KereKere tegeleb loomade pealuude vääristamise ja kaunistamisega. Eesti mõistes erakordse ettevõtmise taga on kaks inspireerivalt loomingulist naist: Mari Peetris ja Evelin Dureiko, kes nõustusid jagama meie lugejatega selle põneva tegevuse telgitaguseid.

Iseenesest ei ole loomade pealuude vääristamine ja kaunistamine midagi enneolematut, kuid sellele võib läheneda uudselt ja omanäoliselt. Sotsiaalmeedias uudistades ja teiste tegijate loovusest ning materjalide mitmekesisusest innustatuna tekkis Maril idee ise samuti midagi sellist katsetada. Eveliniga teemat mõtestades ja omas tempos tegutsedes kujunes esialgsest mõttest loominguline eneseteostus.

„Meid hakkas see idee kohe köitma ja kui me seda mõtet omavahel arutasime, siis selgus, et meil leidub tuttavaid, kes saaksid meid esimeste katsetustega materjalide näol aidata. Viise, kuidas materjalile läheneda, on laialdaselt ja internetis leidub ka küllaldaselt ideid, kuna sellega on põhjaameeriklased ja muud rahvad juba ammustest aegadest tegelenud. Ka eeslastele pole võõrad luudest valmistatud ehted ja tarbeesemed,” selgitab Mari selle omamoodi lummava hobi kujunemise algust.

Te annate loomade pealuudele uue vormi – mis on selle eesmärk ja kas ning milliseid lugusid soovite edasi anda?

Mari: Varajased hõimud, nende seas ka põlisameeriklased, uskusid, et midagi ei tohi lasta raisku minna. Kui nad endale toitu jahtisid, kasutati looma iga kehaosa millegi tähendusrikka jaoks – olgu selleks siis peavari, kehakate, toit või pühad esemed. Loomi, kes neile nii rikkalikult igapäevast kosutust andsid, austati kogu hingest ja neid koheldi elu allikatena ka peale nende maisest elust lahkumist. Pealuu säilitamine oli seega justkui austusavaldus surnud loomale – surmaembleem, mille tähendust muudetakse kunsti kaudu ja millele antakse uue eesmärgi kaudu uus elu. See on väga looduslähedane mõtteviis, mida võiks aeg-ajalt inimestele meelde tuletada, eriti tänapäeva maailmas.

Mingit lugu ei soovikski hakata inimestele peale suruma, pigem võiks igaüks meist kasvõi korrakski heita pilgu inimkonna juurtele ja näidata ning meenutada, et loodus võib olla kaunis kõigis oma vormides.

Evelin: Kui me teada saime, et enamik surnud loomade päid visatakse või maetakse metsa, tekkis soov proovida veidi iidsete kommete järgi talitamist. Sellest areneski meie jaoks välja põnev teekond. Nüüd juba uurime fanaatiliselt igat uut isendit, kes meieni tee leiab. Läbi oma loomingu saame neile justkui uue tähenduse ja elu anda.

Tegutsete juba 2016. aastast brändi KereKere alt. Pean tunnistama, et mina kuulen teie tegemistest esimest korda ja arvatavasti on neid inimesi veel. Kus ja kellele olete seni oma tooteid loonud ning müünud?

Mari: Siiani on meieni jõudnud luud-kondid läinud tagasi nende leidjatele. Näiteks kui leitakse metsa alt midagi põnevat ja soovitakse see puhtamaks ning kodusõbralikumaks muuta, siis on see toodud meile. Samuti oleme kinkinud luid ka oma pereliikmetele ja sõpradele.

Evelin: Alles sellel suvel tulime rohkem oma tegemistega avalikult välja ja püüame teadlikumalt ning laiemalt inimesteni jõuda – oleme varasemast aktiivsemad sotsiaalmeedias ja osalesime looduslähedast eluviisi propageerival Bushcraft Festivali laadal. Meie kujundatud pealuud tekitasid palju elevust ja huvi. Me nägime ja saime kinnitust, et inimestel on olemas huvi meie tegemiste vastu ning meie hobi läheb paljudele korda. See andis kindlasti julgust juurde tulla veelgi rohkem koduseinte vahelt välja.

Mida ütleksite inimestele, kellele tunduvad pealuud (hoolimata sellest, et need võivad ilusad välja näha) sisustuselemendina või kingitusena kuidagi võõristust tekitavad?

Evelin ja Mari: Kõik algab peast! Ja seda igas mõttes.

Mari: On äärmiselt huvitav, kuidas loodus on inimesi ja loomi loonud, iseenesest juba see on omamoodi ilus. Pealuu ei pea olema avatumalt vaadates ja süvenedes midagi sellist, mida morbiidseks või võõraks pidada. Loomulikult on see ka maitse asi. Esmane kõhklus ja kõhedus on üldjuhul mööduvad – kui me ise sellese usume, mida teeme ning näitame ka teistele, mida see kõik endast kujutab ja millised on tulemused. Tagasiside on senini olnud erakordselt positiivne. Kõigile see idee ei sobi ega hakkagi meeldima, kuid nii mõnigi kord oleme kuulnud uudistajaid ütlevat „ma tean täpselt, kellele selline pealuu meeldiks”. Ja meie esimeselt laadalt ostetud luud läksidki kingitusteks. Tundub, et jäädi rahule ja oldi ainulaadse kingituse üle uhked – rõõm nii kingi saajale kui ka kinkijale endale.

Saan aru, et teie kujundatud pealuud on ainueksemplarid? Milline on olnud teie jaoks senine kõige erilisem projekt?

Kuigi meie hobi sai alguse juba mõned aastad tagasi, on see valdavalt siiski hobiks jäänud ja me ei tegele sellega igapäevaselt. See aga tähendab seda, et katsetamisruumi ja -vabadust jagub meile veel pikaks ajaks. Seni oleme proovinud mitmesuguseid kaunistus- ja puhastustehnikaid, seda nii edukalt kui ka vähem õnnestunult. Nii mõnigi kord on meieni jõudnud pealuud põhjustanud parajat peavalu meile endale, aga jah, palju on veel avastada ja proovida. Ja see on põnev!

Mari: Minu jaoks isiklikult on seni kõige huvitavam projekt olnud küülikud. Kuigi nende luud tunduvad esmapilgul lihtsad, kuna need on teistega võrreldes pisemad ja raamituna täiesti ilma lisakaunistusteta, siis tegelikult on need üsna haprad ja vajavad teadlikku lähenemist. Lisaks sain ma küülikute kohta teada rohkem, kui oleksin osanud arvata. Näiteks on neil kaks paari ülemisi esihambaid.

Evelin: Mind köidab kõige enam graveerimine, mida ma alguses ei julgenud üldse proovida. Vaatasin Youtube’i videosid ja ahhetasin ning olin veendunud, et mina seda küll ei oska. Aga võtsin ette ja tegin ära. Kui oled suutnud luusse augu teha, siis tuleb seestpoolt veel omakorda välja täiesti uus maailm, mida ka puhastades täielikult ei adu. Kuhu mingi luu kinnitub ja kuidas, kui paks on luu erinevates kohtades, kui habras või tugev see on, kuidas luu käitub kuivades, kuidas graveerida nii, et jääks 3D efekt, milliseid otsikuid kasutada, kuidas lõikeservad siledaks saada – küsimusi on palju ja iga luu on justkui uus õppetund ning paras nuputamine. Mind köidab ka lihtsalt koljude vaatlemine, näiteks millised hambad kellelgi on ja kus paiknevad mingid ebasümmeetriad. Näiteks oli ühel loomal hammas vindiga kasvanud, kuigi juured olid omal kohal. Osal hammastel on lausa hambakivi. Hetkel seisab mul riiulis üks leitud pealuu, mille puhul ma ei saanud alguses aru, millise loomaga on tegemist. Oli tõeline väljakutse guugeldada, otsida, võrrelda ja uurida. Nüüd on kindel, et ta on kass. Kuna kassi pealuu on võrdlemisi haruldane, siis pole ma veel välja mõelnud, mida temaga teen. Las ootab rahulikult nurrudes oma aega.

Kuidas üldse sünnivad teie kujundusideed – hakkate lihtsalt pihta või on teil enne peas mingi visioon? Kas te lähtute ka elanud looma tüpaažist?

Mari: Nii nagu ikka looming sünnib – mõnikord tekib idee kohe materjalile peale vaadates, teinekord on olemas mingi hägus mõte, kuid lõpptulemus kujuneb tegevuse käigus. Üldiselt on mingi aimdus olemas, sest pealuuga töötades ei saa endale palju eksimisruumi lubada. Siin niisama uut lehte ette ei keera ja luu ära viskamine ning töö ebaõnnestunuks kuulutamine ei tule kõne allagi.

Evelin: Palju oleneb ka parasjagu olemasolevatest materjalidest ja vahenditest. Näiteks kui oleme leidnud mõne uue graveerimisotsiku või avastanud tehnika, mida tahaks proovida. Aga lõppude lõpuks on ikkagi tegemist loomingulise protsessiga, mida me nimetame nii-öelda oskuskunstiks, kus on omavahel põimitud teave-oskused-kogemused pealuude vääristamisest ja siis see kunstiline pool, mille suuname oma peakestest loomade omadesse.

Kui ma nüüd sooviksin endale koju pealuud tellida – kui palju mul kui tellijal on sõnaõigust loomingulise poole pealt  ja kui palju on teil loomevabadust?

Mari: Selles osas oleme suhtlemise jätnud võimalikult avatuks. Kui keegi soovib meilt midagi tellida, siis uurime, millisele inimesele pealuu läheb – sugu, vanus, amet, hobid jm. Alati ei tellita kaunistatud luud. Näiteks ollakse hetkel ootel, millal jõuab meieni mõne rebase pealuu, et saaksime selle puhastada ja anda tellijale üle loomulikul puhtal kujul. Muidugi me uurime, milline tehnika on inimesele meelepärane, kas kaunistame või graveerime, kas lisadega või ilma, milline võiks olla värvigamma ja kas valida rustikaalne või bling stiili, raamis või konksu otsa riputamiseks. Seega on maksimaalse tulemuse saavutamiseks vajalik eelnev soovide kaardistamine ja koostöö.

Millises stiilis pealuid inimesed eelistavad?

Mari: Paljud leiavad üsna kiiresti enda lemmiku juba olemasolevate tööde hulgast. Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi ja maitseid. On loomulik, et mida suurem on pealuu, seda silmatorkavam ja tõenäolisemalt ahhetama panev see üldjuhul on. Samas võib ka pisike pea olla mõne kelmika lahendusega väga efektne. Laias laastus võib öelda, et mehed kipuvad valima minimalistlikke lahendusi ja naised on eelistanud kaunistustega luid.

Teil toimub ka oktoobris näitus.

Evelin: Kuna meil pole seni olnud kindlat kohta, kus inimestele statsionaarselt oma töid näidata, ning meilt on seda tihti küsitud, siis mõtlesimegi, et peaksime leidma koha, kus soovijad saavad neid lähemalt uurida ja seda pikema aja vältel. Kui meieni jõudis info, et Tallinnas avatakse uus rokiklubi Barbar, siis tundus meile, et see ongi SEE ja me sobime sinna. Samal arvamusel oli ka klubi omanik. Niisiis juhtuski, et 31. augustil avas klubi oma uksed Rävala puiestee 8 asuvas majas ning 18. oktoobril paneme seal oma pead kõigile uudistamiseks välja. Meie endi jaoks on see suur samm ja nii kutsumegi inimesed kokku näitust nautima ning midagi uut ja põnevat enda jaoks avastama. Elus tasub ikka kõik toredad asjad ära proovida!

Kuhu soovite oma projektiga jõuda? On teil suuremaid maailma vallutamise plaane või teete asja pigem väiksemas mahus ja suuresti isiklikust lustist?

Kuna meil on igapäevatöö olemas, siis tegeleme selle hobiga suuresti puhtast lustist, nii nagu me sellega ka alustasime. Maailma vallutamise plaane meil ei ole, kuna nagu eelpool mainitud, pole see maailma mastaabis sugugi nii eriline hobi. Loomapea vääristamine ei ole küll päris sama, mis on kudumine või filateelia, kuid levinud on see sellegipoolest. Kaasame oma hobisse inimesi, kes meie tegemiste vastu võiksid huvi tunda, soovivad meile kaasa elada või miks mitte ka näpunäiteid jagada. Kui keegi saab ka huvitava sisustuselemendi võrra rikkamaks, siis on rõõm mõlemapoolselt veelgi suurem.

Kas teie igapäevatööl ja sellel põneval hobil on kokkupuutekohti?

Mari: Minu põhitöö on tõlkimine. Siin on kokkupuutekohti pealuude hobiga, sest enamasti on internetist leitavad asjakohased materjalid ingliskeelsed. Keele vaba valdamine on kogu tegevuse kindlasti lihtsamaks teinud. Peale selle pakuvad pealuud muidugi loomingulist vaheldust istuvale ja paljuski tehnilisele igapäevatööle.

Evelin: Sündmusturundus on minu töö ja suur armastus! Vahel tundub, et töö on ka hobi ja kuidagi on kõik minu hobid ning valitud töö omavahel tihedalt põimunud. Suurim kokkupuutekoht on kindlasti loovus ja loominguline tegevus. Oma olemuselt olen alati olnud loominguline, kuid kahe jalaga maa peal seisev realist. Sündmuste produtseerimine nõuabki võrdselt mõlemat külge – nii loovat lähenemist, ideede genereerimist kui ka tugevat inimeste ja projektide juhtimise oskust, väiksemategi detailide ettenägemise võimet, kiiret reageerimist, avatut meelt ja kõrget stressitaluvust. Pealuude hankimine ja nende vääristamine nõuab sama, kuid kuna tegemist on hobiga, siis pole siin stressi ja alles jääb puhas FUN!

Femme tänab ettevõtlikke naisi inspiratsiooni jagamise eest ning kutsub lugejaid üles hoidma ennast kursis nende tegemistega. Kohtumiseni juba näituse avamisel rokiklubis Barbar!

KereKere leiate FB. ning Instagram: KereKere_skulls
Fotod: Sten-Ander Ojakallas www.saophotography.ee