Londonis elav üliandekas moedisainer Roberta Einer naudib kodumaal käimist, sest see on aeg lähedastele ja iseendale. Justkui emotsionaalselt ja vaimselt puhastav sisemine restart enne uute mägede vallutamist. Seda enam oli meil suur rõõm kohtuda selle erilise noore naisega möödunud neljapäeval toimunud Femme salongiõhtul. Hubaselt koduses keskkonnas said huvilised kuulata lähemalt moelooja vahetuid emotsioone Londoni ja Pariisi moenädalatest, muinasjutulisena tunduvast karjääriteest, isiklikest mõtetest ja edasistest plaanidest. Etteruttavalt võib öelda, et 2,5 tundi möödus lummuses ja mõeldes, kas see kõik on päriselt?
[femme_gallery id=”34758″]
Roberta Einer on 24-aastane. Paratamatult kerkib tema noorus teemaks, arvestades seda, et vähem kui aasta eest pani ta aluse isiklikule silmapaistva käekirjaga moebrändile, mis lööb laineid moepiiblite veergudel, aasta olulisematel moenädalatel ja on saamas üheks lemmiktegijaks ka mõjukamate ostjate seas. Kuulates Robertat kõnelemas oma kujunemisteest armastatud disaineriks ja eneseteadlikumaks inimeseks, on ilmselge, et tema vanus pole siinkohal teema – intelligentne ja aus suhtumine töösse ja elusse üldiselt, eneseteadlikkus ja kogemused räägivad iseenda eest. Kõigele sellele lisavad oma võlu juurde tema loomulikkus, uudishimu, avastamisrõõm ja pidev õppimistahe.
London oli ainuvõimalik valik
Roberta on tudeerinud Londoni kuulsas disainikoolis Central Saint Martinsis ning lõpetanud 2015. aastal Westminsteri ülikooli. Põhikooli lõpetamise järgselt Inglismaale kolimine tundus ainuõige valikuna, viimaks ellu oma suurt unistust saada tunnustatud moeloojaks.
Mood oli minu jaoks ainus valik ning sisetunne ütles, et Eesti moeharidus jääb minule maailmatasemel läbilöömiseks natukene nõrgaks.
Roberta tänab selle eest oma vanemaid, kes olid piisavalt usaldavad ja julged, et lasta noorel, aga otsustuskindlal tütrel iseseisvalt täiesti uude maailma astuda. Nagu öeldakse, et vanemad annavad oma lastele juured ja tiivad – selleks, et püsida kindlalt jalgel ja jaksata lennata oma unistuste järele.
Balmain muutis minu elu
Roberta on töötanud internina selliste silmapaistvate tegijate nagu Balmaini, Roksanda Ilincici, Alexander McQueeni ja Mary Katrantzou stuudiotes. Kuigi väärtuslikuks kogemuseks on olnud kõik nimetatud, hindab moelooja eriti kõrgelt tööaastat ühes vanimas Prantsuse moemajas ‒ Balmainis. Seal õppis ta nägema minimalistliku esteetika kõrval ka disaini eklektilisemat ja lõbusamat poolt, mängima kõikvõimalike materjalidega ning nautima iga hetke kogu protsessis (magamata ööde ja kriitika kiuste). Töötamine loominguliselt vabas ja inspireerivas keskkonnas, kus kõik on võimalik, andis omapoolse tõuke ka vaimustavalt värvilise (kooli)lõpukollektsiooni loomiseks.
Peab looma midagi, mis sind ennast õnnelikuks teeb ja naeratama paneb!
Lähtudes iseenda kogemusest, innustab Roberta kõiki hindama kõrgelt praktika (ka tasustamata töö) kogemust. Mida rohkem lisandub pagasisse teadmisi, oskusi ja kogemusi, seda eneseteadlikumaks ja väärtuslikumaks muutub inimene tööandjate silmis.
Moemaailm on karm – üldiselt ei pea suured nimed pingutama selle nimel, et inimesi enda juurde saada, oluline on muuta ennast vajalikuks.
Mõõnadest ja tõusudest Westminsteris
Lisaks tehniliste oskuste ja teadmiste omandamisele õpetas Westminsteri kool mõistma kriitika paratamatust ning vajalikkust kogu õppeprotsessis. Igasugune kriitika ja muudatus on lõppkokkuvõttes hea, sest see sunnib ja samas ka innustab edasi pingutama paremaks saamise nimel. Roberta tunnistab, et ta pole alati suutnud õppejõududelt saadud kriitikat rahulikult võtta. Pingeperioodidel kogetud emotsionaalsed rollercoaster’id ei ole ka supertüdruku jaoks olnud võõras teema.
Inimlikul tasandil on loomulik see, et kui noor inimene on andnud endast piiratud aja jooksul maksimumi, suuresti seda iseenda, oma vaimse ja füüsilise tervise ning suhete arvelt, ei ole võimalik rahulikult ja mõistlikult kuulata järjepidevalt negatiivset tagasisidet inimeselt (olgugi, et see inimene on hinnatud õppejõud), kes on kogu protsessi juures olnud justkui vaid viivuks. Meeletu pettumus ja trots elu ühel pingelisemal perioodil sundis Robertat oma hinnatud õppejõule Andrewile kirjutama, et loobub oma kollektsiooni tegemisest, sest emotsionaalselt ja füüsiliselt ei jaksa ega taha ta enam sellega tegeleda. Mõõnad asendusid aga positiivsemate perioodidega. Olulised väiksed momendid, sisemine jonnakus ja meeletu tahtejõud innustasid Robertat jätkama oma esimese unistustekollektsiooni loomist. Milleks loobuda, kui panustatud on juba niivõrd palju? Kogemused õpetavad ja nii suudab ka noor disainer tänasel päeval võtta kriitikat pigem motiveeriva nähtusena.
Westminster õpetas olema iga päev parem kui eile. Oluline on endalt pidevalt küsida, et kas ma andsin endast maksimumi ja mida ma veel saaksin teha, et saada paremaks disaineriks. Olen tänulik.
Westminsteris nagu moemaailmaski jäävad püsima vaid kõige tugevamad, andekamad ja kõige selgema visiooniga talendid: 40le kohale kandideeris 1800 inimest, viimasel aastal jäeti alles 25 ning vaid 12 inimest näitas enda kollektsiooni lõpu-show’l. Robertat märkasid kõik.
Roosa-helesinine unistus unicorn’idest ja vaimustavast tulevikust
2015. aasta sügisel Londoni moenädalal esitletud kollektsioon on inspireeritud nõukogude ja ameerika popkunstist. Roosa mullinätsu ja helesinise unistuse tooni riided, mis on kaetud litrite, tikandite ja paeltega, viivad meid heldinult ja samas ehk ka veidi eneseirooniliselt tagasi teismeikka, kus (kooli)maailma vallutasid ameerika cheerleader’id ja nõukogudeaegsed koolivormid. Ühel ajal sarnased ja samas vastandlikud maailmad.
Tahtsin teha kõige pöörasemat asja, mida suutsin teha. Soovisin näidata kõiki neid tehnikaid, mida olin senise elu jooksul õppinud. Teadsin, et see moe-show võib olla ainus võimalus, millal saan midagi sellist teha. Olin teadlik sellest, et taolise kollektsiooniga võib kaasneda kas täielik läbikukkumine või tõeline õnnestumine. Vähemalt olin kindel, et minu portfoolio saab olema mitmekülgsem.
Roberta iseloomustab teismeiga naiivse, muretu ja ilusana ning sedasama tunnet soovis ta tikkida ka oma rõivaesemetesse. Punk-girlpower’i kollektsiooni loomine väljendas noore looja enda jaoks justkui uut algust iseendale, enesearmastusele ja enesekindlusele – iga naine saab olla see, kes ta on, ja teha seda, mis teda õnnelikuks teeb, isegi siis, kui on neid, kes on skeptilised ja lahkuvad. Roberta lähenemine moele ja oma loomingule ongi sügavalt isiklik, oma loo ja eesmärgiga. Sügavalt isiklik ja ilus.
Ma olen lihtsalt üks tüdruk
British Fashion Council on nimetanud Roberta 2016. aasta One-to-Watch moeloojaks. Ja uskuda võib, et see imetabase power’i ja nägemusega naine suudab veel paljugi korda saata. Selle uskumatu eduloo taga on meeletu töökus, tahe, jonnakus ja uudishimu nii moe kui ka elu vastu ning sisemine nälg teha oma elus midagi märkimisväärselt olulist. Kindlasti ka õnnelike juhuste kokkusattumine ja julgus riskida. Vaieldamatult on tema suurimateks toetajateks sellel valitud teel tema perekond ja lähedased sõbrad ning noor moelooja ei väsi neid selle eest tänamast.
Siin ma siis täna olen. Mina ise. Nii, et ma võin vaadata peeglisse ja tunda uhkust selle üle, kelleks olen nende aastatega kasvanud. Loodan, et minu inimesed ja minu lähedased on ka, sest päeva lõpus on see ainus, mis loeb.
Mood kannab endas väärtuslikku lugude jutustamise võimalikkust. Roberta on loonud enda jaoks piisavalt tugeva pinnase selleks, et tema lugusid tahetakse aina enam kuulata ja näha nii välismaal kui ka kindlasti siinsamas koduses Eestis. Ootame mõnusa ootusärevusega uusi kollektsioone ja järgmiseid kohtumisi nii tema suurepärase loomingu kui ka tema endaga.
Roberta tegemistel saab silma peal hoida tema kodulehel, samuti Instagramis.
Järgmine Femme salongiõhtu pakub kevadist turgutust meeltele ja värskendavaid ideid kehale. Kolmapäeval, 23. märtsil kell 19.00 astub kuulajate ette raamatu „Kõik mahlaks” autor, toitumisnõustaja Anneli Kõiv. Õhtu info siit .
Meie tegemistega kursis olemiseks ja oma mõtete jagamiseks on Sul võimalik liituda Facebookis loodud salongiõhtud leheküljega.
