Tõenäoliselt pole Prosper Mérimée (1847) lugu saatuslikust mustlasnaisest Carmenist ja ratsionaalsest Josest enamikele tundmatu. Kõnekas romaan on olnud inspiratsiooniallikaks mitmetele uutele tõlgendustele, pakkunud rohkelt muusikalist elamust ja andnud ainest aruteludele üldinimlikel teemadel. 2016. a kevadel Tallinna ülikooli koreograafia eriala lõputööna esitatud tantsuline etendus „Carmeni avaldatud kirjad” tuleb taas VAT Teatris, Rahvusraamatukogu teatrisaali lavale veel neljal korral. Lavastaja-koreograaf Mari-Liis Velberg jagab vaatajatele enda visiooni (ehk ka pihtimust) sellest kurikuulsast ja ometi nii lummavast loost. Aga seda veidi teise nurga alt.

Ma olen metsik ja arusaamatu, nii kaua, kuni sa otsustad, et olen metsik ja arusaamatu. Kas sa oled mu ärataja või mu tapja?

Lavastuse loojale Mari-Liisile tundus Mérimée „Carmen” puhtalt mehelikust vaatevinklist kirjutatuna, nagu ka paljud hilisemad filmi- ja lavastusversioonid. Lugu femme fatale’st, kelle hävitav iseloom justkui õigustaks õnnetut lõppu nii naise kui ka tegelikult mehe jaoks. Carmenit kui kõiki naiselikke arhetüüpe ühendavat tegelast saab vaadelda ja mõista erinevalt, mitte üksnes pilkupüüdva mustlasnaisena, kelle eesmärk oli mängida, keerutada ja lõhkuda. Autor otsustas sellele loole läheneda naiselikust vaatenurgast, püüdes samal ajal mõista Carmeni soove ja tundeid ning andes ka meesvaatajale võimaluse avatud südamega seda naist näha ja mõista, otsida olemasolevale loole uus lõpp.

Mérimée raamatu lõpp on mind alati liigutanud ja tundunud arusaamatu, sest on tekitanud mulje, et autor õilistab Carmeni tapmist. Vabadus (isiklikul suhete ja ühiskonna tasandil), iseendaks jäämine ja väärikus igas olukorras on selles loos suured teemad ja mulle inimesena olulised. Olla erinev, olla julge, olla mina ise pole alati lihtne.

Miks just Mérimée Carmen?

Carmen on niivõrd universaalne lugu, mille kaudu saab ajast ja kohast olenemata kõnelda maailmapiltide põrkumisest, vaimsest ja füüsilisest vägivallast, vabadusest ning iseendaks jäämisest ja armastusest.

Minu jaoks on see eelkõige lugu armastusest. Kas hunti ja koera saab paari panna? Carmen jääb lõpuni iseendaks, aga millise hinnaga? Kas tõeline armastus peabki lõppema surmaga või ei tohiks lasta asjadel nii kaugele minna? Millisel määral saame ise oma saatust suunata? Minu jaoks on uue lõpu otsimine osa uurimusprotsessist.

Flamenkotantsulises pihtimuses „Carmeni avaldamata kirjad” ei püüta luua mustlasnaise lugu, seal pole peategelasteks niivõrd Carmen ja Jose, vaid eelkõige on see naise ja mehe armastuse lugu – mis meiega toimub, kui igatseme armastust, aga ei tunne, et oleksime seda väärt või oskamatusest ei suuda seda hoida. Eriti inspireeriv ongi teadmine, et selliseid universaalselt inimlikke lugusid saab jutustada eri vaatenurkadest, luues neile uue hingamise ja tähenduse.

Kui soovid avada lugu, siis võta see lugu vastu ja muuda seda oma südamest lähtuvalt.

Etenduse loomine sai suurema hoo sisse 2015. aasta sügisel ja kestis 2016. aasta kevadeni. Eeltöö ja loomise protsess algas juba palju varem. Mari-Liis on põhjalikult uurinud Carmeni lugu ja karakterit, tegelenud flamenkotantsude õppimise ning dramaturgia ja tekstide arendamisega.

2012. a osalesin Hispaanias Granadas Escuela de las Cuevas flamenko intensiivkursustel ja uurisin „Carmeni” loo tagamaid. Sama aasta sügisel alustasin ka TLÜs tantsuõpinguid. Terve ülikooliaja on see lugu käinud minuga kaasas. Osalesin Granadas tantsukursustel ja pidasin kahe nädala jooksul video- ja kirjalikku päevikut. Otsisin Carmeniga seotud paiku, olustikke, erinevaid meelelisi kogemusi – visuaale, maitseid ja lõhnu. Seadsin endale ülesandeks iga päev kirjutada, mis on sel päeval minu arvates Carmeni loo sõnum. Teadsin, et see on seotud armastuse, väärikuse ja vabadusega. Minus oli aimdus, kuid sõnastust tuli veel otsida. Nii kirjeldasin seda iga päev aina uuesti ja otsisin, mis on tõeline sõnum.

Uue lähenemisega autori sõnul on tegemist kasvamislooga ja omamoodi palverännakuga. Alati on võimalik teha midagi suuremat, põhjalikumalt ja uutmoodi, kuid aja jooksul on saanud selgeks, et Carmeni looks ei saagi lõplikult valmis olla. Vaja on lihtsalt tegutseda ja ennast väljendada.

Lavastuse eesmärk pole jutustada seda lugu algusest lõpuni, vaid luua mõjuv pildi- ja tundekeel erinevatest autori jaoks olulistest hetkedest ning väljendada ennast tantsude, kirjade, muusika ja lavalise liikumise kaudu.

Naiselikkus ja arhetüübid

Carmeni loo lavastaja-koreograafina püüdleb Mari-Liis iga etendusega avada ja täiustada selle naispeategelase erinevaid tahke ning avada tema hingesaladusi. Karakterina on ta Carmenit mõtestanud naiselikke arhetüüpide ja variarhetüüpide kaudu. Kõige teravamalt tungib esile originaalloos naispeategelase Armastaja variarhetüüp – meesteõgija ja hooletu nõiapiiga. Ometigi on see ainult üks võimalik osa terviklikust naisest.

Mina näen Carmenis naist, kes üdini, iga rakuga armastab ja otsib vastuarmastust. Temas on muretu ja mänguline tütarlaps, kirglik ja sensuaalne armastaja, asjalik, eluolu korraldav ja ennast kehtestav kuninganna ning hoolitsev ja paitav maine perenaine.

Etenduse kaudu ei püüta Carmenit esmajärjekorras arhetüüpide kaudu lahti muukida, vaid näha ja näidata tema karakterit ning naiselikkuse sügavust selle mitmekülgsuses.

Tunnen, et Carmeni looga tahaksin tuua esile selle, miks on vajalik, et naine on just selline, nagu ta on – igas mõttes väekas ja jõuline, kuid samal ajal õrn ja mehe tuge vajav. Mees- ja naisenergia – nende põrkumine ja viimaks koostöö olekski ehk veelgi laiem sõnum. Loomine, mitte lõhkumine. Selleks aga tuleb naisel olla esmalt naine ja mehel mees.

Isiklikud ja ühiskondlikud teemad

„Carmeni avaldamata kirjad” on olnud pikaajaline protsess, mille jooksul on küpsemaks muutunud ka Mari-Liis ise. Ühel hetkel nõudsid tekkinud mõtted ja emotsioonid väljendamist ning laiemale publikule avaldamist, et saaks edasi liikuda ja uusi lugusid luua.

Lavastamisprotsessi käigus algas sõnumi avamine uuesti ning see kujunes ja arenes pidevalt koos minuga, küpsedes ja muutudes. Ühelt poolt olid olemas väga olulised teemad, mis seotud looga, teisalt olid oskused, mida soovisin iseendas arendada.

Peale selle, et tegemist on naise ja mehe suhtelooga, sisaldab „Carmen” endas ka teismoodi gruppide temaatikat (mustlased), vägivalda ja naise rolli ühiskonnas.

Mari-Liisi jaoks on kurvastav see, et eesti naise suurimaks terviseriskiks peetakse tema meest. Ka Carmeni lugu aitab ehk naistevastasele vägivallale erinevatest vaatenurkadest läheneda. Samuti sütitas lavastajat looma ka valitsev ebaõiglus teatud rahvustest, kultuurigrupist või tavapärasest erinevate inimeste (siinkohal naiste) suhtes.

Minu jaoks oli üheks inspiratsiooniallikaks fakt, et tihti on „Carmen” meeste lavastatud, lähtudes visioonist selle kultuuride ülese loo tõlgendamisel. Minu soov oli tuua välja ühe naise, mustlanna lugu, kuid siis Eesti kultuurikonteksti asetatuna, uudsel kujul. Lavastus räägib sellest, kuidas erinevad inimesed saavad omavahel suheldud, kui keeruline või lihtne see on. Teemaks on seega ühiskondlikul tasandil nii naiste ja meeste omavahelised suhted kui ka inimeste teadlikkus eri kultuuride osas.

Lavastuse ja tantsu kaudu on võimalik nendest teemadest avatult ja ausalt rääkida. Suur roll on etenduse õhkkonna ja sisu loomisel olnud põhjalikul  koostööl eri kunstivaldkondade esindajatega (vt lähemalt lavastuse kodulehelt). Mari-Liisiga koos tulevad etendustel lavale näitleja Ago Soots ja muusik Tanel Ruben, kes trummi, kitarri ja tantsulise liikumise koosmõjul loovad müstilise atmosfääri.

Mis on järgmine lugu?

Mari-Liisi jaoks on naiste lugude temaatika jätkuvalt huvitav ja ta on avatud uutele väljunditele. Edasiseks uurimissuunaks võiks olla näiteks eesti naiste lood, mis on jäänud mingil moel ja põhjustel senini rääkimata.

Naised võiksid aina enam õppida väljendama oma tõde ja lugusid, mitte vaikida ja kannatada. Kui midagi üleni kogeda ja väljendada, siis võib leida sõnumi ja oma väe.

Carmeni kirjad oli ainult üks võimalus otsida tõde. Mari-Liis usub südamest, et siiralt jutustatud lood on nagu rituaalid, mida on vaja jagada, et puhastuda, et uued lood saaksid tulla meie ellu.

Katkend lavastuses kõlavatest kirjadest:

Ma kirjutan, sest tunnen, et pean selgitama Sulle, kuidas ma hingan. Ma olin unistanud armastusest, kuid loobunud sellest. Ilmselt tegin seda, kui olin veel väga noor ja olin sunnitud hakkama naise kohustusi täitma. Olin unistanud, et tuleb üks mees, kes avab mu südame ja armastab mind päriselt. Kes suudab kohale jääda ka siis, kui minus avalduvad nii valgus kui varjud. Selleks hetkeks olin ehitanud enda ümber kerglase müüri, et varjata mis tegelikult mu sees toimub ja mis materjalist mu süda on.

„Carmeni avaldamata kirjad. Tantsuline pihtimus naise silmade kaudu” etendused toimuvad Rahvusraamatukogu teatrisaalis 13 24. novembril, 9. ja 16. detsembril kl 18.00.

Info etenduse kohta siit.
FB üritus

Kõigi Femme lugejate vahel loositakse kahele inimesele (koos kaaslasega) välja tasuta piletid septembris toimuvatele etendustele. Selleks, et loosis osaleda, palume kirjutada silvi@femme.ee, milline naine on teie arvates Carmen ja kas te näete ka endas teda, ning lisada juurde kuupäev, millal saaksite minna etendust vaatama (13., 14., 15. september) ning oma kontaktandmed. Teie mõtteid ootame 9. septembrini.

Lisaks saab osaleda noortele ja täiskasvanutele mõeldud hariduslikus töötoas “LUGU LIIKUMISES JA RÜTMIS”.