Eelmisel nädalal leidis aset Femme aprillikuine salongiõhtu, mille käigus toimus inspireeriv külaskäik Eesti moemaastikul juba üle 20 aasta tegutsenud moedisainer Katrin Kuldma galerii-butiiki Amanjeda. Meeleolukalt kulgenud kevadõhtul kuulsid moehuvilised Katrini lennukast ja loomingulisest teekonnast ning said nautida privaatset moeshow’d kollektsioonidest, mille alustaladeks on kvaliteetsed kangad, peened õmblused, šikid lõiked ning lugudega mustrid.

Kõrgmoodi viljeleva Katrin Kuldma nimi ja looming, mida iseloomustab tabavalt sõnapaar diskreetne luksus, on tuntud nii siin- kui ka sealpool Eestimaa piire.

Katrin astus oma esimesed sammud moemaailmas juba lapsepõlves, mil ta õmbles nukkudele riideid ning käis ema kapi kallal, et paari filigraanse käärilõikega rõivastele uus välimus anda. Edasi järgnes juba kunstikool ning õpingud ERKIs, kuid saada kunstnikuks polnud kunagi tema soov – pigem vastupidi. „Kasvasin üles Sakus, kus külaprouad tavatsesid ikka rääkida, et kunstnikud on hullud ja nende eraelu on nässus, nii et see ei tundunud mulle kuigi atraktiivne valik,” räägib Katrin. „Olen elus erinevaid radu kõndides alati moe juurde tagasi jõudnud. Kirg moedisaini vastu on tugevalt ja sügavalt minu sees. Kunstnikuks olemine on vastupidi alalhoidlikule külaklišeele põnev, seiklusterohke ja täis elu.”

Mood tõmbab magnetina

Tegelikult soovis Katrin alustada inglise keele õpinguid 7. keskkoolis, et pärast kooli laia maailma lennata, kuid katsete päeval tõusis kõrge palavik. Järgnesid kunstikooli katsed, kuhu tulevane disainer läks sugulaste utsitusel, kes teadsid, et joonistamine on tüdrukul veres. Pärast gümnaasiumi võlusid Katrinit Tartu ülikooli kõrged, sihvakad sambad, kuid taas kord olid saatusel teised plaanid ning järgnesid siiski õpingud Kunstiakadeemia moeosakonnas.

„Kõrgel tasemel moeõpinguid on mu elu ootamatult intensiivselt toetanud, õnnelik juhus ja paras annus tahet viisid mind üheksakümnendate USA ühte tugevamasse disainikooli – Rhode Isaland School of Design. Tol hetkel oli see ulmeline, piirid olid just avanenud ja rahasummad välismaal õppimiseks olid meie jaoks kosmilised. Ometi olid mul aasta pärast idee tekkimist lennupiletid olemas ning sõitsin vahetusõpilasena üle suure lombi.”

Tagasi Eestisse jõudnud, alustas Katrin oma esimese ettevõttega. „Mul oli väike moestuudio Koplis Volta tehase ruumides. Olin tol ajal väga aktiivne ja äkiline. Võtsin osa Balti rõivamessist, kus näitasin enda kollektsioone, ning tegutsesin stilistina.” Ühel hetkel tundis Katrin, et ta sooviks töötada vanalinna iidsete müüride vahel. „Kõhutunne ütles nii,” tõdeb ta. Ei möödunudki palju aega, kui ta kutsuti tööle Tallinna Moemaja ateljee osasse, mis tegeles eraklientide tellimustega. Mõne aja pärast said Katrini moestuudiost ning Tallinna Moemaja haute couture’i osast üks ettevõte. „Mul oli Eesti esimene disaineri moemaja, mis sisaldas oma nimes sõna moemaja,” meenutab ta. „Võtsin julguse kokku ja tegin selle ära, eriti, kuna Tallinna Moemaja kliendid olid ju harjunud ikkagi moemajas käima.”

Sel perioodil iseloomustasid Katrini loomingut sõnad glamuur, pits, samet, pärlid ja prestiižne Niguliste moe-show. Noore disaineri moemajas töötasid parimad spetsialistid, nende hulgas näiteks Tallinna Moemaja asutamisest, 1943. aastast alates moemaja peakonstruktor proua Milvi Lainvee.

Aastal 2002 täitsid Katrini päevi ettevalmistused Tallinnas toimuvaks Eurovisiooni lauluvõistluseks, mille tarbeks lõi disainer õhtujuhtide säravad kostüümid. „See oli nagu filmi tegemine. Kõik pidi olema väga täpne, testitud ja läbimõeldud. Kunagi meeldiks mulle teha ka mõnda päris filmi, kostüümidraamat,” sõnab moelooja.

Muutused viivad edasi

Olles töötanud viis aastat endanimelises moemajas, tundis Katrin, et ta seisab justkui paigal. „Hoolimata oma aja parimatest spetsialistidest ja imelistest õmblejannadest olid töövõtted ja -korraldus vanaaegsed. Tekkis järjest enam soov ja huvi tundma õppida ja kogeda suuremat tiimi ja moemaailma tööstuslikumat poolt.”

Nagu ikka elus, jõudis ka lendulastud mõte, et on aeg edasi liikuda, universumi kõrvu. „Kohtusin Alta Capitali omanikega, kes nii muuseas uurisid, et ega ma ei tea mõnda head investeerimisvõimalust. Peagi selgus, et nad plaanivad ära osta Soome tuntud kaubamärgi PTA ja Klementi õmblusvabriku.” Poole aasta pärast pandi leivad ühte kappi ning Katrinist sai Klementi ja PTA loovjuht. „Aeg Klementis oli minu jaoks n-ö majanduskõrghariduse saamine. See oli ka periood, mil õppisin kasutama disainitarkvarasid. Tekkis ja kasvas huvi made to measure ehk mõõdurõivaste loomise tarkvara vastu.” Aastal 2006 lahkus disainer PTA Grupist. „Otsustasin, et ei tegele enam kunagi moeäriga, kui see pole sisult moodne. Ostsin endale kõik vajalikud programmid graafikast mõõdurõivaste konstrueerimiseni.” Uuest asutatud moeettevõttest sai tehniliselt moodsaim moeettevõte tõenäoliselt kogu Põhja-Euroopas. Enamjaolt töötavad disainerid käsitöömeistritena. Tehniliste oskuste ja võimekuse puudumine ei võimalda maailmatasemel kvaliteeti. „Tehniline perfektsus annab loomingulise vabaduse, oskused ja võimalused ei piira enam ideede teostamist,” põhjendab Katrin oma valikuid. Tänaseks on Katrin ühendanud oma moemajas tehnoloogiad ja võimalused ning unikaalsed ja kordumatud käsitöövõtted. „Hetkel on mul täielik loominguline vabadus, sest tehnika on paigas ja pole vaja tegeleda korduvate rutiinsete tegevustega. Eriti oluline on, et niisugused tänapäevased võimalused andsid ainulaadse võimaluse tegeleda mind alati paelunud erakordselt nüansitundliku ja keeruka klassikalise meestemoega. Näiteks üks pintsak koosneb keskmiselt 75st detailist, aga ma ei pea neid kõiki iga kord uuesti joonistama. Üks kord ja kõik.” Uurides, kui palju on Katrini klientide seas mehi ja naisi, vastab ta, et jaotuvus on kuskil 60:40 meeste kasuks. „Need on mehed, kes oskavad hinnata peent õmblustööd, väärtuslikke materjale ning suurepärast istuvust.”

Mood jõuab maailma

Pärast PTA Gruppi alustas moelooja uuesti puhtalt lehelt. Tema brändi Amanjeda nimi tähendab ilu- ja esteetikagurmaane, kes otsivad maailmas alati parimat – autentset ja diskreetset, tõelist luksust.

„Nüüd, kui tehniline pool oli paigas, tekkis soov ja huvi liikuda ka Eestist väljapoole. Mind on alati lummanud ja võlunud maailma üks moepealinnadest ‒ Milano.” Kuidas aga sinna liikuda ja millest alustada, olid mõneks ajaks õhku visatud küsimused. Vastuste saamine algas Katrini jaoks Aurora Fashion Weekiga, mida otsustati koos Oksana Tanditiga uudistama minna. „Kohapeal tekkis mul kontakt ühe Milano PR-tüdrukuga, kellega võtsin hiljem ühendust ning andsin teada, et sooviksin mõnes Milano showroom’is esindatud olla. Ta oli lahkesti nõus oma abi pakkuma ning algasid showroom’i otsingud. Kuigi see kõik oli väga põnev, tundsin ka hirmu. Nagu ikka, astus mängu saatus. Nimelt on mul üks Itaalia sõber, kes kunagi lihtsalt Adamsoni tänava ateljee uksest sisse astus. Meie sõprus nägi välja nii, et kord poole aasta jooksul küsisime üksteiselt Skype’is, kuidas läheb, ning see oligi kõik. Aga siis äkki teatas ta mulle, et töötab ühe Itaalia kingabrändi müügidirektorina ning et ma lausa pean tulema nende jõulupeole. Kuna see oli rohkem nagu käsk kui soovitus, siis sõitsingi Milanosse, kuulsale Via Napoleonele.” Santonist sai minu lemmik kingabränd ja otsus paari kuu pärast kollektsiooniga Milanos kohal olla sai kõhedusest hoolimata vastu võetud. „Sealt hakkas kõik hargnema. Peatselt polnudki glamuurne moepealinn enam võõras ja hirmuäratav, vaid kuidagi eriliselt oma. See oli keeruline, aga põnev periood. Kaks aastat tagasi tegi meie kollektsioonile sisseostu Dolce & Gabbana uute disainerite pood, kust leidis meid juba meie tänane showroom,” räägib moelooja, kelle Muhu etnilistest koloriitidest inspireeritud tikanditega erkpunane kleit on jõudnud ka Itaalia Vogue’i lehekülgedele.

„Suvekollektsioonide ekpressiivselt maalitud Muhu lilled on sündinud koostöös meie andeka maalikunstniku Anna Litvinovaga. Anna on hea sõber ja tema töödes on see kirjeldamatu erakordsus, mis tõelises kunstis peab olema.”

Katrinil on absoluutne nõrkus kvaliteetsete, väärtuslike kangaste vastu, ilma milleta ta töötada ei saa. „Ma ei tee kvaliteedi ja materjali osas kompromisse. Mu süda kuulub luksuskangastele. Luksus on miski, mis jääb, mis ei vaja taaskasutusse suunamist. Minu looming on selga panemiseks, kuid need rõivad pole pelgalt kehakatted, mis annavad sooja. Hea disain peab ka hingele pai tegema.

Uurides, kelle looming Katrinile endale korda läheb, vastab ta, et tema absoluutne lemmikdisainer on John Galliano. Teiseks suureks lemmikuks on Giorgio Armani. Eestis on moeloojast sõber ja mõttekaaslane Ülle Pohjanheimo, Kristina Viirpalu loomingut peab Katrin unikaalseks ja erakordselt kauniks. Kolmas Katrini lemmik Eesti moemaastikul on Reval Denim Guild.

Õhtu lõpetuseks küsisime Katrinilt viimase küsimus ehk kuidas ta töömõtetest välja lülitub? „Mulle meeldib lumelauaga sõita,” kõlab üllatuslik, aga väga äge vastus.

Järgmine inspireeriv salongiõhtu toimub juba 12. mail kui rääkijaks on Kätlin Kaljuvee. Meie tegemistega kursis olemiseks ja oma mõtete jagamiseks on Sul võimalik liituda Facebookis loodud Salongiõhtud kogukonnaga.