Isamaa sünnipäeval on armas mõtiskleda korraks meie hümni ja selle sõnade peale. Siinkohal väikesed viited ja loomulikult ka parimad soovid meile kõigile isamaa sünnipäevaks!

„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” on Eesti Vabariigi riigihümn, mille viisi lõi 1848. aastal Saksa päritolu Soome helilooja Fredrik Pacius. Ta kirjutas selle viisi Johan Ludvig Runebergi luuletuse „Meie maa” („Maamme”) muusika jaoks. Laul muutus Soomes rahvuslauluks. Eestikeelsed sõnad kirjutas laulule 1869. aasta alguses Johann Voldemar Jannsen. Jannsenile oli eeskujuks Hiiumaa Reigi koguduse õpetaja Gustav Felix Rinne 1868. aastal ilmunud laul „Hioma – ehk issamaa laul”.

Jannseni sõnadega laulu lauldi esimesel üldlaulupeol, mis toimus 18.–20. juunil 1869. aastal. 1884. aastal õnnistati Otepääl Eesti rahvuslipp ja ainsa isamaalise lauluna jäi kõlama „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Koos rahvusliku liikumise ja rahvusteadvuse kasvuga Eestis sai 19. sajandi lõpul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” väga populaarseks. Niisama tuntud ja armastatud oli algselt üliõpilastele kirjutatud laul ka Soomes. Kui Eesti ja Soome end pärast esimest maailmasõda iseseisvateks riikideks kuulutasid, sai Paciuse meloodia, mida Eestis ja Soomes lauldi erinevate sõnadega ja ka erinevas tempos, mõlema maa riigihümniks, Soomes riigihümnina Maamme-laul.

Tsaarivalitsus keelas laulu 1913. aastal. 1917. aastal poliitiliste sündmuste teravnedes kõlas „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” hümnina ja väljendas selgelt eesti rahva poliitilisi tundeid. Kui 1918. aastal 23. veebruaril kuulutati Pärnus Endla teatri rõdult välja Eesti Vabariik, järgnes sellele spontaanne „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ühislaulmine.

6. juunil 1935 kuulutas Peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu välja võistluse uue riigihümni saamiseks, sõnade tähtajaga 1. septembril ja viisi tähtajaga 31. detsembril 1935. Sõnad pidid käsitama üldjoontes: rahva kangelas-meelt ja kangelaslikku võitlust ajaloo kestes; kindlat ja lootusrikast usku rahva tulevikku ja igavikku; armastust ja kiindumust kodumaa kauni looduse, eesti keele ja rahvuslike tõuvooruste vastu; eestluse üldaateid, mille kaudu kõvendatakse sidet ka väliseestlastega; hõimuaadet; rahva töö- ja kodukultust, rahva võimsat tungi vaimse eneseteostuse poole.

Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal oli „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” keelatud. Avalikult hümni laulmine tõi kaasa repressioonid, kuid laul ei ununenud. Igal õhtul, pärast saadete lõppu, võis seda meloodiat kuulda ka Soome raadiost. Soome ametlike delegatsioonide külaskäikude puhul olid Nõukogude Eesti parteijuhid ja ametnikud sunnitud seda püsti seistes kuulama. Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal võeti Eesti riigihümn uuesti kasutusele.

“Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”
muusika: Fredrik Pacius
sõnad: Johann Voldemar Jannsen

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!

Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull’ truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!

Ilusat ja sõbralikku pidupäeva meile kõigile!