Eelmises tulevikutekstiili ja -moe artiklis tutvustasin Kadi Kibbermanni Dünamo Pontšot, millel masintikandina tehtud vooluring ning LED-tuled tekitavad vastavalt inimese liikumisele põnevat valgusmängu. Kadi töö on üks näide eelmisel sügisel Eesti kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakonna õppeaaine „Analoogist” tulemitest. Selle aine käigus juhendasin EKA tekstiili- ja moedisaini magistrante mõtteliselt lahti võtma analoogseadmeid, et uurida nende olemust ja hingeelu. Leidnud end inspireeriva funktsiooni või seadme, katsetasid tudengid erinevate materjalide ning ideedega, kuni jõudsid igaüks omanäolise uute võimalustega materjali või kantava prototüübini.

Kadi töö kuulub nutitekstiili valdkonda, kus tekstiil ja elektroonika tulevad füüsiliselt kokku materjalis või rakenduses, aga seekord tutvustan teile disainilahendust DJ PUFFAIKA, kus tekstiil ja elektroonika on lahus, kuid annavad teineteisele lisandväärtusi. Järgmises kirjutises toon teieni kolmanda nutitekstiili liigi, kus tekstiil ja elektroonika saavad üheks läbi jagatud disainiprotsessi.

Kreeta Aidla, EKA moedisaini magistrant, kes alustas õpinguid Eesti kunstiakadeemias sel sügisel, et arendada edasi mõtteid soorollide ja nende kadumise kohta, alustas muusika ja täpsemalt vinüülplaadi uurimisest. Disainiprotsessi käigus proovis Kreeta mängida kangaga muusikat, õmmelda kõlarit ning jõudis ideeni mängida „riietumise heli” läbi mikrofoni. Kreeta kirjeldab enda projekti: „Lõplikuks esemeks osutus massiivne jope, mille varruka külge on kinnitatud mikrofon. Selle abil võimendub rõiva selgapanemise ja liigutamise hetkel heli kõlarites. See on justkui heli tekitav esinemise/performanceʼi jope, mis lavale minnes paistab silma ka oma massiivsuse poolest.”

Protsessi, mida tudengid läbi tegid, võiks tinglikult seostada Research through Design lähenemisega, kus katsetused materjaliga käivad käsikäes disainiidee arenduse ja muutmisega. Tööde kontseptuaalne pool areneb tegemise käigus ning tihti annab mõtte materjali teostamine aimu, mis suunas edasi liikuda.

Projekti käigus sai Kreeta kahe kuu jooksul katsetada erinevate materjalidega ning eelkõige õppis ta emotsionaalselt üle saama nendest hetkedest, kui väljamõeldud lahendused ei toimi, ning mitte kaotama motivatsiooni uute ideede otsimiseks ja oma idee realiseerimise poole liikumiseks.

Mis edasi? Selle prototüübi arendamise eesmärk oli eelkõige õppida tundma pehmet elektroonikat, leida inspiratsiooni analoogseadmest, mõelda laiemalt, mida tehnoloogia tekstiili kontekstis tähendab ja kuidas seda kasutada. Kreeta sooviks arendada projekti edasi katsetades erinevate materjalide ning mikrofonidega. Ta leiab, et selle projekti käigus tegi ta algust ideega, millega saab väga ootamatutes suundades edasi arendada. Samuti inspireeris see projekt teda leidma veel rõiva ning rõivastumise emotsionaalseid lisaväärtusi.

Sellel, kellele selline uute materjalide loomine, rõiva olemusega mängimine ja katsetamine huvi pakub, siis tasub Eesti kunstiakadeemia tekstiilidisaini teaduskonnal silma peal hoida siit või siis õppima kandideerida. Avalduste esitamine algab juuni keskel https://www.artun.ee/sisseastumine/bakalaureuseope/