Maria Tammeorg on naine, keda kuulates hiilib märkamatult näole naeratus, mis ei taha sealt kuidagi lahkuda. Sütitav kirg oma töö vastu ning kamaluga kirkaid kogemusi tervest ilmast on teinud Mammu Couture’i disainerist naise, kelle sära ja põlemine mõjuvad inspireerivalt ning julgustavad ka enda unistustelt tolmu pühkima.

Maria elu on olnud kui pusle, mille iga tükk sillutab teed järgmise seikluseni. Enne, kui ta leidis oma tõelise kutsumuse, jõudis ta tegutseda kinnisvaraäris, turunduses ning isegi lennata mööda ilma stjuardessina, ja seda kõike mitte ainult Maarjamaa pinnal, vaid ka kullasäras Abu Dhabis ning maaliliste mägedega palistatud Colorados. Aga alustame algusest.

Rääkides lapsepõlvest, ütleb Maria, et tal polnud kunagi kindlat unistust, kelleks ta suureks kasvades saada tahab. „Baleriini ja näitleja ametid tundusid ägedad, aga eks need meeldivad kõigile väikestele tüdrukutele. Kindlasti mängis oma rolli ka see, et mu ema liikus palju näitlejate seltskonnas.” Kuigi helesinist unistust moedisaineri karjäärist väikese Maria silme ees ei terendanud, ütleb ta, et on alati armastanud loominguliste aladega tegeleda. „Ma maalisin, tegelesin savi ja keraamikaga. Mäletan isegi, kuidas korjasin rannast kive ja kleepisin neile nahatükke ning haaknõelu peale.”

Kuigi soov oma kätega midagi kaunist luua pole Mammut kunagi jätnud, juhtis elu ta algselt hoopis teistele radadele. „Enne majanduskrahhi tegutsesin tegelikult kinnisvaraäris, juhtides kahte ettevõtet. Kui aga turg langema hakkas, tuli nendele äridele stopp peale panna. Siis tabas mind küll hetkeks selline peaga vastu seina jooksmise tunne ja ma leidsin, et soovin vahelduseks tegeleda millegagi, kus mul poleks nii suurt vastutust, seda ka näiteks teiste inimeste palkade eest.”

Avades tööotsinguportaali, jäi Mariale silma kuulutus, kus otsiti stjuardesse. „Olin tol hetkel just 30aastaseks saamas ja mõtlesin, et see oleks põnev töö, aga et selleks peab ju pikk ja peenike, n-ö Miss Estonia olema,” sõnab ta naerdes. „Kuigi mulle tundus, et väliste parameetrite põhjal ma ei kvalifitseeru, otsustasin siiski kandideerida. Sain hiljem teada, et neljale kohale oli tervelt 96 soovijat.” Loomulikult jõudis ka Maria lõpliku valiku sekka ning ees ootas otseses mõttes lennukas karjäär Abu Dhabis. „Mäletan, et ei teadnud tol hetkel sellest paigast midagi. Läksin koju ja googeldasin.”

Ring ümber maakera

Stjuardessina algas Maria elus etapp, mille käigus sai ta rännata mööda maailma ning külastada kaugeid paiku. „See oli väga huvitav, aga samas ka ränk töö,” sõnab ta. „Kui vabal ajal läksid teised välja linna peale, siis jäin mina hotelli ja joonistasin õhtukleite.” Ühel hetkel said kavanditest juba päris kleidid ning Dubais avati esimene Mammu Couture’i butiik. „Ettevõte sündis koostöös araablastega, kuid kahjuks olime sunnitud selle mõne aja pärast sulgema. Antud kogemus õpetas mulle, et äri pole mõtet teha olukorras, kus sa ei mõista oma partnerite keelt nüanssideni välja.”

Pärast kolme aastat välismaal otsustas Mammu koju naasta. „Olen tegelikult kokku üheksa aastat võõrsil elanud – lisaks Araabia Ühendemiraatidele ka Prahas ning Colorados. Võõras keskkonnas elamine arendab avatust, positiivsust ja tagasi tulles oled hindamatu kogemuse võrra rikkam. Soovitan kõigile!”

USAs elades astus Mammu oma esimesed sammud disainimaailmas, alustades oma ehteäriga. „Näpud sügelesid, tahtsin midagi oma kätega teha. Mäletan, kuidas külastasin käsitöökauplusi, mis laiusid tervetes angaarides. Tikiks, maaliks… Lõpuks valisin ehted ja olin nende meisterdamisest täiesti lummatud.” Kui algselt mõtles Maria, et teeb ehteid vaid oma lõbuks, siis üks hetk hakkas ta pilte oma loomingust Orkuti laadima ning sai kohe ostusoove ja positiivset tagasisidet. „Ükskõik, mis alal sa tegutsed – hea tagasiside, iga pai annab energiat, loob elevust ning mõjub tõukejõuna.”

Tegutsedes tähtede poole

Jõudes Dubaist tagasi kodumaale, õmbles Mammu endale kelmika printsessiseeliku, millest on tänaseks saanud tema visiitkaart. „Kui panin Facebooki seelikust pildi, sain kohe sõbrannadelt kirju stiilis „oi, tee mulle ka”. Peagi lõpetasin juba palgatöö ning keskendusin enda stuudiole. Olin ettevõtlusega tegelemisest väga palju ja pikalt mõelnud, kuid alati leidnud vabandusi ning ettekäändeid, miks seda mitte teha. Teadsin rõivastega alustades, et see on now or never. Küsisin endalt, et mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Kodu on mul olemas, ettevõtet arendan ainult käibest. Ja pealegi – palgatöö leiab alati,” räägib Maria, et enda hirmudest tuleb üle olla ning vältida liigset aga-mis-siis-kui-mõtteviisi. „Enda ei-dele tuleb leida põhjendused ja kui neid pole, peab südant kuulama. Mina olen väga õnnelik, et oma idee ellu viisin. Praegu ei pane ma isegi mitte äratuskella helisema, vaid ärkan rõõmuga ja lähen tööle. Ma elan ja olen oma loomingu sees ning see teeb mind õnnelikuks. Elu ise juhtis mind siia. Kuna ma pole kunagi moodi õppinud, siis omandan pidevalt uusi teadmisi töö käigus, ja kui ma midagi ei oska, siis otsin lahendusi.”

Suureks abiks eduka äri rajamisel peab Maria sotsiaalmeediat. „Julgen öelda, et Mammu Couture’i poleks selleta. Soovitan õppida sotsiaalmeediat maksimaalset ära kasutama. See on tasuta turunduskanal, mis aitab jõuda õigete inimesteni.”

Enda loomingut kirjeldades, kõlab Maria suust „muust ajaruumist väljaspool”. „Ma ei lähe üldise moega kaasa, vaid teen seda, mis mu seest tuleb. See on õrn ning naiselik; samet ja tüll. Mulle meeldivad ootamatud detailid, üllatusmomendid. Kui kõik teeks täpselt ühesugust asja, siis oleks ju jube igav!”

Suure moemaailma tegijatest imetleb Mammu Chaneli, Karl Lagerfeldi ning Gucci loomingut. „Mulle meeldib väga ka „Project Runwayd” vaadata, sest jagan saates osalejate rõõme ja muresid. Elan neile kaasa! Isegi trennis käies meeldib mulle võtta Youtube’ist lahti moenädalad ning neid siis järjest vaadata.”

Usalda ennast

Uurides Marialt, kelle ülinaiselik, Marie Antoinette’i õukonda silme ette manav looming viib mõtetes Versailles’ lossi pikkadesse koridoridesse kondama, kas tema enda kapis on rohkem seelikuid või pükse, kõlab üllatuslikult, et just viimased juhivad edetabelit. „Stuudios olen ma tavaliselt pükste ja tennistega. Dubais oli vastupidi – killer-kontsad ning taljes kleidid. Alles hiljuti andsin need ära, sest mõistsin, et ei käi nendega enam. Muidugi välja minnes meeldib mulle ikka kleit selga ja kingad jalga panna, aga töiselt on tennised kangapoodides kolamiseks ja igapäevaasjade ajamiseks praktilisemad.”

„Ma olen tegelikult alati fashionista olnud. Minu lemmik riideesemeks on näiteks üks 15 aastat tagasi kaltsukast leitud jakk ja seesama mantel, millega täna tööl olen. Andsin selle kunagi ühele sugulasele koos klausliga, et ta ei tohi seda kunagi ära anda. Nüüd on mantel minu juures tagasi. Mäletan, kuidas kord ammu leidsin kaltsukast ka seemisnahast saapad. Need olid täiesti võrratud, aga kaks numbrit liiga väikesed. Niisiis tegingi saapad märjaks, tõmbasin jalga ja läksin magama. Venisid, mis nad venisid, aga ega ma neid üle kahe korra kanda ei saanud – number 37 jäi 37ks,” naerab Maria.

Millise moenõuande annaks aga disainer algavaks suvehooajaks? „Kanna rõivaid, milles tunned ennast hästi. Liiga palju mõeldakse sellele, et mida teised arvavad ja kas ikka sobib – vahet pole, ole julge ja kanna seda, mis sulle meeldib. Mix and match. Leia uuest hooajast esemed, mis silma jäävad, ning sobita neid oma vanade lemmikutega.”

Uurides levinud moeapsude kohta, sõnab Maria, et tihti pannakse endale selga liiga väikesed riided. „Kui number tundub õige ja rõivas läheb justkui selga, ei tähenda see automaatselt, et ese ka hästi istub. Sildi võib alati ära lõigata, aga riided peavad kandjat kaunistama, mitte kiskuma või ebamugavust tekitama. Nii et tasuks usaldada rohkem oma keha kui silte.”

Enne, kui lasen Mammu tagasi kangaste keskele, uurin veel, millega ta vabal ajal tegeleb. „Maalin, joonistan kleite, timmin oma veebilehte, koon, teen graafikat. Ma ei püsi purgis ka paigal,” lausub ta lõbusalt. „Olen ka täielik filmiõgard. Mulle meeldivad väga näiteks DiCaprio filmid ja briti huumor, näiteks Bridget Jonesi saaga esimene osa.” Millist filmi võiks ta aga lõputult vaadata? „Vahepeal vaatasin liiga palju „The Notebooki”, aga „Something’s Gotta Give” on küll selline lahe film, mida võiks üha uuesti ja uuesti vaadata.”

Lõpetuseks küsin Marialt, kes on olnud edukas nii müügis, turunduses, moekunstis kui ka kõrges taevalaotuses, milline võiks olla tema järgmine amet? „Tead, ma tahaks oma praeguse töö juurde jääda. Luua ja ise teha. Till death do us apart!”