära ja tarkuse, mitte oma tohutu ilu poolest. Tema nooruslik ja lõbus käitumine ning lugude tutvustusjutud olid publiku endasse haaranud, eriti aga selle noorimad liikmed, kes olid lavale tantsima kutsutud ja ei soovinud sealt enam lahkuda.

Festivali pärliks oli, minu arvastes tagasihoidlik Jaapani andambel “Toshio Matsuura presents HEX” , kes olid vägagi oodatud ja festivalile teretulnud, millest andis märku täistuubitud lavaesine ja energiliselt kaasaelavad külastajad. Nende muusika oli ainulaadne, ultramoderne ning elektrooniline versioon dźässist, kus muusika loomiseks kasutati terve ansamblitäit instrumente. Võis kogeda imelist energiavoogu muusikute ja publiku vahel, mil kõik täiendasid teineteist. See tulemus oli nii stimuleeriv, et see võimaldas peale jaapanlasi lavale astunud DJ Philippe Cohen Solal’il  publikul jõuda haripunkti ja tantsutada neid esimeste valgete hetkedeni pühapäeva varahommikul.

„Juu Jääb“ oli põnev dźässmuusika festival, ja võib öelda, et järgmisel aastal saab see kindlasti mitmekesisem ja hämmastavam olema. Festivali veab kirglikult selle looja, saksofonist Villu Veski, koos teda toetava suurepärase meeskonnaga. Kui on kirg, siis on muusika parim!

Juu Jääb!

[femme_gallery id=”7358″]

Vaata lühikesi videoklippe Juu Jääbil esinenud artistidest:

Haley Tuck (USA):

Video: Kerly Ilves

Ola Onabule (UK):

Video: Kerly Ilves

Raul Sööt Deeper Sound (EST):

Video: Kerly Ilves

Toshio Matsuura presents HEX (JPN):

Video: Kerly Ilves