Pärnu Kunstisuvi on traditsioonidega festival, millest esimene toimus 1995. aastal. Seekord on raekoda jagatud seitsmeks ruumiks, kus iga kunstnik saab sõna ühes neist.

Eesti kunstnke kõrval on oma tööd Pärnu toimetanud ka üks Kanada ja üks Moskva kunstnik, kellel näituse avamisele kohale tulemine praegustes oludes siiski võimalik ei olnud. Samal põhjusel jäi avamisele tulemata Mare Tralla.

“”Naine&naine” näitus möödunud aastal juba sündiski selle ideega, et Pärnu ei oleks kõigest aktinäituse pealinn, vaid et siin oleks ka, ma ei saa öelda kvaliteetsemat, aga võib-olla sügavamõttelisemaid näitusi, mis ei ole ainult meelelahutusliku sisuga, vaid kus me tõstatame ka natuke sügavamõttelisemaid probleeme,” rääkis kuraator Marian Kivila.

“”Naine&naine” näitus meil tegelikult analüüsibki naise positsiooni tänases ühiskonnas – kas see on võrreldes 200 aasta taguse ajaga muutunud või mitte. Siit leiab seitse naiskunstnikku ja nende seitse pilku naiseks olemisele ja sellega seotud rõõmudele ja valudele,” lisas ta.

Kanada fotokunstnik Nathalie Daoust esitleb näitusel analoogfotosid seeriast “Tokyo hotell”, millega jätkab endale omast sooliste stereotüüpide dekonstrueerimist ja naiseliku seksuaalsuse analüüsimist. Projekti raames veetis ta mitu kuud Jaapani ühes suuremas ja populaarsemas S&M hotellis Alpha, kus ta jälgis 39 domina argipäeva ning dokumenteeris nende tegevust. Seeria ajendiks oli püüd vaadelda naist kui domineeriva rolli esindajat ning tõsta esile konflikt Jaapani naise tavapärasest representatsioonist, milles naiselikkust kujutakse ja tõlgendatakse pigem vastupidist tähendust kandvate omadussõnadega – alluv ja passiivne.

Moskva kunstniku Lilia Li-Mi-Yan’i fotoseeria kõneleb Armeenia ainsa, kuid küllaltki liberaalsete tingimustega naistevangla asukatest, kes hoolimata oma mustast minevikust — mõrvadest, vargustest, kupeldamisest ja narkoärist — teevad kõik, et jääda ihaldusväärseteks naisteks, kes igatsevad meessoo tähelepanu. Nad näevad tohutut vaeva enese välimusega, õmmeldes riideid ja kandes hoolikat meiki. Nad ei jäta kasutamata ühtegi võmalust mõneks kiirkohtinguks naabruses asuva noortevangla poistega. Autori sõnul pildistas ta naisi nende tavapärases keskkonnnas ega püüdnud seeriale leida konkreetset kontseptsiooni. Seeriat võib vaadelda kui akent teise maailma ning teha järeldused ise.

Ede Raadik taasesitab varasemalt Tallinna Linnagaleriis toimunud Corina Apostoli kureeritud väljapanekut “Parim, kes sa kunagi oled” ning püüab oma loominguga vastata küsimustele, kuidas mõjutavad meie käitumist ja kujundavad soorolle reklaamid, mida iga päev näeme ja kuuleme? Kas enesehooldusest võiks saada tarbimise jõuline alternatiiv? Või on see hoopis järjekordne kaval reklaamistrateegia, mis meid veelgi enam rõhub? Väljapanekuga jätkab kunstnik ülal kirjeldatud uurimisliini tervendava ja jõustava avatud ruumi kujul, kus reklaamide ja ilutoodete kaudu tegeldakse valu, naudingu ja heaolu küsimustega.

Mare Tralla videoinstallatsioon “Sama teema jätkub” viitab Mary Wollstonecrafti 1792. aasta raamatule “Naiste õiguse kaitseks”, mis kirjeldab 18. sajandi naiste olukorda, kus puuduvad õigused ja võimalused hariduseks. Ta kirjutab kuidas naistelt eeldatakse feminiinsust, ilu ja allutust, kuidas meeste poolt kontrollitud ühiskonnas ja filosoofias on kujunenud välja arusaamad, millist haridust tüdrukutele anda ja kuidas neist kasvatada korralikke kombekaid naisi. Raamatu kolmanda peatüki alapealkirjaks on ‘Sama teema jätkub’. Selles peatükis kutsub Wollstonecraft revolutsioonile, et anda naistele tagasi nende inimlik väärikus. Üle 200 aasta on möödunud “Naiste õiguste kaitseks” kirjutamisest. Naiste ühiskondlik olukord on tunduvalt paranenud tänu feministidele, naistel on võimalus saada head haridust, omada vara, hääletada, osaleda avalikus elus, teha äri, lahutada jne. Samas eeldatakse aga siiani naistelt ilu ja feminiinsust, allutust ja ‘probleemide mitte tekitamist’.

Videoinstallatsioonis ‘Sama teema jätkub’ loob Mare Tralla seose kaasaegsete ja 18. sajandi naisi puudutavate väärtussüsteemide vahel. Teosel on osaliselt autobiograafiline mõõde, sest autor kasutab selles, koos teiste tuntud, aktivistlikele, ühiskonnakriitilistele või muidu mingite ‘reeglite’ vastu eksinud naistele saadetud vihasõnumeid.

Fideelia-Signe Roots jätkab samuti laiemat ühiskondlikku analüüsi läbi autobiograafilise mõõtme. Spetsiaalselt Kunstisuve näituse tarbeks on ta loonud autobiograafilise videteose, mis kannab nime “Tisside rünnak” – pealkiri viitab tema 2011. aastal tehtud performance’ile “Äng – 161 km palja ülakehaga” ninh selle järellainetusele ja kinnistunud arvamustele, millega kunstnik tänini võitleb.

Kuigi järgmisel suvel täitub aktsioonist juba 10 aastat, seostatakse autori nime ikka veel “tissidega”. Autori sõnul ei ole nende aastate jooksul ühiskonna suhtumine naise rindadesse muutunud. Rinnad on üleseksualiseeritud ning ohtlikuks peetav element. Näiteks Facebookis on naiste rinnanibude eksponeerimine keelatud. Facebooki reeglites on selgelt sätestatud, et meeste nibud on lubatud, aga naiste nibud keelatud. Ka mujal sotsiaalmeedias peetakse rindade kujutamist pornograafiliseks. Vastav materjal eemaldatakse kiiresti ja autorit teavitatakse “kogukonnareeglite rikkumisest”. Meile antakse mõista, et rinnad on ainult lapse toitmiseks ning meestele stressipallideks ja naine ei pea mitte tundma end oma kehas vabalt. Naise keha ei kuulu talle endale vaid ühiskonnale.

Billeneeve analüüsib oma teoses samuti stereotüüpide kujunemist, kinnistunud arvamusi ja võimetust neid murda. Pidevat enesetõestust kui omamoodi paratamatust.

Laura Nestor, kes tegeleb igapäevaselt moefotograafiaga, vaatleb feminiinsust esteetilisest vaatepunktist. Oma fotoseerias “Lima” tõstatab ta küsimusi universaalsest ilust, ning nihestab traditsioonilist moefotot pisikeste ja ootamatute detailidega.

Näitus jääb avatuks 1. augustini 2020.