Kas nõukogude aeg saab olla inspiratsiooniks kunstile ja moekunstile? Veel 4. augustini saab selle üle mõtiskleda näitusel “Sots art ja mood”, kuhu on kokku toodud kaks siinsest regioonist alguse saanud originaalset kunstiliikumist, mida on saatnud märkimisväärne rahvusvaheline tähelepanu. Näituse eelviimasel päeval, 3. augustil saab osaleda ka temaatilisel vestlusõhtul „Postsovetlik esteetika. Ida-Euroopa globaliseeruv mood“.

Kas pärast raudse eesriide langemist tekkinud Ida-Euroopal võib olla oma postsovetlik šikk? Näitusel „Sots art ja mood“ tuuakse kokku kaks siinsest regioonist alguse saanud originaalset kunstiliikumist, mida on saatnud märkimisväärne rahvusvaheline tähelepanu: 1970.–1980. aastate sots art kujutavas kunstis ning 2010. aastate postsovetlik esteetika moekunstis. Neid liikumisi ühendab lähtumine kohalikust ajaloost, selle sümboolsest ja materiaalsest pärandist, olgu selleks punane viisnurk, lillelised kitlid või Berliini müür.

1970. aastate alguses Moskvas tekkinud sots art asus esmakordselt nõukogude mitteametliku kunsti ajaloos ammutama inspiratsiooni põlatud nõukogude visuaalkultuurist. Kasutades kunstiteoste loomisel sümboleid, esemeid ja materjale nõukogude argielust, oli 1970. aastate keskpaigaks ometi selge, et Nõukogude Liidu kunstielus mängulisele sots art’ile kohta ei ole. Moemekas New Yorgis, kuhu enamik sots art’i kunstnikke 1980. aastateks ümber asus, leidis sots art’i mood oma märgilisemaid väljundeid Komari ja Melamidi kontseptuaalses tellimiskataloogi projektis „Superobjektid – superkomfort superinimesele“ (1977).

2010. aastatel on Ida-Euroopas taas esile tõusnud rida noori moekunstnikke, kes ammutavad inspiratsiooni oma riigi sotsialistlikust minevikust ning kelle laadi tuntakse maailma moelavadel kui postsovetlikku esteetikat. Kiievis töötav Julia Jefimtšuk, Tallinnas elav Marit Ilison, Berliinis tegutsev Sonja Lititševskaja ning Moskvast pärit Nina Neretina ja Donis Pouppis on kõik loonud kollektsioone, milles nende päritolumaa sotsialistlik minevik on pööratud rikkalikuks inspiratsiooniallikaks ning demonstreerib Ida-Euroopa kultuuri toimetulekut oma keerulise, sageli traumaatiliselt tajutava lähiajalooga.

Näitusel esindatud kunstnikud: Katja Filippova, Marit Ilison, Julia Jefimtšuk, Komar ja Melamid, Leonhard Lapin, Sonja Lititševskaja, Nina Neretina, Gosha Ostretsov, Svetlana Petrova ja Eksperimentaalse Modeleerimise Laboratoorium, Donis Pouppis, Saima Priks, Raul Rajangu ja Andres Tolts.

Näitusel eksponeeritud teosed on pärit Moskva, Tallinna, Kiievi ja Berliini erakogudest, Eesti Ajaloomuuseumist, Eesti Kunstimuuseumist, Eesti Kunstnike Liidu kogust, Mart Eriku kogust ja Winterthuri Fotomuuseumist.

Näituse publikuprogrammile paneb 3. augustil punkti vestlusring „Postsovetlik esteetika:Ida-Euroopa globaliseeruv mood”. Vestlusel arutletakse nõukogudejärgse ühiskonna ja lähiajaloo visuaalkultuuri arengute üle tänapäeva moes, muuseumide kollektsioonides ja noortekultuuris. Näitusel eksponeeritud teostest ja tuletatud ideedest ajendatuna vaadeldakse, milline on praeguses ühiskonnas muuseumi roll mälukultuuri mõtestamisel ja identiteetide kujundamisel ning milline on laiemalt riiete ja moe mõju mineviku mõistmisel ning kaasaja vormimisel.

Vestlusel osalevad disainiajaloolane ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor Kai Lobjakas, kultuuriteadlane ja etnoloog Kirsti Jõesalu ning kultuurikriitik ja Müürilehe kultuuritoimetaja Aleksander Tsapov. Vestlust modereerib Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kuraator Sten Ojavee.

Näitus KUMU näitusesaalides avatud kuni 4. augustini 2019.