Hõbenõela auhinnale nomineeritud tekstiilidisainer Mare Kelpman on valmis saanud suvise kollektsiooni, mille linase ja villa harmoonilises koosluses näeb lihtsalõikelisi kleite, pluuse ja jakke.
[femme_gallery id=”48977″]
„Kuna eelistan töötada naturaalsete materjalidega, siis olen valinud suveks 100% linase kanga, mis toimib palaval suvepäeval jahutavamalt kui muud tekstiilmaterjalid. Meie suved on ettearvamatud ning kerged villased jakid ja mantlid pakuvad seevastu mõnusat soojust jahedamal suveõhtul või -päeval,” kommenteerib disainer Mare Kelpman.
Linaste kleitide värvivalik on mitmekesine. Unikaalsetest kangastest Woolly jakkide kollektsioon valmis kevadel 2016, uus meriinovillast kangas on aga oma mustrilt ja värvipaletilt minimalistlikum. Jakid on õhuliselt kerged ning soojust lisab karvane kangastruktuur.
Värviliste mantlite kollektsioonis on mitmeid uusi mustreid ning kangas on õhem ja pehmem kui talvises kollektsioonis. Naturaalne kangas on ülikerge, hingav ja ihusõbralik ning mis oluline, kandja ei jää kindlasti märkamatuks.
Kauplus Kelpman textile on avatud Telliskivi loomelinnaku poetänaval (Telliskivi 60a, I korrus), lahtiolekuajad on teisipäevast reedeni kell 11-19 ja laupäevast esmaspäevani kell 11-17.
11. mail toimus Femme salongiõhtu Mammu Couture’i stuudios, kus meil oli võimalus lähemalt tutvuda südika ja inspireeriva moekunstniku Maria Tammeoruga ehk Mammuga ning tema loominguga.
[femme_gallery id=”48995″]
Maikuisel kohtumisel kõneles Mammu oma loost, moebrändi loomisest ja arengust ning loomeprotsessist laiemalt. Ateljee telgitagustega tutvumisel ei piirdutud üksnes põneva kujunemisloo kuulamisega, külalistele oli vaatamiseks ja proovimiseks pandud välja värskendavalt kevadine moelooming. Peale selle olime tõelise naiselikkuse tunnistajateks ka elaval showroom’i moeetendusel. Voogavad kangad, pärltikandid, kaharad seelikud, pastelsed toonid ja naiselikud taljesse töödeldud lõiked lummasid vaatajate meeli ning hinge.
Maria tunnistas, et pole kunagi ajanud taga ülimat trendikust, vaid jälgib traditsioonilisemat ja naiselikku joont, kartmata sealjuures ka lipsukesi, sitse-satse, pärleid ja tikandeid. Moekunstnik tegutseb muust ajaruumist väljapool, luues rõivad, mis kannavad endas eelmiste sajandite naiselikusse ideaale ning klassikalist ilu.Mood, ilu ja käsitöö on tema meditatsioon.
“Ma ei lähe üldise moega kaasa, vaid teen seda, mis mu seest tuleb. See on õrn ning naiselik; samet ja tüll. Mulle meeldivad ootamatud detailid, üllatusmomendid. Kui kõik teeks täpselt ühesugust asja, siis oleks ju jube igav,” tõdeb Maria.
Maria on väga tänulik võimaluse eest osaleda Tallinn Fashion Weekil, mis on talle avanud nii mõnedki uksed ja loonud täitmiseks uued unistused. Lühikese ajaga südameid võitnud ja ennast moemaailmas kehtestanud naine innustab unistama suurelt ja elama julgelt, siis tulevad ka võimalused. Oluline on teha asju, mis endale meeldivad, ja teha kirega. Kogeda seda kõikvõimsat flow tunnet. Isegi kui oskused või teadmised alguses puuduvad või on vähesed, on alati võimalik õppida ja ennast täiendada. Loomise teel ette tulevad takistused ja piirangud on ületamiseks. Kõik suur saab alguse esimesest julgest ja lootusrikkast sammust.
Päevad ja õhtud muutuvad üha soojemaks ja inimesed säravamaks. Moeateljees uudistades võib tabada ennast mõttelt, et suuresti võivad need rõivad jääda ainult imetlemiseks, kui ei ole plaanis mõni pidulikum üritus. Ilusad ja südamega tehtud riided on aga loodud nautimiseks. Moekunstnik julgustab naisi kohast olenemata kandma uhkusega kauneid kleite ja seelikuid, kas või koos mõnusalt mugavate tennistega. Selline diskreetne luksus on üks võimalik viis väljendada elamise võlu.
“Iga naine vajab tähelepanu! Ma tahan kõigile näidata, et kui kleit on tehtud sinu keha järgi ning lõige istub ideaalselt, võib naine kaaluda kas või sada kilo ja ikkagi suurepärane välja näha”, lisab särav Maria kelmikalt.
Mammu Couture’i loominguga saab lähemalt tutvuda kodulehel ja külastada tema ateljeed.
Juunikuus kohtume Salongiõhtu raames veel ühe vägeva naisega – 7. juunil on külaliseks kingagurmaan Vivian Unt. Meie tegemistega kursis olemiseks ja oma mõtete jagamiseks on Sul võimalik liituda Facebookis loodud Salongiõhtud kogukonnaga.
NYMF Moestuudio esitles eile restoranis La Tabla uut mängulist ja ülivärvilist kollektsiooni MU CHA CHA.
[femme_gallery id=”48909″]
NYMF Moestuudio uus kevad-suvine kollektsioon MU CHA CHA on lugu mustritest. Nendest mustritest, läbi mille meie esiemad pajatavad meile oma NAISEKS olemise lugusid ja mida meie omakorda oma lastele edasi kanname.
Kollektsioon kannabki endas ühelt poolt inspiratsiooni ühendada vana ja uus ehk siis meie esiemade pärimus, nende lood ja mustrid hoopis puhta lapsemeelse kerguse, mängulisuse, lusti ja spontaansusega. Murda, keerata ja pöörata mustreid, mis praeguses hetkes enam ei tööta ning läbi selle luua täiesti uus muster. Või siis kleit. Teiseltpoolt ühendab kollektsioon läbi sarnaste tikandimotiivide, kangasse kootud triipude, heegelmotiivide ja punutiste erinevad kontinendid ja kultuurid, mis näitab, et ükskõik kus või kes me oleme või millised on meie lood, miski on meis kõigis ikkagi ühine.
“See muretult tütarlapselik ja mängulisusest tulvil kollektsioon ongi loodud meile kõigile – nii noorukesele kui küpsele, nii haprale ja lopsakamale, nii vaoshoitumale kui ka kuumaverelisele, Sulle ja mulle. Sest me kõik oleme seda mängulist ilu ja lustlikku kergust väärt, ” kommenteerib disainer Triin Kärblane.
Täna kuulutatakse välja keskkonnasõbraliku rõivadisaini konkurss VEGS Fashion Contest, mille eesmärgiks on Eesti rõivadisainis loodussõbralike ning innovaatiliste materjalide ja nende kasutusviiside populariseerimine.
Bastioni esinduspoes toimus värvikas ja emotsionaalne sünnipäevakollektsiooni esitlus, mis valmis Bastioni disainerite ja tüdrukutebändi La La Ladies koostöös.
Maria sära ja põlemine mõjuvad inspireerivalt ning julgustavad ka enda unistustelt tolmu pühkima. 11. mail lähemegi talle külla ja ootame Teid osa saama huvitavaid lugusid täis õhtust.
Fotograaf Iris Kivisalu noppis hiljuti peavõidu Baltikumi suurimal portree- ja pulmafotokonkursil I Am Photographer Festival 2017, kus osales kokku umbes 200 fotograafi 15 riigist. Huvitava käekirjaga Irise tööd ei jäta kedagi ükskõikseks – mõni armastab, mõnele ei pruugi meeldida, aga sügav emotsioon tema töödes jääb ja puudutab.
Kuidas algas Sinu suhe pildistamisega?
Fotograafiani jõudsin üsna pimesi. Ma lõpetasin väga loova keskkonnaga Waldorfkooli ja meie peres on käeliselt andekaid inimesi palju. Vanaema on kunstnik, ema ja õde oskavad samuti väga hästi maalida ja joonistada, aga ma tundsin, et mul endal ei ole see pool nii tugev. Otsisin pikka aega sobilikku väljundit ja selle äratundmise leidsingi fotos, klikk tekkis õige ruttu. Oma isikliku kompakti kaamera ostsin peale esimese poja sündi pea 10 aastat tagasi. Praeguseks on mul enam-vähem oma stiil välja kujunenud – armastan pildistada portreesid, fragmente, tihti ebatraditsioonilisi asju, vaatan palju värvide ja tekstuuri kooskõla. Minu jaoks ei pea fotol olema kõik hästi ilus, sest ilu on üldse väga subjektiivne mõiste, hoolimata sellest, et olen visuaalne esteet. Pigem loeb ehedus ja ausus.
Ma ei ole fotograafiat kunagi õppinud, vaid hoopis Tartu Ülikoolis ajakirjandust. Õige kiiresti tuli arusaamine, et reegleid tuleb enne põhjalikult tunda, kui neid rikkuma hakata, seega harisin end enne tehniliselt. Fotode ülesehitusel on alati oma universaalne loogika, isegi kui esmasel vaatamisel seda näha pole.
Praegu töötan vabakutselise fotograafina ja olen fototoimetaja feministlikus ajakirjas sugu:N. Meie autorite kirjastiil on hästi mõnus ja neid lugusid on ka hiljem nauditav lugeda. Praeguses üksikemadeskandaalis soovitaksin Eesti Naisliidul kindlasti lugeda Merili Metsvahi lugu naiste positsioonist Eesti lähiajaloos, need teadmised võivad neile tulla täieliku šokina. Minu jaoks on oluline, et visuaal ja foto töötaksid ka eraldiseisvana, oleksid piisavalt tugevad ja iseseisvad ka ilma tekstist. 2016. aastal sai meie sugu:N Eesti disainiauhindade jagamisel tüpograafia eest kulla (AKU Collective).
Ka konkursi võidufoto Valli Lember-Bogatkinast oli tehtud pikema portreeloo jaoks samasse ajakirja, mille üle on mul eriti hea meel. Mäletan, kuidas see pildistamine toimus. Mu pooleaastane poeg roomas ateljees maalimistarvete vahel ringi nagu väike tolmulapp. Valli oli rõõmus ja tema olekust oli selge, et inimene oskas oma elu elada nii, et tal ei jäänud ilmselt midagi tegemata. Pool aastat pärast selle foto tegemist lahkus ta 94-aastasena meie hulgast.
Võidufoto Valli Lembe-Bogatkinast
Igal juhul hea tunne on. Võitis päris portree. Ja natuke nagu austusavaldus ka imelisele kunstnikule.
Millised on Sinu lemmikžanrid?
Tänavafotograafia ja dokumentalistika lai spekter on kõige südamelähedasem. Fotode juures on oluline aegumatuse tunnetus. Ma pildistan ka portreesid ja teen moeseeriaid. Mind inspireerivad moeloojad ja stilistid, kes ei liigu trendides, vaid on oma tunnetuses alati ajast ees, sest siis tuleb päriselt äge tulemus.
Ma pildistan ka pulmi. Pulmadega on alati tore see, et mind võetakse väga kiiresti omaks ja valdavalt ei ole tegu kliendi-töötaja suhtega, vaid olen rohkem nagu kauakadunud sugulane kaameraga. Viimasel paaril aastal olen pildistanud pulmi ka erinevates Euroopa riikides, enim on meelde jäänud esimene pulmapildistamine väljaspool Eestit ühes pisikeses Portugali mägikülas. Läksin sinna pruutpaari kutsel terve perega. Külalised olid kõik majutatud külaelanike majadesse ja ärkasime hommikul, väljas 30 kraadi sooja, sidrunid ja arbuusid kasvasid aias nagu pildiraamatus. Lõime terve perega ettevalmistustes kaasa, laps lõikas lilli ja kaasa tassis asju. Vahepeal hüppasime jooksuga basseini. Kõik sellised asjad loovad pildistamiseks väga soodsa õhustiku.
2015. aastal viisin koostöös „Ma Armastan Aidata” annetusplatvormi meeskonnaga läbi pooleaastase fotoprojekti, pildistades üle 40 heategevusorganisatsiooni ja nende tegemistega seotud inimesi üle Eesti. Pildistamas käisin koos oma poja Lauritsaga, kes osutus väga efektiivseks inimeste avajaks. Sellest sündis suur fotonäitus, mis 2016. aasta suvel oli väljas Tammsaare pargis ja seejärel läks mööda Eestit rändama. Tahtsime, et sõnum aitamise olulisusest jõuaks vahetult inimesteni, seetõttu tõime selle kunstisaalist välja avalikku linnaruumi.
Milline on hea foto?
Fotol peavad peale tekkiva tunde olema mingid reeglid. Kui on lihtsalt keegi rõõmustav inimene või ilus makropilt liblikast kleidil, aga puuduvad fotogeenilised lisategurid nagu hea värvigamma, balanss teiste fotol olevate elementidega, mingi sügavus või niidiots, et seda ise edasi juurde mõelda, siis see minu jaoks ei tööta. Lihtne on teha fotot stiilis „mina siin” või „tšau, meie siin”, aga püüda pildile mingi sügavus on minu jaoks palju põnevam. Seda ma jälgin huviga alati ka teiste töödes.
Milliste fotograafide töid armastad ise jälgida?
Eesti kontekstis meeldivad mulle fotograafid, kes pildistavad kas hobikorras või on ise laiemalt interdistsiplinaarsed loomeinimesed. Neil säilib värskus nägemisel. Toomas Volkmann, Tanel Veenre, Woland. Dokumentalistid Annika Haas, Birgit Püve. Väga andekad on ka Rene Piirkop, Rait Tuulas, Maxim Mjödov , Tarmo Virves, Gabriela Liivamägi. Stina Kase, kuigi teda kopeeritakse kohutavalt palju, erineb oma siiruses ja nägemises ikkagi alati väga selgelt. Laiast maailmast on hetkel Juhan Kuusi vaimustus, kes siiski on paradoksaalselt eestlane. Ta kinnitab mu arvamust sellest, et erakordse loomingu taga on erakordne või väga huvitav inimene. Tim Walker on ka jälle päevakorda tõusnud. Vanadest klassikutest Sarah Moon. Meeldib ka pressifotograaf Sebastian Salgado. Hiljuti avastasin New Orleansi fotograafi George Dureau, kes elas ja pildistas vahetult ja teravalt gay-elustiili, inimesi ja olukordi. Pikka aega oli eeskujuks Anton Corbjin.
Laiemalt ikkagi inspireerib andekate inimestega loomeskeene ja muusika, Eestis on seda väga palju. Reval Denim Guildist Tommy Cashini välja.
Mida tähendab Sulle kui kunstnikule tunnustus?
Mind inspireerivad valdavalt erinevate loomealade inimesed, seega on minu jaoks alati olnud kõige suurem tunnustus hea tagasiside sarnase tajuga inimestelt, kelle loomingut ma ise imetlen. Ma pole kunagi tundnud vajadust endale reklaami teha ja usun, et kui teed oma asja korralikult ja panustad oma energia välise asemel sissepoole, leitakse sind varem või hiljem üles. Ilmselt võib see olla ka põhjus, miks mu nimi on üsna tundmatu. Mu üsna omapärane käekiri ei pruugi kõigile sobida ja see on ka täiesti okei.
[femme_gallery id=”48510″]
Ideaalis võiksid töö ja reisimine olla ühendatud, uued keskkonnad hoiavad vaimu ja nägemise kõige paremini värskena. Ma olen selles osas tüüpiline dokumentalist, mulle meeldib üldiselt mitte väga sekkuda, vaid jäädvustada. Pigem introvertse inimesena on neid jäädvustatavaid olukordi, keskkondi ja inimesi väga äge läbi elada. Kuna igas meediumis valitseb kohutavalt suur üleküllus, siis tahaksin pakkuda teistele sama, mida ise alati eeldan teistelt – mitte raisata teise inimese väärtuslikku aega või risustada kellegi ruumi tarbetu informatsiooniga. Ma arvan, et igaüks, kellele on antud võimalus sõna võtta, olgu siis kirjas või pildis, võiks seda kasutada eesmärgipäraselt.
Kuhu liigub fotograafia kui valdkond?
Mulle tundub, et fotograafia tervikuna liigub praegu teatud mõttes mingisse surnud punkti, inimestel on vaja aina teravamaid elamusi ja praegune videote võidukäik on alles algus. Teistpidi on visuaalne üleküllus juba ammu nii suur, et keskmine meediat tarbiv inimene ei olegi võimeline sisuturunduse ja mitte-sisuturunduse vahel normaalselt orienteeruma. Mõneti põnev aeg nägemaks, kuhu see kõik välja jõuab. Aga see jällegi ei puuduta ainult fotograafiat, vaid on osa suuremast pildist, kus meie ühiskond hetkel viibib. Tugeva foto pluss on muidugi, et 80% lubab ta endale sobiva loo juurde mõelda. Et ta sobib hea kujutlusvõimega inimestele.
Fotokunsti tähendus on varasema aja ja eelmiste põlvkondadega võrreldes paratamatult muutunud. Varem sidus ta rohkem maailma eri nurki, ideid ja sündmusi, nüüd on rohkem eralõbu. Muutused kultuuri- ja ühiskondlikus ruumis andsid palju huvitavat materjali pildistamiseks kõikjal maailmas. Annavad siiani, aga meediumid on muutunud. Nüüd on inimesed jõudnud paljuski konstrueeritud probleemidega teatavasse mugavustsooni ja see pole enam pildistamiseks nii huvitav aines. Lääne ühiskonnas on üldises plaanis elu tumedamad varjundid taunitud ja need jäetakse paljuski välja, sest kõik peab olema alati hästi positiivne. Euroopast väljaspool käies leiab hoopis teistsuguse pildistamiskogemuse. Hiljuti Vietnamis käies sain heas mõttes kultuurišoki. Kui siin eelistavad inimesed lasta end pildistada pigem üleslöödult ja vanemad inimesed häbenevad tihti oma kortse või tagasihoidlikke elamistingimusi, siis seal oldi hoopis teistmoodi. Hea meelega lasti täiesti võõral inimesel end jäädvustada oma loomulikus keskkonnas.
Mida Su looming teistele räägib?
Ma arvan, et kõige olulisem on ilmselt aususe moment. Siinkohal ma ei mõtle, et vistrikku ei võiks ära võtta, vaid midagi muud. Ma töötlen pilte küll, keeran vajaduse korral päris palju värve, et sõnumit paremini edasi anda. Stseeni „Naine toolil” on vähemalt 100 variandis võimalik üles pildistada. Töösse peab jääma sinu enda jaoks oluline väärtus, mis töötab ka ilma kontekstita. Tahaksin, et inimesed ei kardaks nii palju tumedamat poolt, kurbust või nukrust, raskemaid emotsioone väljendada. Need mõlemad poolused on elus olemas ja peavad olema tasakaalus. Kui keskenduda ainult rõõmu väljanäitusele, siis jääb suur osa emotsioonidest kogemata. Kuigi viibin kaamera taga, olen kunagi modellina kaamera ees kogu edevuselaada läbi teinud. Loen end rohkem kunstnikuks kui fotograafiks, sest rikun päris palju reegleid. Väljendan end läbi fotomeediumi.
Tehnika või silm?
Hea tehnika kindlasti aitab palju kaasa, aga hea fotograafia aluseks on ikkagi teatud tüüpi nägemisvõime. Eristab see, et sa suudad teha hea pildi ka ilma igasuguse ilutiimita või huvitava sündmuseta. Pildistada saab väga edukalt ka „seebikarbiga”, tuleb lihtsalt pihta hakata, mitte kallist tehnikat kokku osta. Ma soovitan algajatel alustada mõne fiksobjektiiviga ja unustada ära kõik suumid. Nii pead töötama sellega, mis sinu ees on, ja õpid olemasolevaga kadreerima. Samuti on hea viis harjutamiseks pildistamine filmile – kuna kaadrid on piiratud, siis peab ette mõtlema ja ei saa päris torust tulistada. Üldse ei maksa lähtuda trendidest, raamid, udufiltrid jmt tuleks üldiselt jätta rahule. Less is more mentaliteet kehtib väga edukalt ka fotograafias.