Tallinn Fashion Weekʼi teise päeva väärikaks lõpetuseks tuli lavale kordumatu etendus MOOD 100, mis Eesti Kunstiakadeemia 100. sünnipäeva puhul võttis kokku terve sajandi moekunsti, ning pakkus äratundmisrõõmu kõrval võimalust ka eksistentsiaalsemaks mõtiskluseks.
[femme_gallery id=”15040″]
MOOD 100 tõi täissaali ees lavale midagi täiesti enneolematut ja kordumatut. Etenduse erakordsus ei seisnenud niivõrd osalenud disainerite rohkuses või ambitsioonis ühe etendusega kokku võtta sada aastat muudatusi disainis – palju tähtsam on see, et etendus kui tervik töötas laitmatult ja sai endale püstitatud eesmärkidega rohkemgi kui hakkama.
Eraldi tuleb esile tõsta Mark Raidpere tööd videokunstnikuna, kes pidi iga kümnendi kohta leidma äratuntava motiivi, mis annaks väga napi aja ja vahenditega edasi ajastu essentsi – see õnnestus hiilgavalt. Sinna juurde oli kunstnik lisanud veel ka teatud annuse melanhooliat, igatsust kadunud aegade järele, aga ka huumorit ja eneseirooniat. Mida kõike pole “moe pärast” tehtud? Nööritud ennast iga päev korsettidesse, joonistatud sukkade puudumisel jooni säärele, ehitud end haaknõeltega ja paigaldatud õlakuid. Ka MOOD 100 etendusel üles astunud moedisainerid, kellel oli palutud üks kümnend oma loomingukeelde tõlkida, tegid seda moe pärast – aga lugupidavamas mõttes. See oli kummardus nii juba kadunud kui ka tulevastele põlvedele, märk mida mäletatakse veel kaua.
Vilve Unt, etenduse idee autor ja eestvedaja, oli sajandi loosirattast tõmmanud piletiks aasta 1914, mil EKA Tallinnas asutati. Mõjusa avanguna astus lavale halastajaõde, justkui hoiatades eesseisva Esimese maailmasõja eest.
Kalle Aasamäe 1920ndad olid samuti sõjakad, kuid talle omase väikese vimkaga – kodumaiste sõdurite asemel olid laval hoopiski samuraid.
Marit Ahven nägi 1930ndaid üllatavalt minimalistlikuna, kuid kollektsiooni lõpetuseks lavale tulnud filmidiiva andis siiski selle oodatud ja tuttava nüansi, mille järgi kolmekümnendaid põhiliselt mäletatakse.
Anu Samarüütel-Longi 1940ndad olid vastukaaluks sajandi vast kõige raskemale kümnendile helged, kerged ja unenäolised.
Gea Prometi viiekümnendates kõige meeldejäävamaks oli kahepoolsest peentepinguga kangast kimono, peeneid vihjeid ja jaapani motiive võis välja lugeda veelgi.
Kai Saar meenutas kuuekümnendaid kui minide võidukäigu kümnendit, mustvalged geomeetriamustritega kleidid olid efektsed ja ajastutruud.
Jaana Varkki 1970ndad olid merehõngulised, tuues vaataja ette mustvalged, mõnede efektsete detailidega kleidid, mille hulgas oli ka seitsmekümnendate “leiutis” ‒ maksikleit.
Anu Lensment oli 1980ndatest valinud mässumeelsema poole: punkkiivrid ja tagid lisasid vajaliku annuse ülbust ning tervik sai ajastu vaimu kandjana väga veenev.
Anu Ojavee 1990ndad viisid tagasi esimeste arvutimängude maailma, pikslilised mustrid meenutasid tetriseklotse ja lõikedki lõid mängulise meeleolu.
Eike Einamaa “nullindad” lõpetasid etenduse läigete ja pinnatöötluste paraadiga ning valitud paeltest ehted lisasid dramaatilist vaatemängulisust.
Mood 100 idee autor ja algataja: Vilve Unt
Muusika: Markus Robam
Video: Mark Raidpere
Stilist: Anu Lensment
