Näitus Kumu kunstimuuseumis vaatleb 1990. aastatel esile kerkinud süngeid teemasid kunstis ja visuaalkultuuris ning nende suhteid ilu- ja glamuurimaailmaga. Läbivaks põhiteemaks on keha – selle manipuleeritavus ning (ära)kasutamine visuaalkultuurilistes praktikates.

Kuigi gootika juured on keskajas, on seda mõistet kasutanud ja edasi arendanud mitmed järgnevad kunstistiilid. Gootika on märkimisväärselt mõjutanud romantismi ning 20. sajandi kunstivoole ja subkultuure. 1990. aastatel visuaalkultuuri naasnud sünged teemad jõudsid ka Eestisse. Nii on näituse läbivaks elemendiks inimkeha ja selle manipuleeritavus, samuti surma, haiguste ja sõja suhted ilu ning reklaami- ja glamuurimaailmaga.

Mainitud teemad jõudsid eelmise sajandi viimasel kümnendil ka taasiseseisvunud Eestisse ja siinsesse kunsti. 1992. aastal lõid fotograafid Peeter Laurits ja Herkki-Erich Merila rühmituse DeStudio, mis tõi kunsti reklaamitööstusele omast visuaalset keelt ja vastusena 1990. aastate „ajastutraumadele” jõudis destruktiivne ja nihestunud kehakujunud ka nende loomingusse. Toomas Volkmann kasutas samuti reklaamfotole omast arsenali, aga tema töödelt nähtub juba keerulisem seksuaalsusel ja sookonstruktsioonidel põhinev kehakäsitlus. Toomas Kalve sama perioodi seeria „Surnukuur” aga demüstifitseerib surma, vaadeldes seda pigem argipoeetilises võtmes. Jõhkralt ja märgiliselt kasutavad kunstis omaenese keha Ene-Liis Semper ja Mark Raidpere. Semperit huvitab keha manipuleeritavus ja selle loomulikkuse küsimus, Raidpere seeria „Io” kujutab aga ühe psühhootilise seisundi läbielamist algfaasist lõpuni välja. Raidpere teos on ühtlasi „seisundiportree” 1990. aastate ärevast ja muutlikust maailmast.

Gootikat, romantismi ja kaasaega seob rootsi kunstniku Tobias Bernstrupi töö „Allpool Taevast”, mis põhineb Caspar David Friedrichi hävinud maalist tehtud fotol. Venemaa kunstirühmitus AES + F esitab oma videoanimatsioonis apokalüptilise tulevikufantaasia, kus veretut lahingut peavad kõik kõigi ja iseenda vastu. Töö esindas Venemaad 2007. aasta Veneetsia biennaalil. Mänglevalt käivad teemaga ümber Billeneeve ja Kris Lemsalu, kellelt on väljas grotesksed ja pilkupüüdvad kostüümid. Andres Tali „Van Eycki talleke” näitab vägivalla mõttetust ohverdusrituaali kaudu, liikudes sujuvalt nii keskaegsete piinamisviiside ja -tavade kui ka nüüdisaegse jõhkruse vahel. Näitusel on väljas ka Austria päritolu kunstniku Gottfried Helnweini suuremõõtmelised maalid sõjasituatsioonis lastest ja fotod Marilyn Mansonist. Laurentsiuse ja Anton Villi tööd näitavad gootiliku teema erinevaid tõlgendusi kaasaegses maalikunstis. Näitusel on eksponeeritud ka punk- ja metalkoosseis Winny Puhh, kelle absurdil baseeruv lavashow ja kostüümid lisavad gootiteemale omamoodi kihistuse.

Näitusega kaasneb eesti- ja ingliskeelne sõnastik tähtsamatest teemaga seotud märksõnadest.