Suvelõpu džässoaas
Veel enne, kui suvi annab teatepulga edasi värvilisele sügisele, on Telliskivi Loomelinnak muutumas tõeliseks suvelõpu džässoaasiks – 23.-29.augustil toimub 32. korda festival Jazzkaar, pakkudes kuulajatele rikkalikku muusikaprogrammi, nii vokaalmuusika erinevaid värvinguid kui ka instrumentaalmuusika tipptaset. Taas kord avanes meil võimalus suhelda kahe eesti muusikuga, kes kirjeldavad vastastikku teineteise loomingut ja avavad veidi lähemalt festivalil esinemise ning osalemise võlu.
Seekord kirjeldavad teineteise loomingut helilooja ja kontrabassist Mingo Rajandi ning pianist Joel Remmel, kes küll ajavad kumbki oma asja, aga teevad ka omavahel tihedat koostööd.
MINGO RAJANDI JOELIST
Kuna Joel mängib ka minu kvintetis, siis on meil omavahel väga otsene kokkupuude. Ükskõik kui detailselt muusikat kirja panna, leiavad minu lood oma lõpliku kõla ja vormi ikkagi läbi ühise loomeprotsessi ja harjutamise prooviruumis. Kahtlemata on Joel lisanud olulise tüki iseendast minu loodud muusikasse. Mõne teise pianisti esituses kõlaks Mingo Rajandi Quinteti muusika kindlasti üsna erinevalt. Mulle tundub, et oleme Joeliga üsna vastandlikud tüübid. Tema sisemine rahu tasakaalustab minu tormakust ja impulsiivsust. Joel on nii muusiku kui inimesena hästi soe ja naturaalne, samuti täpne ja usaldusväärne. Küllap väärtustavad kõrgelt neid omadusi temas ka teised muusikud, vaadates pikka nimekirja koosseisudest, kus Joel kaasa lööb.
Kuidas kirjeldaksite trio loomingut, lavalist olekut? Mida väärtustate, mis teeb selle koosluse ja nende loomingu eriliseks?
Kindlasti on Joeli-suguse nõutud muusiku puhul oluline, et tal oleks ka n-ö päris oma bänd, kus tema ise on keskne kuju, vastutaja ja ideede generaator. Mis saaks veel parem olla kui oma vennaga koos mängida! Heikko, Joeli ja Ramueli vahel toimub laval sõna otseses mõttes mäng, mida nad ise väga naudivad. Nende omavaheline lustimine ja siiras rõõm koosloomisest jõuab ka publikuni. Tunnistan, et paljud dzäss-bändid jäävad minu jaoks veidi kuivaks, ehk isegi steriilseks. Mängitakse küll tehniliselt hästi ja omatakse tohutult teadmisi, kuid puudu jääb elust ja elulisusest. Joeli triost seevastu õhkub seda mõnusat sünergiat, mis tekib inimeste vahel, kes üksteist hästi tunnevad ja lavalolekut tõeliselt naudivad.
Miks tasub minna Joel Remmel Trio esinemist vaatama just nüüd augustis toimuvale Jazzkaarele?
Peale põhikoosseisu teevad Jazzkaare kontserdil kaasa külalised. Klaveritrio mahedale kõlale lisavad metalseid värve suurepärane saksofonist Aleksander Paal ja Soomest trompetist Jukka Eskola. Liisi Koiksoni kohalolek pakub kindlasti nii heldimapanevat äratundmist kui ka rõõmsaid üllatusi. Kuidas saaks see kontsert olla midagi muud kui väga hea, kui kõik osalised on nii sümpaatsed ja kõrgel muusikalisel tasemel. Ja uue plaadi esitlus on alati kuidagi eriline ja pidulik hetk.
Joel Remmel Trio feat. Liisi Koikson, Jukka Eskola ja Aleksander Paal „Kevad” kontsert toimub 25. augustil kell 18 Vaba Laval. Märkamatult on möödunud juba 10 aastat trio esimesest kontserdist Kadrioru Kunstimuuseumis ja on hea põhjus seda ümmargust sünnipäeva laiendatud koosseisus koos heade sõpradega tähistada. Kontserdil saab kuulda heliloomingut koosluse viiendalt stuudioalbumilt „Kevad”.
Mida annab teile kui artistile/kooslusele Jazzkaarel esinemine?
Joel Remmel: Jazzkaar on oma järjepidevuse ja esmaklassilisusega täiesti imetlusväärne fenomen Eesti muusikaelus! See hindamatu panus kohalike džässmuusikute toetamisel on nii minule isiklikult kui kümnetele, kui mitte sadadele teistele andnud vajaliku arenguhüppe ja kõlapinna oma loomingu tegemiseks ning esitlemiseks. Jazzkaarel esinemine on alati privileeg ja auasi! Seda ka sel aastal, kui festival toimub olude sunnil suve lõpus.
JOEL MINGOST
Kuidas kirjeldaksite Mingo Rajandi loomingut, lavalist olekut? Mida väärtustate, mis teeb selle koosluse ja nende loomingu eriliseks?
Mingol on alati olnud äratuntav helikeel ja tugev side tekstiga. Tundub, et just tekstitunnetus on andnud paljudele tema loodud lugudele selle olulise tõuke ja ka omapära, mis on selgelt äratuntav ja kütkestav. Sageli on materjal ka küllaltki väljakutsuv – vokaaltehniliselt äärmiselt keerukas ja kokkumängu osas nõudlik.
Mulle tundub, et Mingo ei keskendu muusikat luues traditsioonile (rütmigrupp, harmooniapill(id), solist(id)), vaid lähtub rohkem tervikust ja erinevatest klotsidest/kildudest, mis on ansambliliikmete vahel ära jaotatud. Sellest lähtuvalt tekib põnevaid kooskõlasid, mis nõuavad muusikutelt head kokkumängu. Kõigest hoolimata peab aga tekst jääma fookusesse. Oluline on see, miks muusikat esitatakse, mida tahetakse öelda, mitte niivõrd alati see, kuidas seda tehakse.
Miks tasub minna Mingo Rajandi Quinteti esinemist vaatama just nüüd augustis toimuvale Jazzkaarele?
Kuna Mingo on mõnda aega elanud Eestist eemal ja ammutanud inspiratsiooni mujalt, siis on kindlasti põnev jälgida, kuidas see on mõjunud tema loomingule. Mingo Rajandi Quinteti kontserdid on alati olnud täis omavahel toimivaid kontraste – on nii tulevärki kui ka õrna ilu. Kindlasti pole erand ka augustis toimuv Jazzkaare kontsert.
Eelmisel aastal esikalbumi välja andnud ansambel kutsub kuulaja muusikalisele rännakule iseendasse juba 23. augustil. Sel ohtlikul ja kurvilisel rajal võib igasuguseid ootamatusi juhtuda ning kohtuma peab erinevate veidrate tegelastega. Vastuseid sellelt reisilt ei leia, ainult veel rohkem küsimusi. Jazzkaarel esitab Mingo Rajandi Quintet muusikat albumilt „TO BE!”, mis on ülistuslaul elule ja uudishimule, julgusele olla halastamatult aus iseenda vastu ning eelistada punktile küsimärki. Lisanduvad tuliuued, üksildastel koroonakuudel sündinud lood.
Mida annab teile kui artistile/kooslusele Jazzkaarel esinemine?
Mingo Rajandi: Jazzkaarel esinemine on vaieldamatult suursündmus ja privileeg, milleks valmistuvad pikalt ja erilise hoolega nii muusikud kui korraldusmeeskond. See on festival, mis kannab kvaliteedimärki ja annab selle ka esinejatele, kes nende kavas oma koha leiavad. Olen mitmel korral tänu Jazzkaare inimeste initsiatiivile pidanud kokku panema uusi kooslusi ja kavasid, mis on mu enda arengule olulised maamärgid olnud.
Mulle isiklikult annab Jazzkaar võimaluse esineda tavapärasest suuremal laval ja rohkemale hulgale inimestele. Praegusel ajal on iga võimalus koos muusikat mängida eriline eluhetk, mille eest tuleb tänulik olla, aga Jazzkaarel esinedes on peale muu alati kindel tunne, et minu eest on hoolt kantud ja saan täielikult keskenduda ainult enda etteastele. Mida aeg edasi, seda olulisemaks saab terviklik visioon, mis ühe kordaläinud üritusega kaasas käib. Nii nagu ma ise püüan detailideni läbi mõelda oma esinemise, alates kava järjekorrast kuni lavalise paigutuseni, on samavõrd olulised helikvaliteet, valgus, kontserdi sissejuhatus jne. Jazzkaarel on võimalus inimestele sellist holistilist kogemust pakkuda.
Peale selle tundub mulle, et selle festivali publik on alati kuidagi eriliselt meelestatud, avatud ja elevil. Hoian hinge kinni, et see kõik toimuks taas ja saame inimestega jagada oma uusi ja ka veidi vanemaid lugusid.
Jazzkaare mitmekesise programmiga saab lähemalt tutvuda nende kodulehel.
