Oleme Femmes avaldanud mitmeid artikleid toitumishäirete teemal. Kahjuks on tagasiside olnud pigem negatiivne kui positiivne ja seda mitmel põhjusel. Peamine argument on, et noored tüdrukud ei teakski erinevaid võimalusi, kuidas end näljutada, kui nendest nii laialdaselt ei kirjutataks. Siinkohal ei hakka me selle väite tõesusesse süvenema, vaid keskendume ühele konkreetsele appikarjele lugeja poolt, kes kirjutas anonüümse kirja esmaspäeval meie foorumisse.
Postitus ise oli selline:
Sümptomid: söömine, kui kõht pole tühi; söömise jätkamine, kui kõht on täis saanud; pidevalt toidu peale mõtlemine; peale ülesöömist on kõhuvalu ja valust hullem süütunne ning masendus...
Olen enam kui kindel, et paljud kannatavad selle all. Kannatan selle all ka ise.
Pole arstil käinud, kuid endale diagnoosi panemisega raskusi polnud - sai just pool potitäit makarone külmalt ja paljalt alla kugistatud. Ja päevasest menüüst pole mõtet rääkidagi.
Ma pole ülekaaluline. Mu kehamassiindeks on 18,7. Nüüd te mõtlete, miks ma halan, jah? Noh, süütunne on osutunud väga tugevaks vahendiks nälgimisel. Peale 1-3päevast arulagedat õgimist kasvab süütunne nii tugevaks, et isegi nädalane nälgimis- ja trennimaraton ei ole mingi probleem...kuni järgmise „episoodini“.
Selline asi ei saa tervisele hea olla.
Tõeliseks põrguks on osutunud kõik perekondlikud koosviibimised, eriti siis, kui neid korraldab mu oma pere. Ütleme lihtsalt, et maksimaalselt kahe päevaga on kõik toiduülejäägid söödud, 2/3 sellest minu poolt.
Iga päevaga läheb asi hullemaks: pidev toidu peale mõtlemine, oma ihade taltsutamine tahtejõuga muutub iga korraga aina raskemaks ja tulutumaks.
Mis toimub???? Mis mul viga on?? Vahel on tunne, et tahaks kusagilt alla hüpata, sest see kõik on lihtsalt vaimselt nii kurnav ja raske, eriti kui kellegagi sellest rääkida ei saa.
Elu muutub järjest mõttetumaks ja ma ei saa sinna midagi teha. Olen nõrk ja oma kompulsiivsuse meelevallas....
Kas keegi kogeb sama?
Oleksin tänulik, kui keegi kirjutaks oma sarnastest kogemustest.
Kiri oli niivõrd kurb, et otsustasime pöörduda mõne asjatundja poole, kes annaks praktilist nõu. Anu Järv, TÜ Psühhiaatriakliiniku psühhiaater on spetsialiseerunud just toitumishäirete ravile ja olles saatnud talle Femme foorumisse ilmunud postituse, vastas ta järgmiselt:
Sellise haiguse kirjeldus viitab buliimiale. Tegemist on keeruliste psühholoogiliste probleemidega, mille väljenduseks on toidust eemale hoidmine, dieedi pidamine, mis enamasti lõpeb ülesöömishoogudega. Lisandub pidev hirm kehakaalu tõusu ees ja kehataju häired. Isiku mõtted keerlevad pidevalt söögi ümber ja seetõttu kannatavad kõik teised eluvaldkonnad. Enesehinnang sõltub valdavalt kehakaalust ja välimusest.
Söömishäirega tegeleb käesolevalt meeskond, kes töötab SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikus, seal asub Söömishäirete Keskus. Infot vastuvõttude kohta saab tel 7 318 802.
Söömishäirete Keskusega saab lähemalt tutvuda siit.
Kui omad analoogilist muret ning tunned, et ise lahendust ei leia, siis ära unusta, et on olemas inimesed, kes oskavad Sind aidata. Kaotada ei ole Sul midagi, võita aga normaalne elu!
