Mõni nädal tagasi toimunud kuninglike pulmade peakangelased olid küll Kate ja William, kuid väga olulist ja silmapaistvat kõrvalosa mängis aasta pulmades ka kübarameister Philip Treacy. Kolmkümmend kuus pulmaliste peent peakatet, sealhulgas laialdast kõlapinda leidnud ja vastakaid arvamusi tekitanud printsess Beatrice’i kübar, on just Treacy looming.

Iirimaalt pärit Philip Treacy (43) on enda ümber koondanud terve armee mõjukaid naisi, kes tema käekirja ja loomingut absoluutselt jumaldavad. Austajate ringi kuuluvad nii Briti kroonitud pead kui ka Sarah Jessica Parker, Demi Moore, Lady Gaga, Grace Jones ning Serena Williams. Lisaks võimsate daamide peade kaunistamisele on Treacy disaininud kübaraid nii Harry Potteri filmidele kui ka moemajade koorekihile – Chanelile, Alexander McQueenile, Ralph Laurenile, Donna Karanile ning Valentinole. Philip on öelnud, et kübarategu võib võtta mõnest tunnist mitme nädalani. “Kübar on iluoperatsiooni kõige odavam vorm, kuna peakattel on võime visuaalselt muuta näo proportsioone. Kui kohtad kedagi, kohtad tema nägu. See on kõige olulisem kehaosa, mida ilustada,” on Philip öelnud.

Briti impeeriumi kõrge auliikme tiitliga pärjatud kübarameistri karjäär sai alguse juba väga varases nooruses. Lääne-Iirimaal sündinud Philip elas koos oma vanemate, seitsme venna ja ühe õega pisikeses külas, kus nende maja asus üle tee külakirikust. Moelooja on öelnud, et armastas jälgida kirikus toimunud pulmi, sest kogu nähtud ilu ja glamuur oli tema jaoks võrdne uhkete moeetendustega.

Umbes viieselt õppis Philip koolis õmblema. “Ma mäletan, et poisid pidid tegelema puutööga, aga tüdrukud õmblemisega. Mulle tundus õmblemine palju paeluvam ning küsisingi õpetajalt, kas ma võin ka hoopiski õmmelda. Nii ma siis hakkasingi tegema kleite ja kübaraid oma õe nukkudele,” on Philip meenutanud. “Mu emal oli õmblusmasin, mida mina ei tohtinud kunagi puutuda, kuid ma tegin seda ikka, kui ema läks näiteks välja loomi toitma. Mäletan, kuidas ükskord naabrid küsisid mu isalt, et kas see pole imelik, et Philip nukkudele riideid õmbleb ning mu isa vastas: “Las ta õmbleb; peaasi, et on õnnelik”.”

Kaheksakümnendate keskpaigas kolis Philip Dublinisse, et õppida Dublini Kunsti- ja Disainikolledžis moodi. Õpingute ajal tegi noor moelooja hobina kübaraid, mida sobitas disainitud rõivastega. Ühel hetkel saabus aga mõistmine, et kübarad huvitavad noormeest rohkem kui riided ning nii ta otsustaski minna praktikale Londoni kübarameister Stephen Jonesi juurde. Magistriõpinguteks kolis Philip Londonisse, et jätkata kooliteed Londoni Kuninglikus Kunstikolledžis, keskendudes nüüd juba kübaratele.

Aastal 1989 otsustas noor moelooja viia oma kübarad näha ajakirja Tatler toimetusse, kus teda võttis vastu moetoimetaja Isabella Blow. Pealtnäha ei sündinud sellest vestlusest midagi, ent mõned nädalad hiljem kontakteerus Isabella Philipiga ning uuris, kas ta on nõus talle pulmadeks kübara meisterdama.

Aasta hiljem lõpetas Philip kooli ja seadis oma töökoja sisse Isabella ning tema abikaasa keldris. 1991. aastal kohtus noor meister Pariisis Chaneli peadisaineri Karl Lagerfeldiga, kes võttis moelooja kohe enda palgale. Philip töötas Chanelis kokku üle kümne aasta ja juba tema esimene kübar, mille ta moemajas kujundas, jõudis supermodell Linda Evangelista peas Briti Vogue’i kaanele. Natukese aja möödudes võitis Philip Treacy ka oma esimese Briti aasta aksessuaaridisaineri auhinna, millega teda on hiljem veel neljal korral pärjatud.

1993. aastal toimus Londoni moenädala raames disaineri esimene moeshow, mis koosnes üleni mustadest kübaratest. Supermodellid Naomi Campbell, Kate Moss, Christy Turlington ja Yasmin Le Bon astusid kõik üles Treacy showcatwalkil ning soovisid töö eest palgaks andeka disaineri kübarat. Showd saatis edu ja peagi avati Philip Treacy näitused peentes ja mainekates Londoni galeriides, teiste hulgas Victoria ja Alberti muuseumis.

1999. aastal meisterdas Treacy kübaraid Alexander McQueeni kollektsioonile, mis nägi ilmavalgust Givenchy moemaja sildi all. Nagu ikka, oli moeetendus menukas ning sellele järgnes kübarate kõrgmoodi näitav moeshow Pariisis, mis oli midagi täiesti uut ja erakordset: etenduse keskmes polnud mitte rõivad, vaid kübarad.

Philip Treacy loomingule hakkasid aina enam tähelepanu pöörama erinevad kunstigaleriid ja muuseumid üle ilma. 2004. aastal anti moeloojale üle Hiina moeauhindade jagamisel aasta rahvusvahelise disaineri preemia. “Mul on au saada sellise tunnustuse osaliseks riigis, kus on väga rikkalik peakatete kultuur. Glamuur tõesti on üleilmne valuuta,” ütles Philip auhinda vastu võttes.

Aastal 2005 lõi Philip käed Monogrami hotelligrupiga, asudes luksusliku viietärnihotelli The G disainijuhi kohale: “Ma olen perfektsionist ja tahan luua asju, mida inimestele meeldib kanda. Sama lugu on The G-ga – ma tahan luua koha, kus inimestel meeldib olla.” Siiski jäi Philipil uue väljakutse kõrvalt aega ka kübarateks ning valmiski elegantne peakate Camilla Parker Bowles’ile  tema kuninglikuks pulmaks.

2007. aasta oli moeloojale täis nii rõõmu kui kurbust. See oli aasta, mil suri tema hea sõber ja n-ö haldjast ristiema Isabella Blow, kes märkas juba väga ammu kübarameistri annet ning aitas tal seda ka maailmale näidata. Samal aastal omistati disainerile Briti impeeriumi auliikme tiitel ning aasta lõpus avas kübarameister oma esimese soolonäituse Iirimaal oma sünnimaakonnas Galways.

Philip Treacy karjääri on mahtunud veel palju imelisi hetki ning grandioosseid ettevõtmisi. Tänavu kütsid kirgi tema teosed kuninglikus pulmas. Muuseas: see palju poleemikat tekitanud beež printsess Beatrice’i kübar müüdi hiljuti maha eBay oksjonil 81 100 naela ja 1 penni eest. Müügist saadud tohutu summa on Beatrice lubanud annetada ÜRO lasteorganisatsioonile UNICEF ning Briti abiorganisatsioonile Children in Crisis.

Oma peadpööritavat edu ja muinasjutulist karjääri on Philip Treacy ise kommenteerinud kaunilt ja sügavamõtteliselt: “Ma usun ilusse ja elegantsi. Ma usun mõtete ja unistuste väljendamisse läbi visuaalsuse. Ma alustasin kübaratega juba päris ammu. See oli aeg, kui kübaraid kandsid vaid teatud eas daamid ning kübaraga käis kaasas vanamoodsuse hõng. Mulle tundus see täiesti jabur ja ma mõtlesin, et meil kõigil on ju pea, seega peaks olema ka võimalus kanda kübarat. Mulle meeldib oma kätega tööd teha, luua mitte millestki midagi, muutes kahedimensioonilise materjali millekski kolmedimensiooniliseks. Ma usun kübaratesse, mis panevad südame kiiremini põksuma.”