Selle nädala alguses andis taaskasutusmoe asjatundja Outi Pyy (Soome) koos oma kaasmaalase Paula Malleusega Kultuurikatlas ühisloengut ökoloogilisest moest. Outi oli lahkelt nõus jagama oma mõtteid sellel teemal.

Outi, kuidas end määratlete?

Eelistan end kutsuda taaskasutusmoe asjatundjaks, sest olen spetsialiseerunud selle ala eri valdkondadele (tellimustööd, turundus, jaemüük, meedia) ja mul ei ole moedisaini eriala kraadi. Seetõttu leiutasingi endale tiitli trashionista. See võimaldab mul teha erinevaid asju. Minu lugu on lühidalt järgmine. Õppisin aastatel 1996–2000 õmblejaks, 1998. aastal oli mul au külastada mõnda Hiina spordiriiete tehast. See oli minu jaoks elumuutev kogemus, mis viis mind praegusele rajale – tööle öko- ja taaskasutusmoe valdkonda. 2007. aastal alustasin oma blogiga OutsaPop Trashion, mis oli maailma esimene stiilsele isetegemise ja taaskasutuse moele suunatud blogi. 2012. aastal hakkasin kirjutama soome keeles oma praegust blogi Outi Les Pyy.

Säästlik ei pruugi olla eetiline, veganlik vms. Kuidas seda kommenteeriksite? Millele pöörate oma moebrändi (sh blogi) puhul kõige rohkem tähelepanu?

Kõik sõltub terminoloogiast. Olen tähele pannud, et isegi paljud sellel alal töötavad inimesed ei tea kogu terminoloogiat või see tähendab nende jaoks erinevat asja. See on (moe)tööstuses suur probleem ja just sellepärast on nii oluline, et kaubamärgi kodulehel selgitataks kõiki oma tõekspidamisi. Ja mitte midagi üldist (nagu säästmisest või taaskasutamisest üldistatult rääkimine), vaid väga spetsiifilisi asju. Mitte ainult disainist, aga ka tootmismeetoditest, partneritest, logistikast, materjalidest jms. Niiviisi mõistaks tarbija paremini, et rõivaste valmistamine on mitmetasandiline ja keeruline protsess, kus saab teha palju valikuid ning kus on palju põhjuseid ja tagajärgi. Veebipoodides peaks tootekirjelduse juures olema ka põhjalik selgitus tarneprotsessi, materjalide, kokkupanemise ja hooldusjuhiste kohta. Ka moemaailma suhtekorraldusvaldkonna inimesed peavad end rohkem harima. Kui tootjad seda ei tee, ajab tarbija alati segamini terminid veganlik, ökoloogiline ja eetiline. Ja kõik jääbki segaseks.

Kas saaksite esitada näite (või mitu) selle kohta, kuidas ootamatu loominguline lahendus on tõstnud taaskasutusmoeäri uuele tasandile?

Goodwillil on Ameerikas teise ringi kauba kogumiseks ja edasimüügiks suurepärane logistiline süsteem. Soome riiklik tehnikauurimiskeskus (VTT) ja Aalto ülikool arendavad praegu uut liiki tselluloosil põhinevat kiudu nimega IONCELL, mis sarnaneb viskoosi ja Tenceliga, aga on tehtud taaskasutatud materjalidest ja mille valmistamise protsess on loodust säästvam. Pure Waste Textiles – uute kangaste ja kudumite valmistamiseks kasutatakse tarbimiseelseid jäätmeid vett kasutamata. Olen kuulnud ühest Soome ettevõttest, mis arendab meetodit, et saada vanadest rõivastest uued kiud, isegi nendest, mis sisaldavad elastaani. Seda on peetud müüdiks, arvatakse, et seda pole võimalik saavutada. Ootan põnevusega, et see saaks teoks. Paula Malleuse kollektsioon MEM on valmistatud ainult teise ringi / tarbimisjärgsetest jäätmetest. Materjalikulu teenuseühiku kohta (MIPS) on selle kollektsiooni puhul negatiivne, tähendab, et see on kõige loodussäästlikum rõivakollektsioon maailmas.

Kas taaskasutusäri juhtimine on kogukonnapõhine? Kuidas panna taaskasutuse moerõivaid ostma need inimesed, kes pole selle vastu kunagi huvi üles näidanud?

Ma arvan, et see võiks olla ja peaks olema kogukonnapõhine, sest tootja peab selgitama oma tegevust rohkem kui ainult reklaami kaudu. Nad võiksid seda rohkem kogukonnaga siduda avatud algatuste ja haridusliku sisu kaudu. See oleks tootjast vastutustundlik tegu. Aga rääkima peaks muust kui taaskasutamisest – rõiva tervest olelusringist, kuidas selle eest paremini hoolitseda jm sarnasest. Praegu on rõivaste hooldamise juhistes esitatud peamiselt ainult pesemistemperatuur, aga seal võiks olla ka muud viisid, kuidas rõiva eest hoolitseda (ökomärgisega pesuvahendid, õhutamine, aurutamine, parandamisjuhised). Garderoobi hooldamine ja loodussäästlik pesemine on minu selle aasta teema, sest tootjad ei räägi sellest. Tahaksin loodust säästvast pesemisest raamatu kirjutada.

Aeglane mood/disain vs. kiirmood/-disain. Paljud arvavad, et eetiline disain on mõeldud peamiselt privilegeeritud seltskonnale, sest nad suudavad sellise disaini eest maksta. Kas nõustute? Kui jah, siis kuidas seda olukorda muuta? Kui ei, siis millisena turgu näete?

Odava ja kalli mõiste on väga subjektiivne. Praegu maksavad riided ainult viiendiku sellest, mida nad maksid 1980. aastatel. Tarbija peab mõistma, et hinnad on liiga madalad ja seetõttu saab keegi protsessi käigus haiget. Aga kiirmoel on ka kõrge hind, kui võrrelda tegelikku kulu ja rõiva kasutusaega. Kas ostaksite järgmise kolme aasta jooksul pigem viis paari teksaseid, mis maksavad igaüks 80 eurot, või ühe hea paari, mis maksab 250 eurot ja peab vastu kauem kui kolm aastat? Kallim valik on majanduslikult soodsam, kui rõivas on kvaliteetne ja sellel on garantii. Kui soovite olla säästlik ja vastutustundlik tootja, peaksite oma tootele garantii andma ja tegema kõik, et rõiva kasutusiga oleks pikem. Kui hind läheb sellega üles, on see minu arvates normaalne. Lisage Facebooki ja oma veebilehele video, et seda oma klientidele selgitada – rääkige rõivaste säästvast hooldusest ning olge oma ettevõtte ja hinnastruktuuri suhtes läbipaistev. Eriti kui nimetate oma kaubamärki loodussäästlikuks.

Mida tähendavad taaskasutamine, mood ja taaskasutusmood Teie jaoks?

See on vastutus, mille eest ma ei saa ega tahagi põgeneda. Minu jaoks on see elustiil ja valik. Aga see ei tohiks olla valikuline, vaid sisse ehitatud, kohustuslik.

Kas määratlete end kui loomingulist ettevõtjat, aktivisti või mõlemat?

Ma pole lihtsalt aktivist, olen ka õpetaja. Jagan teadmisi ökonoomsuse ja keskkonnasäästlikkuse kohta ning õpetan, kuidas oma igapäevaelu paremaks muuta. Näen, et maailmas (ja Soomes) on palju häid inimesi, kes tahavad häid asju teha, aga neil puuduvad selleks teadmised. Seega aitan neid oma loengute, vestluste ja blogiga. Kui ma panen nad mõistma oma tegude tagajärgi ja seda, et neil on valikuvõimalus, siis olen oma tööd hästi teinud. Muuseas, suure osa sellest tööst teen ma vabatahtlikult. Teen seda kohustusest.

Millised probleemid, takistused ja võidud on Teie kui taaskasutusmoe asjatundja, ökorõivaste ja isetegemise blogija teele sattunud?

Toimetulek on alati proovikivi. Kuidas teenida piisavalt raha, et ära elada ja jätkata tegevust, mis tundub õige? Ka vaimse tasakaalu ja positiivse ellusuhtumise säilitamine on keeruline. Kui loeksid tööstusharu kohta nii palju nagu mina, on päevi, mil on raske positiivseks jääda. Seetõttu pean oma tööga piiri pidama, et ma ei põleks läbi. Suurim takistus on see, et pean keskenduma terminoloogia ja äritegevuse selgitamisele rohkem, kui saan tegelikku dialoogi pidada. Aga pean seda tegema, et inimesed mõistaksid, miks olen mingite järeldusteni jõudnud. Mõnikord on see masendav. Peale selle on takistuseks see, et mind ei võeta tõsiselt. Pean dialoogi peamiselt tarbijaga, seega pean nägema vaeva, et pälvida tegevusharu teiste asjatundjate austus.

Leia inspiratsiooni!
Blogi
Facebook
Instagram
Twitter
Pinterest