Mood

Uršulė Gužaitė kollektsioon „Saudade” on katse esitada ebamääraseid, sügavaid ja tihti väljendamatuid tumedaid tundeid, mis välimuse ja rõivaste kaudu inimhinges kerkivad ja voogavad. Eri keeltes on lugematu arv sõnu, mis püüavad kirjeldada lõputut igatsust, seletamatut iha millegi kadunu järele, mida ühed võivad nimetada Eedeniks, teised Utoopiaks. Selle kollektsiooni kangelane on inimene, kes tunneb ennast niisugusest kohast pagendatuna, nomaad, igavene otsija düstoopilises maailmas – tundlik, romantiline olend, keda ühiskond ja maailm on sundinud ennast kaitsma, ohtlik välja nägema.

[femme_gallery id=”50332″]

„Oluline on esile tuua, et kollektsioon on tehtud jätkusuutlikest materjalidest, meie kodumaa juhtivate ökoteadlike tekstiilitehaste jääkidest. Jalanõud on samuti tehtud „Paliūtise” tehase jääkidest, mis mulle kollektsiooni jaoks anti,” rõhutab Gužaitė.

Kollektsioon „Scar tissue” (e. k. „armkude”) on saanud inspiratsiooni ja tõuke sügavalt isiklikest valusatest kogemustest. Merlis Orion proovib mõtestada, mida tähendab tänapäeva ühiskonnas olla (üksik)ema.

[femme_gallery id=”50241″]

„Ma olin üksi ka last kandes ning juba siis kogesin soolist diskrimineerimist, palgalõhet, professionaalset ja sotsiaalset äratõugatust. Minu keha ja hing on kaetud armide ning jäiga ja valusa armkoega. Ühel hetkel tundsin selle jäiga ja valusa koe all liikumas midagi õrna, habrast ja puhast. Ma leidsin uuesti oma enesekindluse, õppisin ennast uuesti armastama, taasavastasin oma seksuaalsuse ja võimaluse olla elus ja olla ema. Kuid küsimus jääb: kuidas on võimalik, et tänases ühiskonnas on nii palju šovinismi, misogüüniat ja soolist ebavõrdsust?”

Merlis Orion on ääretult rikkaliku ja kirju taustaga kunstnik, kes on elanud ja töötanud nii New Yorgis, sõjaaegses Sarajevos kui erinevates Euroopa riikides, rääkimata Eestist ning seeläbi on tal kogemusi ja sotsiaalset tundlikkust, mis praeguseks on leidnud väljundi moekunstis. Mood ja rõivakunst, millega kunstnik on paari aasta vältel tegelenud, on tema jaoks üks meediumitest, mille abil ennast väljendada ning juhtida tähelepanu ühiskondlikele kitsaskohtadele.

Elisabetta Silvestri kollektsioon on segu minevikust ja tulevikust, millega jõuda uue ruumitu ja ajatu dimensioonini. See pakub vaatajatele võimalust suhestuda esteetiliste väärtuste või sümbolitega, et luua võrgustik ümberpööratud, omavahel segunenud identiteetidest. Need jagavad samu uskumusi, mis tuginevad lihtsale ühiselt kogetud tundele, millelegi nostalgilisele. Püüd mõtestada ebatavalise ilu kaanonit, mis liigub edasi tunnustuse jõul ning nii ületatakse igasugu rassilised piirid. Mäng tekstuuride ja proportsioonidega – segu veidratest vanadest materjalidest ning moodsast plastist, nagu käsn või kumm.

[femme_gallery id=”50219″]

Britta-Liisa Brutus püüdleb hetkel moedisainialase magistrikraadi poole Eesti kunstiakadeemias. Tegemist on tema esimese soolokollektsiooni ja seega ka esimese moeteemalise sõnavõtuga, milles on piisavalt massimoekriitilist allteksti. „INBETWE:N” on sportlike mõjutustega sooülene kollektsioon, mis kirjeldab mentaalset „vahepealsuse” tunnet. Mingil ajahetkel viibivad seal kõik. Selles hallis alas on palju ärevust, ootust, iha, unistusi ning ka hirmu, kahtlusi ja ebakindlust. Mõni otsib sellest väljapääsu, kuid teine leiab selles oma kodu.

[femme_gallery id=”50159″]

Kollektsiooni „Under the Cap” autor on Sirli Pohlak, kes on varem õppinud Tallinna tööstushariduskeskuses rätsep-stilistiks ja nüüd õpib Eesti Kunstiakadeemias moedisaini eriala teisel kursusel.

[femme_gallery id=”50129″]

Tema käekirja iseloomustavad minimalism, huvitavad ja julged lõikelahendused ning detailid. Oma kollektsiooni loomisel sai ta inspiratsiooni Eesti rahvuslikest tanudest ja peakatetest. Uurides nende kuju ja õmblustehnoloogiat, tuli idee kanda tanu kuju ja vorm üle rõivastesse. Mängitud on lihtsate ja suurte vormidega ning erinevate neopreenilaadsete kangastega. Maksimalistlik minimalism.

“Kollektsioon “hi.” on sama lühike kui mõnikord vestlused inimeste vahel,” kommenteerib selle looja Eva Kõrvas. “Me unustame tähele panna, hoolida ning kohtleme teiste jutte kui vaipu, mille peal lihtsalt tallame… Meid ümbritseb tohutu informatsioon, mille seast valime enda suva järgi välja, mida tahame. Kõik riideesemed, mis katavad keha, väljendavad midagi teistsugust. Lihtsast “terest” järsu “head aega” ütlemiseni peidab see lühike kollektsioon endas terve hulga erinevaid emotsioone.”

[femme_gallery id=”50107″]

Kollektsioon „Followed it” on Anu Riebergi autobiograafiline väljendus, mis pakub peale rõivaste ka valguse vaatemängu LED-tekstidega, mis võtavad kahe lausega kokku terve rõivakollektsiooni kontseptsiooni.

[femme_gallery id=”50010″]

„Kasutan läbivalt fotosid, millele on jäädvustatud kolm igapäevast objekti – lambipirn, hambahari, joogikõrs. Need fotod on sünonüümiks inimestele ja meid ümbritsevale, mida/keda võtame nii enesestmõistetavalt, et tihtipeale ei meenu nende eest tänulik olla,” ütleb Anu.

„Mudelite ülesehitus lähtub unisex-printsiibist, mis järgib ka one size ideed, et hiilida kõrvale ühiskonna etteseatud mõõdusüsteemist, mis meie keskkonnas paljudele põhjuseta lisastressi tekitab. Seega on eesmärk tagada kandjale oma ruum, mis praegusel hetkel on minimaalseks kahandatud. Märksõna, mida tahan veel esile tuua, on „ajatus”. Osad kangad on pärit nõukogude ajast, mis annab seeläbi rõivastele ajatu hõngu. Kombineerisin need kergete mugavust rõhutavate klassikaliste ning jaapanipäraste lõigetega, püüeldes seeläbi rõiva tõelise eesmärgi poole kaitsta keha, andes aga ka võimaluse oma loo kaudu endid väljendada. Modellideks valisin päris inimesed enda ümbert, kes on olnud mu kõrval protsessis nimega Elu,” lisab Anu kommentaariks.

Kollektsioon „Femine. Tropic. Rebellious.” põhineb feminismi ideedel ja väljendab naiste jõudu. Kolme noore ambitsioonika disaineri Benita Klimbytė, Dorotė Joana Pociūtė ja Paula Vaičekauskaitė koostöö tulemusel valmisid üheksa jõulist, naiselikku ja haaravat siluetti. Tüdrukud teevad, mida tahavad. Eks ole?

[femme_gallery id=”49954″]

Ester Soidla on zero-waste’i põhimõttel loonud abstraktse kollektsiooni „FOLD.SNAP.REPEAT“, mis on täielikult hüljanud traditsioonilised lõiked ning kehakuju järgivad vormid. Kollektsioon on inspireeritud origami voltimistehnikast ning on kantav väga mitmekülgselt – kuidas kandja ise soovib. Kuna kokkuvoldituna sarnanevad rõivad Jaapani traditsioonilistele kimonotele, on kollektsiooni moderniseermiseks kasutatud spordirõivastele iseloomulikke kangaid.

[femme_gallery id=”49875″]

Kollektsiooni „Pilgrim” taga on BABA_VAVA tiim, Venemaalt Ivanovost pärit tekstiili- ja moedisainerid (Barbara & Grigorii Vasilevs ja Anny & Mary Volkovs).

[femme_gallery id=”49810″]

„Oma loominguga tahame näidata maailmale enda mõtteid ja tundeid. Pilgrim (e.k. palverändur) on maailmakodanik, kosmopoliit. Seikleja ja filosoof, kes rändab mööda mitmesuguseid riike ja rahvuseid ning usub inimkonna vaimuühtsusesse. Meie rõivad on filosoofia. Ainulaadsed tekstiilitrükid loovad erinevate kultuuride ja rahvaste traditsioonilistest ornamendimustritest terviku. Headus võidab,” tutvustab tiim oma loomingut.

Vene konstruktivismiideed seisid vastu meeste ja naiste ebavõrdsusele ning 20. sajandi algusest muutus vene mood mõlemale sugupoolele sobivaks. Naised hakkasid tööle meeste ametitel ning moes kerkisid esile ajastuomased sirged siluetid ja kontrastsete värvidega geomeetrilised trükid.

„Kollektsiooni loomise eesmärk on näidata vene konstruktivistide ideid tänapäeva vaatepunktist, kõrvutades neid minu lapsepõlvemälestustega nõukogudejärgsest ajast, millele need ideed tohutut mõju avaldasid,” kommenteerib disainer Laima Jurca.

[femme_gallery id=”49741″]