Tallinna Kunstihoone galeriis on viimast nädalat üleval Tanel Veenre kaks värskeimat loomingulist lugu – Tahe & Roosi nimi.

Nagu nelja aasta tagune näituski, põhineb Tanel Veenre praeguse näituse tervik kahe jõujoone ümber lahti rulluval draamal: seekord mälu ja unustamise ning ehte varjava ja nähtavaks tegeva funktsiooni suhtel. Kaks teemat – must ja valge – kahes galeriiruumis, valges ja mustas. Puust ja luust voolitud volangides on püüe puhastada mõtlemist, teekonda ja lõpuks ka kujundit.

„Draperii kujund ise on banaalne, seal nagu ei juhtuks midagi. Minu jaoks aga on neisse valgetesse voltidesse kätketud kogu õhtumaise kultuuri lugu antiigist kristliku kultuurini. Keha kohalolu markeerimine, varjatud erootika, ilma milleta polekski midagi. Selle seeria nimeks panin „TAHE”.

Tumedate raamatute seeria on keerukam, kihilisem, mitmetähenduslikum.

See hakkas kummitama aastate eest. Möödunud sügisel võtsin teema taas ette ja hakkasin raamatuid juurde voolima, nii eebenipuidust kui ka gagaadist. Tekkis link Eco „Roosi nimega”, õhtumaise sõnalise tarkuse hävinguga. Sõna võimetus kirjeldada asjade olemust ja kultuuri püüe seda kõige kiuste üha uuest teha. Viimane ots on juba päris raamatutest ehted, peamiselt raamatut läbistava auguga käevõrud. Tundus kujundina võimas: suruda käsi läbi sõna, hävitades nii raamatu sisu, tühistades sõnumi. Selle seeria nimetasin „ROOSI NIMI”,” tõdes Veenre.

Näituse autori mure õhtumaade kultuuri pärast, selle sajandite jooksul varjamise ja alastioleku mängus kujunenud monumendi tahkumise ja elust tühjaksjooksmise pärast ei ole juhuslik uid, see on järjekindlalt sõnastatud tema ehteraamatute tekstides ja peegeldunud tema töödes. Jõuliselt, isiklikult ja ometi delikaatselt pihivad mõlemad muuhulgas, et kunstnik suudab kõnelda ja kujutada ainult sellesama kultuuri rafineeritud keeles, et muudmoodi eksistents on tema jaoks mõeldamatu. Kui Vanale ja Väsinule elu sisse puhumiseks piisaks teda loova inimese vigu, kohmakusi, ebatäiust ja kohatist julmust sisaldavast hingeõhust, siis on need teretulnud ka Tanel Veenre efektse esteetikaga ehetesse. Realistlik tänases päevas viibimine ühes ilust ja idealismist hooliva õnnelik olemise ja töövõimega on Tanelit saatva taustaloo alustalad. Kunstniku mõtted ja töödega seotud žestid on küllastunud emotsionaalsusest ja teisalt julgest pragmaatikast. Ta on edukas moedisainer, oma arusaamu ja loojapositsiooni näitusetegevuse kaudu üldistav ehtekunstnik.

Oma vägagi arvestatavas loomingunišis end kehtestava ehte käsi käib hästi, selle staatus  ja funktsioon päästavad ta nõudmistest, mida suure kunsti murenev ambitsioon endale ikka veel esitab. Millest kõigest – ja millise vabadusega – ehtekunstnik küll ei räägi. Mida kõike võib ehe endale lubada, leides seejuures mõistmist ja heakskiitu. Väikeste asjade maailmast astub ta märkamatult monumentaalsuse minetanud skulptuuri kingadesse ja kõnnib nendes elegantselt endale sõbralikus keskkonnas.

Nõnda siis, tähelepanu, EHE! Selle aasta septembris ja oktoobris on seda Tallinnas eriti heldelt: Eesti kunstiakadeemia audoktor Peter Skubici näitus  „Peeglid on nähtamatud” Rotermanni Soolalaos (kuraator Tanel Veenre), noorte ehtekunstike (sealhulgas professor Tanel Veenre üliõpilaste) Darja Popolitova, Merlin Meremaa, Hanna-Maria Vanaküla ja Sofja Halliku näitus „Sümptom” EKA galeriis, Kadri Mälgu isikunäitus „Testament” Niguliste kirikus. On tähendusrikas, et kõrvuti oma karismaatilise õpetaja ja kolleegi Kadri Mälguga eksponeerib Tanel Veenre voolitud musta draperiidetaili Surmatantsu vihtuva Surma hõlstist sealsamas Niguliste kirikus. See on justkui ühendav lüli aegade, kommete ja Kuntihoone galerii näituse vahel.

Näitus kestab kuni 9. oktoobrini ning avatud kella 12-18.00

PS! Võtke kindlasti aknalaualt kodu kaasa ka Mihkel Ilusa ja Allan Appelbergi filosoofilis-erootiline kommentaar näitusele plakati kujul.