Anna-Stina Treumund, noor kunstnik ja Kunstiakadeemia õppejõud tuli kevade saabumisel välja näitusega, mis pretendeerib senikergitamata küsimustele ühiskonnas. Tallinna Kunstihoone galerii näitusel “Sina, mina ja kõik, keda me ei tea” on fookus kõigis autori kajastustes tema seksuaalsel orientatsioonil ja isiklikul maailmanägemisel. Või pimedusel. Mis on need küsimused, kas neid on vaja ja kas saame ka mingeid vastuseid? Kes on Anna-Stina – naine, sootu või… kunstnik?

Kunstniku katsetusi, mille kaudu ta ennast ja maailma uurib, on eksponeeritud ka varem. Käesolev on esimene tõsisem isikunäitus ning komplekssem kui eelnevad esitlused. Kas see kehtib ka 27-aastase naise enda kohta?

Kohtun kunstnikuga, kes esineb pigem rabeleva teismelise kui küpse naisena. Küsimusi tema enda sees tundub palju olevat. Nende vormistamine ei näi olevat jõukohane. Need küsimused on isiklikud, paljud neist valusad. Üleni musta riietunud sihvakas ja energiline tänaval, muutub ta ühtäkki haavatuks oma lugu vaheldumisi peites ja jutustades. Ka see on teismelisele iseloomulik – ma ei ava ennast sulle, aga ma tahan, et mu maailm sind huvitaks. Palun, näe minus isiksust! Ma ise ei näe veel. Palun, mõista mind! Ma ise ei mõista.

Kuna näitus püüab autori enda sõnul lahata naise, partnerluse ja pere suhteid, räägimegi Anna-Stina “minast“ pigem läbi tema piltidel kajastuva. Anna-Stina tahab maailmaga rääkida, tema pildid on talle kommunikatsioonivahendiks. Ta loodab, et talle vastatakse. Ta loodab, et ei vastata, sest kardab haiget saada. Talle on nii väga vaja vastuseid, ta januneb nende järele. Kas vastused peavad tulema näituse publikult? Kas ta on nendeks valmis? Või valmis selleks, et maailma muutmine algab eelkõige enesest? Tahab ta muutuda või muuta? Kõik see segipaisatus ja õige otsimine ongi Anna-Stina – nii võõras endale, nii nähtud maailmale.

Mõlemad, näitus ja autor sobivad algavasse kevadesse oma hapra rahutuse, kohekaduva aimatavuse, arusaamatute lubaduste ootuse ja ei millegi käegakatsutavaga. Me tunneme seda, kuid ei oskagi täpselt kirjeldada. Nagu kevade tulek on igaühele oma märkide ja hetkedega, kellele õhetaverutav, kellele ei midagi, paljudele lihtsalt tüütu üleminekuaeg, nii on ka see noor naine kevadine kõigis neis dimensioonides.

Anna-Stina on vaatamata oma vanusele amorfne ja kaitset otsiv – ta eitab, et tahab meeldida, samas januneb kõiges tähelepanu järele; tema hingeline haprus on kas poeetiline või ärritav; mõtete ebaselgus peegeldab otsinguid eneses – kes ma olen, kuhu tahan kuuluda, kellelt ootan omaksvõttu ja kui ligi endale lasen… Kõik need küsimused peegelduvad ka käimasoleval näitusel.

Vastandlikud ja seinast seina vastukajad näitusele, mis on Anna-Stina väga avatud ja haavatava “mina” peegeldus, kajastavad suurepäraselt alternatiivkunsti ennast. Siin ei saagi olla akadeemilist rahu ja traditsiooni, küsitavused ei luba vaikelustiilis vaatluse võimalusi, joonte ebakindlus on kunstnikus nii elus kui tema töödes röökiv sõnum. Teismeline trambib jalgu, jonnib, ei suuda kehtestuda, rabeleb, otsib teid ja väljakutseid, on vastuolus – enamasti endaga. Kuid see Mina ju ongi talle kogu maailm. Selle otsinguga võib kaasa minna või sellest mitte huvituda, seda võib üleolevalt ignoreerida või lasta need rahutused ka enesest läbi minna, testida isiklikku fikseeritust, avastada teise otsija kaudu ennast. Anna-Stina elab oma kunsti ja tema kunst on Anna-Stina. See ei pea meeldima. See võib salamisi sümpaatseks saada või siis üldse mitte – kunstnik on ise šokeeritud maailma mitmevärvilisusest, ta pole valmis silma vaatama, ta on oma siredatel jalgadel hirmunult tormamas elu poole, mille asukohta ta veel eneses ei tea.

Vasturääkivused, lahtised otsad, formuleerimata hõiked – need peegelduvad nii noorest, tegelikult kaunist naisest enesest kui tema töödest. Tahe midagi tõestada ja samas lootus, et neid tõestusi poleks nagu vajagi, vahelduvad kobamistega stamplausete ja otsingute vahel. Kas püüdlus on teha kunsti, millest kumaks läbi ka minapilt või on olulisem hoopis enese uusleiu – äkki ma olen naine ja sotsiaalne olend? – keerulisuse lahkamine? Kas on üldse oluline olla naine (või mees) või lihtsalt olla inimene, olenemata oma suhtumistest ja kuuluvusest (kui selline olemas on)? Anna-Stina ei tea. Ta ei tea ka, kellelt küsida – ühest küljest oleks ideaalne ühiskond selline, kus küsimusi  (seksuaalsuse kohta) ei esitata, teisalt on näituse põhisõnum rasvaselt alla joonitud: olen lesbi (?). Kas see huvitab kedagi peale tema enda?

Pilte vaadates ei ole selge, kas  autor ise tunneb end oma nahas mugavalt – pildid on kas maskeeritud, ennast peitvad või sisemist kurbust ja nõutust demonstreerivad. Kuigi Anna-Stina eitab eelnevatel näitustel kujunenud moefoto mallide vajalikkust või kõlblust, kasutab ta neid ise julgesti. Kas erilisuse taotlus ei ole mitte tühipüüdlus? Kas tegemist pole mitte igale uuele põlvkonnale omase ja tavapärase – tahan olla midagi muud – katsetusega? Autorile on ette heidetud liigset lihtsust, isegi naiivsust nii teostuses kui ideedes. Samas on seda peetud tugevuseks – indielik lavastamata lihtsus, erilisus igapäevases, mitte-olla-püüdmine. Ta põikleb andeka looja ja naivistliku lapselikkuse vahel.

Küsitlesin paljusid piltide vaatlejaid, et näha nähtut läbi erinevate silmade, uurida seda kaleidoskoopi, mida autor ise eitab. Üllatav ei olnud mitte hinnangute paljusus, vaid pigem see, kuidas need vastused ei kleepunud ootuspäraselt teatud isikutele ja nende arvatavale eluvaatele. Autori sõnum oma minapilte lahti rääkides on lakkamatult vasturääkiv.

• Pilt “Kukil” peaks näitama paarisuhtes olijate võrdsust. Samas on rollid selgelt jagunenud kandjaks ja kantavaks, tugevaks ja sõltujaks, avalikuks ja peidus olevaks; pilt annab ühesed ja traditsioonilised soorollid, autor eitab seda.

• “Eli”, mille sõnumiks on naise loomulikkus ja unistav õrnus – võimalik, et selles segaduses vastamegi õhkuvisatud küsimusele meie enda naiseideaalist – see pole ju naine (või siis vastupidi)! Sellega peame endale defineerima selle miski, mis teeb meile naisest naise või välistab selle – on see pikad kaunikiharalised juuksed, kutsuvad kumerused ja siivsad poosid või “Eli” näo rahu ja enesekindlus?

• Oma sümpaatsuses ja filosoofias on kergemini mõistetav vast autoportree peegliga – me näeme ennast vaid läbi peegelduste, väljastpoolt, kuid ka siis jääme endale osaliselt varjatuks. “Mina“ polegi olemas. Ka siis, kui vaatame fotot endast ja oma peegeldusest – juba kolmekordse kuvandina -, ei selgu Tõde.

• Portreed õega pereteema võtmes on üllatused – neist ei paista välja tüdrukute vanusevahe, mis lubaks autoril nooremale õele pea emaks olla. Nad on üks, nad kuuluvadki kokku ja vanema õe vajadus hoolitseda ja hoolida on liigutav. Vist ainsad pildid, kus autor tunneb rahulolu ja teab, mis on talle oluline.

• Oma tulevasest pulmast mõtisklev pilt on rikas sümbolitest – tseremooniat läbiviiv inimgrupp ei puutugi nagu katsetajasse endasse; portreteeritava ilme on pigem nõutu kui rõõmsas ootuses, aimatav naeratus on nii õhkõrnalt kumav, et seda võib pigem pidada ettekujutuseks. Mida kannavad küsimärgilised üksikfiguurid – ärapöördunud mees ja lapseootel üksik naine? Kas see käib pulmade (mis on eesti keeles ju mitmuseline sõna) juurde või on nad muust pildist (tegelikult kolme erineva pildi kollaaž) eraldatud võimalused? Vastuseid pole, pole ka teravust ja selgust pildis endas, mida võimendab valgustatuse viga servas – kas autori kogu (ilma)pilt on lihtsalt apsakas, mida serveeritakse kunstina?

Näituse ja Anna-Stina kohta antud kommentaarid üllatasid oma põhjalikkuse ja süüvimisega. See oli üllatavarmas – Anna-Stina on seega oluline, sest ta paneb vastama. Polegi nii tähtis, et ta ise teaks neid vastuseid või suhestuks nendega. Segadus tahab lahendamist ja meist paljud on valmis käised üles käärima, et korrastatust luua. Kellele? Ikka endale! Just selles võibki olla selle noore kunstniku võti vajalikkusesse – ta teeb nimelt seda, mida kunst peab tegema ja miks me vajame boheemist Ikarosi: nad ümardavad elu kandiliseks korrastatud nurki, toovad selgitatud värvidesse pastelli, ähmastavad enesestmõistetavuse normkontuurid ja lasevad need meil endil üle joonistada. Anna-Stina on kunstnik!

Kas näitusele meelitas provotseerivus, uudishimu teistsuguse järele, esimesed kevadilmad või miski muu, pole teada. Need, kes käinud, ei nõustu omavahel. Minna tasub just selle tõttu. Ärge oodake vastuseid. Vaadake, küsige endalt, testige oma tundeid ja laske Anna-Stinal teha seda, mida kunst peabki tegema – segama kõik värvid  paletil ja õnnestumise korral siis sealt leidma selle, mis teile oluline on. Või siis ei ole. Olge korraks Anna-Stina – olgu siis X, Y või kas või Z.

Rahutut kevadet!

Kapitalismi ja demokraatia saabudes saabus infotulv kaasaegse kunsti trendidest ja diskursustest, mis mujal maailmas ka oma elu ära elanud või tõmbunud marginaalseks. Veel arvamusi haakuval teemal loe siit.

Ka kunstnike reaalsuseotsingud on kunstis mitmeti lahatud teema. Kasvõi Tartu filmifestivalil näidatud BlowUp.